Juba olnud. Rein Põder

kõrkjasel kohal. Seal nirises, niriseb minu ajal vaid pisut vett laiast toruotsast, aga praegu saatis too toru haisvat inimsoppa lausa kohinal merre. Ent muu oli tuttav, samasugune – rämps veejoomel ja laialt paljandunud liiv ning üle lahe, kolme või nelja kilomeetri taga paistev rahn, too Kalju Mere Ääres, mis oli vastasrannale nime andnud.

      Oh, ma mäletasin seda rahnu ja üht lahte kaanetanud talvekülma! Suur Käsi ei suudaks selliseid seiku meie mälust ka parima pingutuse korral ära pühkida, sest mälu on mõne meenutuse või pildi suhtes jonnakas… Niisiis oli… on käre talveaeg, punetava taevakaarega õhtu, ma tulen oma kahe jõmpsikaga üle jää, kõik kolm suuskadel, Maia kui suurem hoiab teadlikult minu selja varju, aga väiksem rühib meist mõni samm maas, pingutab kõigest jõust, ei tee häältki, nagu oleks just see tulek peamine iseloomuproov. Tuisk käib meile kõigile valusalt vastu nägu, käed käpikuis külmetavad, aga vahemaa kodupoolse metsaga aina väheneb, kuni olemegi ükskord sahinal roos ja Maia kilkab nii mis hirmus. Aga sellele järgneb juba stseen meie köögis – Tiia hõõrub laste valgekstõmbunud kõrvu ja ninaotsi ning vaatab aeg-ajalt mulle etteheitvalt otsa, mina aga lausun totralt: „Me tahtsime teada saada, mis tunne on olla polaaruurijad…”

      Imelik, et täna oli siin metsaaluses nii vähe inimesi. Või seda kontingenti polnud veel siia linnaossa saabunud – mitšmaneid ja päris tärnidega mehi, nende prouasid ja lapsi ja laste babuškaid. Ent polnud ka muid logelejaid, isegi mitte joodikuid, polnud ka hipodroomihobuseid, keda siia edaspidi jalutama tuuakse. Mina üksi, üksildane uitaja. Ühes kohas sattus mu pilk põõsa all vedelevatele kahele viina pudelile ja korraga tuli meelde mu lapsepõlvehobi. Mulle meenus mu kehv rahaline seis, korjasin pudelid üles, leidsin neile veel mõned lisaks, seejärel koguni võidunud katkise turukoti ja suundusin taarapunkti otsima. Ka see oli Ranna-nimelise võõrastemaja juures juba olemas ja töötas täie hooga, isegi väike järjekord minusuguseid ulatus uksest välja.

      Tund aega hiljem leidsin end juba Paldiski maantee saunast, selle auruselt lavalt.

      Mul oli vaja ennast puhtaks saada sellest mustusest, mis oli mulle tahtmatult vahepeal külge kogunenud. Mul oli vaja lahti saada ka tollest libulõhnast, oli tolle öise naise nimi Luule või Lulu.

      Mul oli küll taskus pudelite eest saadud raha ja roobaga koos päranduseks saadud raha, aga ma teadsin, et osa sellest kulub kohe ära, kui ostan endale saunanaiselt sündsamad trussikud ja maika. See oli nii-öelda sundkäik, ilma selleta oli mõeldamatu edasi tegutseda, kuigi mul puudus igasugune plaan. Kuid igal olukorral, ka sellisel, kuhu oled vägisi asetatud, on oma loogika. Aga saunanaine, keda ju naiseks ositi ei peetudki, sest ta liikus meeste paljaste kehade hulgas nõnda tundetult, oli ometi halastava olemisega hing ja andis mulle pealekauba ka veel kulunud, kuid puhta särgi ja küünarnukikohtadest nõelutud kampsiku. Küllap mõlemad sauna unustatud rõivaesemed, sest see on koht, kus inimese mälu muutub amorfseks, olemus heldeks.

      Sel ajal kui ma selle veidi värskema kihi enda ümber sain, hüüatas üks neist nimetuist meestest minu ligi astudes:

      „Artur Kudu, kui ma ei eksi. Vana semu, kas ei tunne mind ära? Ma olen Armin, spordipoiss, noh… Harryks kutsuti veel.”

      „?”

      „Ei tule tõesti meelde või? Käisime koos Tšiki juures trennis… Pole sind kümme aastat näinud… Ei, ma olen spordi vahepeal maha jätnud… Hehee, kõht ei luba!” Ja ta patsutas oma klassikalist õllekõhtu ning jätkas mind järele ootamata: „Mäletad, sa ju laenasid veel ükskord mulle Balti jaama perroonil viis rubla… Oot-oot, nüüd on paras hetk see sulle tagasi maksta… He-hee, parem hilja kui mitte kunagi… Tule, istu siia minu kõrvale!”

      Läksin ja istusin. Nõnda vennastusin selle lõbusa roosata vate ihudega seltskonnaga. Vennastumine pole vist õige sõna, nad lihtsalt halastasid mulle, kui nägid, et mu kõrisõlm jõnk satas. Ja see oli too Armin, kes loovutas teise pudeli Žigulit (ikkagi kolmkümmend kolm kopikat!) suuremeelselt mulle. Nõnda sain minagi sarve soojaks, sest palju ühele tühja kõhuga mehele vaja on.

      Midagi ma sellele Arminile ju ka vastu rääkisin, aga vaevalt ennast reetvat, ehkki ta paistis algusest peale olevat neid natuure, kes tahavad kõnelda rohkem endast kui teisi kuulata. Ometi võttis ta mult kindla lubaduse, et ma ta majast, Nõmmelt, mis asub Metsa põik kaheksa, ükskord kindlasti läbi astun. Enne lahkuminekut surus ta mulle tolle laenatud rahatähe pihku. Nõnda oli mu kasin rahavaru päeva jooksul juba teist korda täienenud.

      Pärast temaga vahetatud tugevat käepigistust läksin üle Toompea ja laskusin südalinna. Moskva-nimelisest kohvikust möödunud ja kunstihoone klaasakende vastu jõudnud, nõksatasin korraks seisma. Mulle justkui meenus üks naisenägu ja midagi sellega seotut, kuid… ei… see oli nii põgus vilksatus, et ilmselt ei väärinud selginemist.

      Silmitsesin tähelepanelikult mulle vastutulevate inimeste ilmeid, nagu püüaks selle kaudu tabada linna üldist iseloomu – olin selles ju täiesti võõras. Minu tegeliku siiajõudmiseni oli mu pealiskaudse hinnangu järgi veel viis aastat aega. Jah, need olid tundmatud kinnised näod, mõnelgi lasumas rusutuse või kiirustamise paine. Aga oli ka meeldivaid naisenägusid. Ja ta, see linn tahtnuks mind hea meelega endast välja heita.

      See oli minu poolt vaadatuna sihitu kõndimine. Minu võõrust tunnistas seegi, et mul oli raskusi tänavate, veelgi enam tänavanimede kokkuviimisega. Ja kuhu mul olnukski minna? Kui vaid Nõmmel elavate kaugelt sugulaste ukse taha. Kuid neid ei söandanuks ma tülitada isegi mitte tava lise inimesena. Järelikult pidin otsima neid inimesi, keda ma teadsin hilisemast ajast, kelle juures ma saaksin mingi ette käändega kas või ajutise peatuskoha leida, et ennast koguda, et edasi minna… Ehkki ma ei teadnud, mida need sõnapaa rid „ennast koguma” ja „edasi minna” pidid sisuliselt tähen dama.

      Polnud vaja eriti mõtet pingutada, et mõista – siia linna sõit oli olnud asjatu, see oli olnud mingit laadi juhuslikkus.

      Äkki kohus mus nimetu viha. Seekord iseenda jõuetuse vastu. Ma ei suutnud midagi selle voo vastu, mis mind praegu kandis. Kõik näis kulgevat aina veidramas tagasisuunas. Ja ma polnud millegagi kaitstud uue ajahüppe eest. Iga mu ponnistus võis olukorda aina halvendada. Ning ma ei teadnud seejuures, millised mu sammudest võiksid just sellele kaasa aidata ja millised olid ehk soodsad…

      Ometi ei tahtnud ma olukorrale alla jääda.

      Ilma mingite konkreetsete kujutlusteta, rohkem selleks, et veelgi selgemat kinnitust saada oma ajavälisele olekule, sõitsin trammiga Kadriorgu, kulutades veel kord ära kolm kopikat. Tahtsin vaid ära käia kohas, kus ükskord saab olema meie, minu ja Tiia kolmas elukoht Tallinnas. Seal, Suure tiigi vastas haigutas tõesti majaderivis tühi koht. Krundi keskel lebas paraja suurusega kivirahn, mis võinuks hea kujutluse korral sobida koguni muistseks ohvrikiviks. Kivi ümber mängisid lapsed. Püüdsin nende nägudesse vaadata, neid meelde jätta, ehkki mõistsin, et kui me ükskord Tiia ja oma lastega – aga see saab ju tõesti nii olema! – siiakanti elama asume, on nad juba ise soliidsed pereemad-pereisad ja ma ei tunne neist ühtegi ära…

      Kuid ma polnud siiani suutnud paika panna seda ajamassiivi, millesse ma seal maantee ääres olin ärganud. Väliste tunde märkide põhjal polnud see kuigi tänuväärne tegevus. Juba ennist Herzeni-nimelise tänava silti ja toda peaaegu valmis maja silmitsedes olin kahtlustanud, et ajatoru on mind palju kaugemale imenud, kui ma ehk arvata oleksin võinud. Kuid see kaugenemine ei pruukinud toimuda vaid hüppeliselt, see võis toimuda ka sujuvalt, mu enda märkamatute silmade all, terve selle päeva jooksul!

      Kuid mul oli kohe suurepärane võimalus seekordset aega teada saada. Siinsamas trammipeatuses pidi ju olema ajalehekiosk ja Õhtuleht, nagu ma mäletasin, maksis vaid kaks kopikat. Tulevase ajakirjanikuna vaatasin kõigepealt viimase lehekülje alla – kes on lehe toimetaja. Seal seisis Heino Dengo nimi. See nimi oli mulle ähmaselt tuttav, isegi mehe enda nägu tõusis silme ette – jah, ma olin teda kunagi tundnud, õigemini, ma sain teda ükskord üsna hästi tundma.

      Leht kokku murtud, sammusin tagasi Suure tiigi äärde. Vaate maalilisus pani mind unustama, mille vastu olin alles nüüdsama huvi tundnud. Kaks luike libises hääletult üle tiigi vee, rotund keset tiiki meenutas mingit eelmist, üle-eelmist kaunite ja harmooniliste ehitiste aega. Ja see aeg, mis mind ümbritses, näis