Juba olnud. Rein Põder

minu suunas keelava-kelmika liigutuse, et ma jumala eest nüüd midagi talt enam ei küsiks, ehkki kohe-kohe oli saabumas Tõe hetk, mil ma võisin teada saada ükskõik mida.

      Ma sain aru, et nüüdsama lõpeb me kummaline kohtu mine. Mina teadsin seda, ja ka tema näis teadvat. Ja ta lah kus hõljuval kõnnakul toast, jättes mu sinna maailma, mille oli juba suutnud luua see väike kogus imelikku vedelikku. Ning uks ta järel sulgus haruldase aeglusega. Ja samas kohu tava, maavärisemisetaolise kriiksatusega. See lõikas katki juba alanud kerge hõljumistunde, mille mu hing oli just saavuta nud. Mürin vaibus aeglaselt ja taas saabus õnnis vaikus. Kuid mitte kauaks. Nüüd lendas läbi toa üks hiline kärbes, teki tades aeroplaanimürinat. Ent juba sel kärbsehäälel, nii nagu uksesulgumisel, näis olevat tohutu sügav tähendus. See kõik osutas millelegi. Kuid millele? tahtsin ma nüüd, kohe teada saada.

      Mõte oligi juba omandanud oodatud kerguse, õigemini haruldase muutlikkuse, et mitte öelda lausa sähvivuse. Kõik mahtus ühte, äärmisel juhul paari hetkesse. Selle taga aimus juba too oodatud Täielik Teadmine. Kõige maailmas ja kaugemalgi oleva kohta. Nii olnu kui oleva kohta. Ja kohe ka tuleva kohta. Õigemini kõige selle kohta ühes koosluses.

      Reaalsus juba vahetas dekoratsioone, haruldase kerguse kehas ja mõttes vahetas välja järsk masendusehoog. Nüüd olin korraga toosama ülikooli ühiselamu naabertoas elanud tulevane füüsik, kellest sai Puiestee tänava asutuse püsiklient, ja mu mõte, mu huuled vormisid tema lauset: „Ma olen juba ülikooli kolmandal kursusel, aga pole ikka veel suutnud luua ühtset väljateooriat ja seda väljendavat valemit!”

      Hetke pärast oli hoopis minul see valem lausa käeulatuses. Ehkki. Ma. Polnud. Füüsikaga. Kunagi. Heas. Läbisaamises. Olnud. Mind… ajas… naerma… et… keskkooli… lõputunnistusel… oli… see… olnud… ainus… kolm… NÜÜD TEEN NEILE TAGASI… Eks ole, Albert Einstein!.. E = mc²… Maxwell… Einstein… Lähtume Nüüd Kõige Algusest, Eimiskist, Suurest Nullist. Sünnib AEG, muutub lõputusse kihutavaks MISKIKS…

      Pigistasin silmad kinni. Alles jäi vaid pimetäpp, hele põle tav punkt, mis kaugenes, aina kauges minust, aina sügavamale. Ja mu sisemust haaras igavesti laieneva ning kestma jääva kosmose õudus. See tunne oli kusagil määratus kaugu ses ja samas väga minu lähedal…

      Avasin silmad. Lootsin end leida mujalt, kusagilt mujalt.

      Järsku avanes toasein, nagu olnuks see paberist, jaapani riisipaberist, ja läbi selle astus tuppa too mees, kel oli ennist olnud nii kiire köögist lahkumisega. Ema austaja. Ta hoidis käes pikka puupeaga nuga, mis oli meie pere seatapuväits, jäänud vanaisa aegadest. Aga ma olin ju selle noa oma käega pärast vanaisa surma peitnud õuel oleva aida kõige kaugemasse nurka, puust riiuli taha, et see enam eales kellelegi pihku ei satuks.

      Tundsin, kuidas mind täitnud haruldane kergus tõstis mind voodilt rõhtsalt õhku ja see tõus ei peatunud enne, kui olin üleval lae all, tuppaastunu käeulatusest väljas. All voodil lebas vaid palitu, mille ema oli mulle toonud. Ja seal üleval lae all hõljudes jälgisin osavõtmatult, kuidas segane mees peksab noaga patja, nii et hanesuled lendavad laiali, ning seejärel palitut, mille all pidanuks lamama mina, Enno Poodnek. Või siiski keegi teine.

      Kuid kohe hakkas seesama kergus mind kandma akna poole, aken avanes üksnes mu tahtest ja ma hõljusin välja, söetumedasse öösse…

      JADWIGA

      Ärkasin – ja see, mis veel kümnendik sekundit tagasi oli olnud peaaegu tõelus, muutus välkkiirelt illusiooniks, valeks olukorraks – ning too eelmine ja hea põgenes valgusekiirusel, jätmata ainsatki pilti või seletust, üksnes umbmäärase meeldiva sette selginevasse teadvusse, et olin taas viibinud justkui mingis teises, võimalikus elus. Jah, ma oli järjekordselt näinud und, et olen juba kodus! Siis hajus seegi teadmus.

      Kuigi mõistus oli juba ärganud, oli mul ometi mõni aeg raskusi oma ümbruse ja keha tunnetamisega. Siis valgus raskus pikkamööda kõigisse liikmetesse. Ja nagu sadu kordi varem teadsin juba – ma olen ikka veel sõjaväes, nagu oleks see mingi lõputu, sisyphoslik seisund, millest ei vabaneta eales. Ja mulle ei jäänud muud lootust kui uus öö, mis sünnitaks uue unenäovale. Kuid sinna oli nüüd tohutu pikk aeg. Jah, uni on tõesti sõduri ainuke armuke, ainuke tõeline vabadus. Aga tihti eirati ju sedagi. Ja mind oli seegi kord äratatud.