Niguliste. Teet Kallas

hoople oma loo-loomulikkusega. See on hoopis hi-hingehariduse piiratus.”

      „Mis sellest? Ikka on kole pilt. Aga kui ma ütlen, et on ilus pilt, kas siis tuled? Aga kui ma sulle laulan? Voh! Seda pole sa veel kuulnud! Kas sa siis tuled või ei tule? Kuule, kodanik, ma pean ju seda uut makki kontrollima, on sulle selge? Selleks on vaja ka meeshäält. Kas saad aru, kas saad aru, kas saad aru…”

      Kahin. Vaikus.

      Miks ma selle maki tol õhtul üldse kaasa võtsin, mõtles Ene nüüd millegipärast, otsekui oleks see kõige tähtsam. Selle uut tüüpi reportermaki? Sellega ei saa ju muusikatki lindistada. Järelikult tahtsin ma tõesti ainult…

      Peaaegu hääletult avanes vaheuks. Ene lülitas lindi tagasikäigule.

      „Millega tegeleme?”

      „Ah, sina… Kustutan siin üht praaki,” ütles Ene ilmetult.

      „Selge. Filmimehi pole?”

      Miks ta küsib? Miks ta räägib? Ene raputas pead.

      „Oi, oi! No mis sa kostad. Sel moel keeratakse meie pühadeprogramm puhta nahka.”

      Diplomaatia tipp – võta kinni, millisest programmist jutt on. Ent siis lõppes diplomaatia ära, Ene õlale asetus delikaatne, ometi oma õigusi aimav käsi.

      „Pole vaja,” ütles Ene. Tajus, et oli liigteravaks muutunud, ja parandas ennast: „Mõni võib tulla.”

      Käsi lahkus õlalt sama pehmelt, nagu oli sinna tekkinudki.

      „Mida me õhtul teeme?”

      „Ma ei tea! Ma ei tea… Mis me sellest praegu räägime… Pole ju aimugi, millal täna üldse majast välja saab.”

      „Majast? Vahva! Sa oled lõplikult sisse elanud. Tead, et ainult tõelised fännid ütlevad televisiooni asemel lihtsalt maja? Kuule, kulda, lähme alla, joome paar tassi kanget kohvi.”

      „Ei hooli. Ja palun ära ütle mulle kunagi kulda.”

      „Oi, aga miks?”

      „Ei meeldi ja kõik… Võõrsõna.”

      „Ohoo, mis mürk naeratus? Tunnen su ära. Algul sa selline ainult olidki. Märkuse jätan meelde. On sulle muide öeldud, et sul on rongakarva juuksed?”

      „Korduvalt. Kuni nad ükskord ütlemiste kätte halliks lähevad.”

      „Hea küll, hea küll… Näen, et tuleb taanduda. Jahtu vahepeal maha. Mina pole milleski süüdi.”

      „Ei ole, ei ole.”

      Ene jäi üksi. Ta kustutas lindi, nägu kivine, silmad veekalkvel. Silmad olid sinakashallid ja põhjatut leebust täis, otsekui mõnest teisest elust päranduseks saadud.

      Siis süütas Ene sigareti. Oli seda kõike vaja. Ju siis oli. Täpipealt minu saatus. Ikka mingi paha enne, ikka midagi, mida oodata ei oska. Ja pärast ütlevad nad, et mina olla tujukas. Ah, mingu nad…

      Kõige rohkem masendas aga pilt, mis jälle vägisi silme ette kerkis.

      Tom jookseb üle väljaku, väljak on kuidagi ebaloomulikult suur, autonoomne, servitu, äralibisev. Kõik muud detailid peale siksakiliselt liikuva Tomi (inimesed, sõidukid, hooned, kioskid) on nagu elutu mulaaž. Tom sarnaneb aga hullunud põrnikaga. Ta mantlihõlmad rapivad nagu kitiintiivad.

      Nii sõgedaks polnud tema pärast veel ükski mees läinud. See jooks võttis viha ja valu. Tal oli Tomist kahju. Tom oli nagu kaitsetu laps. Ta oligi ju alles päris poisike.

      Üks asi peaks nüüd lõplikult selge olema: ei mingeid kunstiinimesi, ei mingeid loovaid mehi. Sealt pole vähimatki loota ega uskuda. Nemad on mingi eritõug. Või koguni rass? Olenemata east, edust, rahast. Sest nemad on etteaimamatud. Nad on ebanormaalsed – kuna teevad ebanormaalset tööd.

      … Äkki märkas ta, et ringiga tagasi jõudnud koolilaste ekskursioon vahib pärani silmi tema illuminaatorisse, vähemalt sada silma! – ja et noor naistoimetaja, nende giid, näitab tema peale näpuga. (Näete, seal … seesama naine!) Küll oli halvav hetk!

      Ene tõttas, pea maas, riiulite varju.

      12

      (Vanad! Tallinn on tornide linn. Nii räägitakse turistidele, meie teame seda lapsest saadik. Nüüd Nigulistest. See rajati kolmeteistkümnenda sajandi lõpul, vanad, ja oli Oleviste järel kõrguselt teine kirik meie hansalinnas. Viimane sõda kahekümnenda sajandi keskel pühkis Nigulistelt torni pealt. See oli kurikuulus üheksanda märtsi pommitamine, kui Vene lennukid aina tulid ja tulid ning Tallinn põles. Pärast selgus veider asi – südalinn ei saanudki nii raskesti kannatada kui mitmed tööliskvartalid. Ametlikult sellest ei räägita või öeldakse suureliselt, et sõda on sõda. Mõni arvab tõsiselt, et seda, millest on keelatud rääkida, pole ka olemas.

      See on argade ja valelike suur eksiarvamus.

      Kõik on olemas, kõik on alles. Kõik mahasalatu tuleb varem või hiljem välja. Isegi siis, kui pole enam ainsatki elavat tunnistajat. Mida teha märtsipommitamisega? Kolm meie seast on samuti selle tunnistajad. Üks kinnitab, et mäletab tulekumas hõõguvat taevast ja lennukite rüma taeva all, kuigi oli sellal vaevalt aastane. Teine räägib ligilähedaselt sama. Vanim meist mäletab aga detailegi, kõhuli lamava alasti naise selga, mis oli tihedalt papinaelu täis – seda naist polnud tapnud pomm ega leek, vaid õhulaine poolt segipaisatud naelakast esikus. Miks ta alasti oli, seda ei tea enam keegi. Vanim meist mäletab hobuste laipu Stroomi metsas ning tühja siledat mullalehtrit naabri lehtla asemel. Ta elas üle Lilleküla põlemise.

      Niguliste sõjaeelset siluetti oleme näinud ainult postkaartidel. Ometi ulatub ka tornialus sihvaka tahukana tõsiste kõrgusteni.

      Tee sinna torni oli alati keeruline. Mõnikord koguni eluohtlik. Selle eest seisid head restauraatorid, kes aeg-ajalt mõne ukse või trepikäigu sulgesid. Siis tuli uusi võimalusi otsida. Tihtilugu olid need väga riskantsed.

      Veel mõni aasta tagasi ronisime sinna tihti. Minek tuli alati spontaanselt ega sõltunud kunagi aastaajast või ilmast. Lähme üles, lähme torni, ütles keegi… Ja läksimegi. Tavaliselt hämaras või koguni pimedas.

      Kitsad ja järsud trepikäigud kajasid räigelt vastu, kui me hingeldades mööda kulunud astmeid ennast kõrgemale kruvisime. Mõnikord kukkus kusagilt mõni kivike. Võlvide tumeduses kahises alalõpmata. Tikku tõmmates nägime krobelistel seintel kummalisi varje ja värelusi. All keldrikäikudes roomates sattusime tihti inimluudele. Ükskord leidsime hunniku asjalikult virna laotud kolpasid.

      Mõnikord valendasid löövipimeduses värelevad viirastused. Enamasti osutusid need otsale tõstetud kiviplaatideks või koguni lubjakottideks. Aga mitte alati.

      Vanad, see pimedus lõhnas nii imelikult, kui me hingeldades ülespoole pürgisime.

      Neis pimedates löövides, trepikäikudes, võlvikutes, vahekodades, kambrites, kabelites ei rääkinud me kunagi valjul häälel.

      Üleval küll. Üleval puhus tavaliselt kõva tuul. Seal võis päris julgesti kõnelda ja naerda ja hõigata. Soovi korral võis koguni laulda. Seal me avasime kaasatoodud pudelid ja lasksime neil ringi käia. Hoopis iseäralik oli veinimaitse seal üleval, vanad – kas polnud? Mitu kraadi tavalisest kangem – ja suursugusem.

      Kui üldse on midagi, mille kohta võime nüüd kõhkluse ja hinnaalanduseta ütelda, et see oli tore, siis on seda igatahes kõik need tunnid, mis me seal üleval Nigulistes oleme veetnud. Eriti alguses! Siis oli meie jaoks tähtis seegi, et suur osa linnast lamas meie jalge ees. Aga tuledesäras tundus Tallinn vägagi suur, lausa ääretu, tõeline suurlinn. Me ei tundnud ega tahtnudki tunda ühtki teist suurlinna peale Tallinna. Meil polnud teisi lihtsalt vaja.

      Vanad, see ei tarvitse reegel olla, aga iga noor mees – ja mõni noor naine – peab vähemalt kordki elus saama võimaluse tõusta oma linna kohale. Veel parem, kui oma maa ja rahva kohale, aga see pole vist teostatav. Ta peab saama selle võimaluse – vaadata oma linnaga tõtt, kaaluda oma võimalusi.

      Me ronisime sinna üles rõõmsatena,