Juba olnud. Rein Põder

millises koosluses osalesid puhta pesu, lõhnaõli, vaasilillede, vanilli, henna ja veel millegi hõng. Pimedus võltsis reaalsust, aga samas oli pimedus me mõlema liitlane. Me nagu ei tohtinud teineteist näha, nüüd võis ainult tunda.

      Mu üks, vabaks jäetud käsi riivas sel teekonnal kord lauakese poleeritud pinda, siis mingit suurt plüüsist mänguasja, seejärel puhvetikapi klaasi, korraks puutusid sõrmed isegi raamatuselgi, siis mingit sametist kardinat või ukse-eesriiet. Lõpuks olime kohal, kõige kaugemas ruumis, mis tõotas pehmust ja mugavust ja unustust nagu kõik magamistoad.

      Mind hakati aeglaselt lahti riietama. Korraks poos lips mu hingamist ja näis, et mu tundmatu partner tunneb isegi mõnu, nagu oleksin tal lõa otsas. Siis sai hingamine tagasi endise kerguse. Vabanesin ka püksirihma pigistusest, pükstest endistki, kõigist ihupesu asjadest, kõige viimasena sokkidest.

      Ja juba ergutati mu ihuliiget, mässiti seda millegi siidise sisse, mis võis olla riie, sall või rätik, aga selleks siidisuseks võisid olla ka naisejuuksed, sest ta, too noorem ja kuumem, kummardus madalamale. Ma isegi enam ei suutnud arutleda, kust pärinesid järsku need pikad juuksed, see siidisus, käsivarte nõtkus ja peopesade pehmus. Seal… seal oli ta olnud hoopis teistsugune. Pimedus tegi tast hoopis teise naise. (Aga seda olin ma juba arvanud. Siis nüüd kordasin.)

      Pimedus muutis ka mind. Too siidisus aina kasvas, kutse tugevnes. Ja minus ärkas võõras jõud, mida ma ei aimanudki endas. Ma nagu polekski olnud enam seesama mees, keda ma endas senini olin tundnud.

      Naise rüpp on üks imelisi keskpunkte kogu maailmas, see on tõeline unustus mehe jaoks, kuulugu ta ükskõik millisele naisele, vilksasid mulle kusagilt loetud sõnad.

      Ja samas vilksatas teine, küll tunduvalt nõrgem lause, tegelikult hoiatus – see kõik on illusioon, sa ei pea sellele järele andma! Kuid järgmisel hetkel kinnitas seesama hääl – aga sa pole nagunii enam sina, mitte see mina, kes olid siiani, ja nõnda ei kehti sinu jaoks ka kõik selle eelmise kohta käiv…

      Ma tahtsin pikendada mind ootavat hetke, ent mind kisti nüüd määratu jõuga minu all lebavasse ja ma ei olnud enam vastutav oma keha eest. Teekond tundus palju pikem, kui ma olin oodanud. See oli justkui kuristikku vajumine. Ent hetk enne, kui kaotasin sellest peadpööritavusest reaalsuse, tundsin, kuidas see endasse imev paiskas mind äkki enneolematu jõuga tagasi, nagu oleks viimasel hetkel selgunud mingi saatuslik ebaklapp. Minus jõudis vilksatada mõte – kui sarnane tolle vapustusega, mis tabas mu autot seal võserikuvahelisel teel…

      Ja mu viimane tundmus oli, et paiskun õhku, ripun hetke kaalutult, mu tung vallandub tühjusse… ning ma prantsatan millelegi kõvale…

      KODUTU

      Ma ärkasin justkui eimillegi peale. Mu pea asemel oli midagi suurt ja kumisevat. Ihu külmetas. Kobasin kinnisilmi enda ümber, saamata aru, kus viibin. Kuidagi väga vaevaliselt mäletasin eelmist õhtut, ent mitte lõpuni. Millegipärast kartsin silmi lahti teha. Lõpuks siiski söandasin. Ja avastasin, et leban täiesti alasti mingil rohmakal asemel, mida võinuks nimetada kokkuklopsitud nariks. Mind oli katnud mingi linaliru, igal juhul mitte tekk (hiljem osutus see võimatult tolmu täis kardinaks), mis oli nüüd jalgade juures hunnikus.

      Kaugemal ümbritses mind neli kaledat, krohvitud seina; kõrgest aknast, mille ees oli võre nagu mõnes kinnipidamiskohas, nirgus tuppa halli valgust, mis justkui pärinenuks sulalumisest hommikust.

      Tõusin võbisedes, läksin otsima seda naist, kes ju pidi kusagil olemas olema, kuigi aimasin juba, et olen ärganud vales kohas, et siin teda pole, et olen veelgi sügavamal selles kummalises äraspidisuses, kuhu olin sattunud juba eelmisel õhtul (kui see ikka oli eelmisel õhtul?), aga oli tegelikult alanud ühest totrast telefonikõnest kusagil linnas ja saanud esimese tõuke ühel võsavahelisel teel.

      Jah, peagi oli selge, et tegu on mahajäetud korteriga, just nimelt mahajäetuga, milles veendusin kohe, kui olin selle sopist sopini läbi käinud.

      Eestuba oli täiesti tühi, kui mitte arvestada kaltsuhunni kut selle nurgas. Samas oli avali suuga ahi, kus oli millalgi midagi põletatud, võib-olla neidsamu kaltse. Ei mingit polee ritud pinnaga sektsiooni, veel vähem raamaturiiulit, mida mu peopesa oli selgesti tundnud.

      Köögiseinal oli metalltilaga väike sinine pesunõu, mille all sangadega pesukauss, nagu ma mäletasin neid kuuekümnendatest linnasaunas. Tähendab, vett majas pole. Aga ma tahtsin end pesta. Kõige esmalt, enne kui näljahäda või mingid muud tungid mind oleks rünnanud. Mu jalge vahelt uhkas heeringalehka, ma hõngasin üleni võõralt. Ent seal pesunõus polnud tilkagi vett. Üksnes pisut roostet pudenes mu ruhmikusse. Kööginurgas lösutas külmkapp, ainult et selle uks oli lahti ja seest vastas tühjus. Klõpsasin lülitit – elektrit polnud ka. Või oli pirn läbi põlenud. Kõik ses korteris oli läbi põlenud!

      WC-s valitses samasugune unustus, potipõhi oli täiestiroostes. Õnneks oli loputuskastis tilgake vett. Aga selleks pidin jalgadega potiservale ronima, et ketijäänuseni ulatuda.

      Läbi kohutava peavalu meenus mulle, uskumatule, kui soe ja hubane oli siin olnud – kas see oli ikka võimalik? – millalgi öösel, kuidas mind oli mähkinud endasse keegi siidine naine, kes oli olnud nii elujõudu täis ja kiimaline, kuidas ta oli mind endaga kaasa kutsunud teadmatusse… Ta oli tõesti kadunud. Kui teda üldse oli olnud! See siin ei saanud olla too korter! Siiski… kellegagi ma ju ometi olin maganud? See ei saanud olla paljas illusioon.

      See, kus ma olin ärganud, oli kõige madalamat järku bordell, ei, tõeline klunker, mingi unustatud elula, milles ei ela enam ammu keegi.

      Kuid kuidagi pidin ma ometi olema seda väärt. Ma ju olin nooruses joonistanud endale just sääraseid olukordi, kii melnud fantasmagooriate käes. Ma olin vahel õhtuti näiteks meelisklenud tõelisest seksuaalsest möllust, üleüldisest bakha naalist. Siis, jah, olin nii tihti mõelnud, unelenud (kui see on ikka õige sõna) mingist pahelisest seltskonnast, kus on palju huvitavaid neidusid ning kõik on äkki sulle kättesaadavad ja valitavad, olin meelisklenud kõikelubatavusest, kõikevõivu sest, ja seejärel täielikus pimeduses toimuvast intiimaktist, kus sa ei näe, kellega sa neist poolest tosinast neiust just sek sid – ning järgmisel hommikul tõused üles, vaatad öises bak hanaalis osalenute kombekaid ja kordatehtud nägusid ning võid üksnes oletada, kes neist oli su partner. Ja sind, su ihu ja mõtet ründab tagantjärele mingi imelik paheline kõdi, kui sa mõtled, et neist ühe kleidi või kostüümi varjus peitub keha, kes kuulus selles pimeduses üleni, unustavalt sulle, et sa kasu tasid selle kallal mitte üksnes hellust, vaid räsisid seda mingis maskuliinses ägeduses, isegi vihas ja et see oligi oodatud, see oligi selle bakhanaali sisim eesmärk…

      Ja nüüd oli üks säärane fantasmagooria, unelus ennast ilmutanud tegelikkuses. Või…oli see kellegi teise fantasmagooria? See kõik… see oli… kuidagi… aieh!.. tuttav olukord. Kus ma olin säärast läbi elanud?.. Meenus, meenus ometi! Mitte mina ise, vaid ühe filmi, jah „Zaragozast leitud käsikirja” nimelise fi lmi peategelane…

      Kuid mis oli selle kõige taga, mis oli selle põhjuseks? Kas see põhjus peitus minus või minust väljaspool? Ai-eeh! Miks just mina…?

      „Kuradi nõid, kus sa nüüd oled? Ja mida sa mulle sisse jootsid!” karjusin ma ses tühjas korteris edasi-tagasi rabeldes ja korraga sai mulle selgeks, et olen endiselt alasti ja et kõik mu alus- ja pealisriided on kadunud. Kõik, viimane kui üks. Aga ei ole abitumat olevust kui alasti mees. (Alasti naine on tunduvalt väärikam!) Viimases hädas sorisin seal elutoanurga kaltsudes ja leidsingi ühed väljaveninud aluspüksid. Esiku seinakapist sain siiski sinise kuhti ja samasugused püksid, peaaegu roobad, mustusest kroobased. Need võisid kuuluda mõnele töömehele, näiteks katlakütjale, kes siin kunagi elas.

      Kiskusin need selga, see oli ebameeldiv, nagu oleksin võtnud teise mehe naha enda omaks. See suurendas juba naguniitunnet, et minust on justkui osa mu minast kadunud.

      Ühes kitli küljetaskus tundus midagi – ja kõlises. Seal oli veneaegset raha, paberit ja metalli; lugesin selle harjumuslikult kokku, sain kaheksa rubla ja nelikümmend kuus kopikat. Naeratasin nördinult ja lasin rahal taskusse tagasi libiseda – ei sellega ole mul küll midagi peale hakata!

      Esikus,