Niguliste. Teet Kallas

tädike ongi!), noomib suurt ja laiaõlgset Hemi. Hem lõhnab muskaatveini järele (või mida ta parajasti timminud on), ent on täiesti kaine. Nagu ikka. Nagu ta igal leheküljel vannub. Kõva poiss. Pidu temas eneses. Scott Fitzgerald jääb seevastu alati tatiselt täis ja ajab segast juttu ja tikub oma hullu ning kiusliku Zelda juurde (nagu mina!?). Niisiis, Hem on kaine, Hem on külmavereline, Hem on kaagutamisest üle, aga kõik need teised noored mehed, kes sõjast tulnud, neil on imelikud pilgud, neile viirastuvad unes kamraadide ärarebitud jäsemed, kaevikumudasse valgunud sisikonnad, nemad hulguvad mööda Euroopa suurlinnu ja kohtavad igal tänavanurgal teisi poisse, kellel veelgi halvemini läinud, sandimini isegi kui surnutel, nemad on pimedad, nende näod on võikalt moonutatud, seda on teinud ipriit; lokaalidest kostab teravat ja ülbet muusikat, juba on lendu tõusnud sõnakõlks „džässiajastu”; kottkleitides plikad, kõhnad ja mehejanused, vihuvad hämarates saalides tšarlstonit, nende simmikingades partnerite silmad läigivad sültjalt, moes on kokaiin, ja näe, sealt tuleb nurgeliste lõuapäradega ja kurja silmavaatega noor kunstnik, see on saksa poiss Otto Dix, tema joonistabki jäledaid ja halastamatuid sõjapilte, sõjasandipilte, sõjalitsipilte, aga ometi on need moes nagu džässki; nüüd pilk itta: seal marsivad nälginud ja räbaldunud noorukid, nad laulavad kähedalt ja fanaatiliselt, tuiskab lund, nad lähevad taigasse tulevikulinna rajama ja tuhanded nendest surevad skorbuuti – miks seda linna sinna üldse vaja oli, on mulle selgusetu; näe, seal idas seisab harkisjalu natuke Dixi nägu mees, kandiline ja vihane, tal on soni silmil, ta möirgab värsse, read, koonduge marsside kõlas, see pole luule, see on massitegude, massipsühhooside, massihirmude, massiõuduste eelkarjatus, selle mehe nimi on Vladimir Majakovski; ma ei salli Majakovski luulet tänini, aga ta saatanlik isik hüpnotiseerib mind, ta enesetapp paneb asjale punkti; veel minu isiklikke pildistusi tollest ajast: musklis sepapoiss, proletaarlane, virutab hiigelvasaraga alasile, hädine silindris kapitalist pageb paanikas, sellegi pildi joonistas meile too Majakovski; teisal istub maleruudulisel puhtal sillutisel värdjalik sõjasant, jalad puusani amputeeritud, ta müütab tükkhaaval paberosse, temast möödub tomatpunaste põskedega, vettinud rebasenahka mähkunud prostituut… Ärge kartke, Otto ja Vladimir, teie sõnum on mulle pärale jõudnud, teie suurriiklik tragöödia on teatavaks saanud, ainult mis minul sellega pihta hakata, mida sellest kõigest järeldada, seda ma ei tea, mina, kes ma olen sündinud Tartus (ühe jaoks teist Dorpatis, teise jaoks Jurjevis), kes ma olen kasvanud Pärnus, mina, kes ma elan nüüd kiiresti muutuvas, närvilises ja arvatavasti suure ilma silmis naljakalt provintslikus Tallinnas, mis on aupärast isegi ühe tillukese vabariigi pealinn? Kui konstitutsiooni uurida, siis ongi vabariik, kui elu jälgida, siis eriti mitte. Riigipühade auks ripuvad Võidu väljaku kohal ainult Moskva ülemuste ikoonisamased õilisportreed. Tegelikult peaksid meil olema ikka omad mured, omad nüansid, aga me ei saa neid kuidagi lahti rebida teie sõnumitest, teie omavahelistest suhetest, Otto ja Vladimir…

      Ah jah, misasi see kadunud sugupõlv üldse on? Ilmselt on igas ajas, igas kümnendis ikka mõned, keda võib nimetada kadunud sugupõlveks, ilmselt on kellelegi koguni vaja, et ta olemas oleks, see kadunud sugupõlv, et seda siis jaatada, et seda siis eitada, et sellega spekuleerida, et mitte rääkida palju tähtsamatest asjadest; aga veel korraks tagasi sinna sellesse aega: Majakovski, nagu öeldud, laseb enda ootamatult maha, ja mine tea, just see tagab ta krestomaatilisuse; laiaõlgne Hemingway saab ükskord vanaks, ta habe muutub üleni halliks ja ühel päeval laseb temagi enda maha; Dix aga elab tänini, ta on nüüd Ida-Saksamaal kunstiakadeemik, võib-olla maalib ta veel midagi, linnamaastikke, looduspilte…

      Aga enne seda kõike musitasid minu ema ja isa Tartus, Dorpatis, Jurjevis Kuradisilla all, Inglisilla all, jõid „Werneris” mokakohvi, elasid väikeses linnas, väikeses riigis, austasid selle trikoloori, kritiseerisid selle riigivanemat, siis aga sõitsid Pariisi.

      Meie maile tulid kadunud sugupõlved hiljem. Ma tean neistki mõndagi. Üks poiss sai tuhande üheksasaja neljakümne kolmandal aastal (siis kui mina sündisin) nii vanaks, et teda ähvardas oht vabatahtlikuks leegionäriks saada, tema pea ja põu olid täis väikese isamaa aadet, ta saatis sakslaste sõja põrgu, nagu ta oli põrgu saatnud venelaste sõja, ta putkas piiritusevedajate paadis üle lahe hõimuvendade juurde, aga Soomes pandi ta kähku mundrisse, ta harjutas mõni aeg kaatrikuulipilduja ja päästevöö kasutamist, ühtegi lahingusse jõudmata sai tal sellest kõrini, ta pettus hõimuvendades, ta alustas taas omapead teekonda, kuni ühes Karjala külas kirgiisist punaarmeelane ta kirbule võttis, ta ajas käed püsti, tolknes pärast koos saksa sõjavangidega mööda laagreid, koos nendega sattus ta imekombel (saksapärase perekonnanime tõttu?) sünnilinna, ainus eestlane sakslaste seas, tal õnnestus emale sõna saata, viie kilo sealiha eest sai ta tsiviilriided, müts silmile surutud, kõndis ta surmaeglaselt veniva veoauto kabiini kõrval laagriväravast välja, käsi asjamehelikult vastu autoust, valvesoldat laskis nad ükskõikselt läbi, auto vahetas käiku ja sõitis oma teed, tema aga kõndis kolmsada meetrit lagedat teed, enne kui jõudis põiktänavasse, seda hirmu ei unusta ta enam iialgi, aga keegi ei hõiganud, keegi ei tulistanud, läks nii, nagu ta oli lootnud, teda oli peetud mingiks kümnikuks, mõõdistajaks, ülemuseks, paar aastat oli ta metsades, enamasti üksi, lühemat aega ka väikeses pundis, paari tulevahetuse ajal paristas ta umbropsu, kaupluse tühjendamise ajal tegi teistele katet, siis taipas õigel ajal jalga lasta, teise maakonda, teise Eestimaa kanti, ligi kaheksa aastat elas ta Edela-Eestis kauge sugulase, tööka kolhoosiesimehe aknata pimekambris, kuulas Tallinna, Moskva, Londoni, Washingtoni ja Müncheni raadiojaamu, sõi silku, soolaliha, kartuleid, mõnikord toodi talle puskarit, esimestel aastatel magatas ta mõne korra taluperenaise õde, siis läks too mehele, aeg voolas hämaralt, ta oli kakskümmend üheksa aastat vana, kui ühel hommikul sõitsid õuele julgeolekumehed rajoonikeskusest ja ütlesid, et aitab sul põõnamisest, tule homme pabereid vormistama, teda isegi solvas argisus ja ükskõiksus, millega talle seda kõike räägiti, oli viiekümne kuues aasta, näol kaheksa tubase aasta kahvatus, ajus tohuvabohu kogu maailma raadiojaamadest, seisis ta esmakordselt päise päeva ajal keset taluõue, koerakrants klähvis ta ümber ja tahtis hammustada, pidas võõraks ja soovimatuks, õuel kasvas pehme kummel, laisalt muiates vaatasid julgeolekumehed talle otsa, muigas ka kolhoosiesimees, kauge sugulane, kaheksa aasta jooksul kõvasti hallinenud peaga mees, ta tõttas pimekambrisse tagasi, viskus sängi kummuli ja hakkas nuuksuma, silmad kuivad, suu kuiv, hing kuiv, talle tundus, nagu oleks teda alatult petetud, temalt kolmteist aastat röövitud, kuigi ta teadis hästi, et tal oli läinud paremini kui kellelgi teisel, tänini pole see mees toibunud, ehkki käib ringi, pikergune pea uhkelt kuklas, teenib endale leiba ja veini följetonidega Ameerika imperialistide ja Lääne-Saksa revanšistide pihta, kui aga täis jääb, hakkab ilmtingimata laulma kas „Vaba Eesti eest palju ei ole, kui hukkub ka viimane mees…” või millalgi viiekümnendatel sündinud folkloori Käbinist ja Lentsmanist; ta kardab naisi ja näeb igas võõras mehes nuhki, teinekord on aga päris mõnus kaaslane, ta valdab mitut keelt (kõik saadud korralikust gümnaasiumist) ja on palju lugenud, nüüd on ta juba üle neljakümne, on kuidagi kõigist mängudest ja puntidest väljas ning pahupidi, tema nimi on Uno, mõnikord kohtame teda „Tervises”, korra või kaks olen minagi tal külas käinud…

      Seda siis kadunud sugupõlvest. Siin. Meil. Eestis. Uno on kindlasti üks nendest…

      … aga sealt tuleb teine, tema hüüdnimi on muuseas Odratont, tal on rukkilillevärvi silmad, ta vaatab nagu imestav laps, ta pigimustad juuksed turritavad tõrksalt, igasse kaarde, ta lõug on habemetüükas, ta on jälle sattunud oma kassiradadele, ta räägib kord heksameetrites, kord hüüdlausetes, just nii, nagu tuju sunnib, enne seltskonnast lahkumist sosistab ta mõnele meist kõrva mõne oma vastsündinud luuletuse, mine võta kinni, on see geniaalne või totter, „merd, palun, täna ära puutu – ma heeringaile piiblit loen”, lapselikult ja õnnelikult rõkatab ta naerma ning läheb siis jälle edasi, rukkilillesilmades põhjatu imestus ja valu, ta peatab öise militsionääri ja valetab talle, et on olnud „Dünamo” poksitšempion, miilits naerab ja annab talle au, Odratont aga seikleb juba mingeis keldrilabürintides, eksib ära, hüüab inimesi appi, siis on ootamatult heledas ja soojas pagaritöökojas, talle pakutakse lihapirukat, ta sööb ja nutab, siis on ta jälle öisel tänaval, peatab võõra venelanna ja avaldab talle armastust, vene naine ei mõista ühtki sõna, ent on lummatud Odratondi silmadest, mis talle kummaliselt ja kurvalt pimedusest vastu helendavad, sama kurvalt ja mõistmatult võisid