Juba olnud. Rein Põder

sobida minu olukorraga!

      Vihm sundis mind kuhugi sisse astuma. Ajalehte kaenla alla surudes kõndisin teist korda trammipeatuse suunas. Parajasti tuli kilinal tramm number üks. Kuid ma suutsin vastu seista kiusatusele, et selle peale kiirustada. Kuhu see mind viinuks?! Samal hetkel märkasin tänava vastaspoolel silti Kohvik ja mulle meenus, et tegu on auväärse ja populaarse odava söögikohaga, mis kandis kuni oma kuulsusetu lõpuni rahvapärast nimetust Roheline Konn. Madalast uksest sisse astunud, tundsin, et just nälg oli senini olnud üks mu halva enesetunde peamisi põhjuseid.

      Kui soojad vesised viinerid ja hapukapsad mu ees aurasid, sain mahti ka ajalehe sisemusse pilgu heita. Sündmused, mis sealt vastu vaatasid, olid üldiselt ettearvatavad – sotsialism võidutses kogu maailmas, Kuubast kuni Vietnamini, ning muidugi ka siinsamas selles linnas ja maal, mida me ei võinud päris oma nimega kutsuda.

      Olin paraku unustanud kõige tähtsama, kuupäeva – või olin selle meelega kõige viimaseks jätnud! Tegu oli 27. augustiga, ja aastanumber oli 1965, mis oli tõesti varasem aeg, kui olin oletanud, ja tähendas ühtlasi seda, et minu enda tõelise, tulevikulise Tallinnasse-tulekuni oli veel mitu head aastat aega – ja see tähendas, et isegi Tiia, mu tulevane naine, pole veel Tallinna õppima jõudnud.

      Tiia! See nimi vilksatas korraks nagu päästerõngas. Ta oli ju kusagil selleski reaalsuses olemas, mis sellest, et me teineteist ei tunne, õigemini ei tohigi tunda, sest niisugune oli Aja imperatiiv; jah, tema ja ta ema ja see maja, mis ükskord saab olema ka minu ainus maakodu selle kodu asemel, mille ema aegamööda kaotsi on lasknud minna.

      Ning äkki hakkas mul kerge, justkui oleksin just sel hetkel leidnud ainsa ja parima lahenduse oma raskest olukorrast. Mul oli ometi keegi olemas… mu tulevane naine. Ja sest ei olnud midagi, et teda polnud v eel minu jaoks – ma teadsin ometigi, kust ma teda leida võin.

      Rotund tiigi keskel hakkas juba hämarusse lahustuma. Öö oli endasse neelamas üht kõige võltsimat päeva mu elus. Aga ma kartsin instinktiivselt seda aeglaselt saabuvat pimedust. Mitte ainult selle kõikekustutavust. Ma kartsin nüüd aina rohkem kandumist tagasisuunas. Ma kartsin seda just kui imevat ajatoru, mille sünonüümiks oli öö, olgu peale et leebe suvelõpuöö – sest sadu oli sedakorda möödas ja parki täitva ritsikate sirina järgi võis öelda, et uus päev tuleb ilus. Öös võis haigutada senisest palju sügavam ja laiem ajakuristik. Mis siis, kui satun väljapoole iseennast, tõeliselt kurja aja kütkesse, mida ma üksnes kaudselt teadsin?

      Nüüd ei tundnud ma enam mingit kõhklust, olin korraga, võib-olla vaid oma mõttest, reipust saanud. Ja samas oli mul öö ületamiseks ootamatu lahendus, poolik, aga ometi kõige sobivam – rong!

      Viis minutit enne südaööd olin Pihkvasse väljuval rongil. Kusagil Ülemiste tulede aegu sai see veider ja lõputu päev otsa.

      TIIA

      Rongis, magavaid inimesi täis vagunis ei julgenud ma silmatäitki tukastada. Elvasse jõudsin hilisööl, linn oli inimtühi, tulesid ei põlenud, kuid tuttav tee juhtis mind justkui iseenesest Vellavere suunas. Jah, see oli too vana, teeauke täis ja käänuline tee, millele oli kümme aastat hiljem määratud kaduda. Nüüd veel kuidagi auklikum ja mõnevõrra pikem kui siis, kui seda teed kord esimest korda astun ja kohtumine Tiia ema ning kasuisaga alles ees seisab.

      Ent nüüd läbi selle kiiresti hõreneva pimeduse astudes meenus mulle millegipärast üks selle teega ja minu loomu sega seotud halenaljakas juhtum… On sügav sügiseaeg, ma pean millegipärast hilise rongiga linna sõitma ja nõnda ma siis hakkangi läbi pimeduse ja pori Elva poole, praegusega vastupidises suunas astuma, saadetud naise ja ämma headest sõnadest, kuid kohe tee algul, lausa külavahel juhtub minuga ettearvamatu õnnetus – tõmban kogemata Turisti-nimelise saapa talla lahti ja see hakkab lapsuma, astumist segama. Kuna ma tagasi minna ei taha, sest pean tagasipöördumist halvaks endeks, siis võtan viimases hädas pükstelt rihma ja tõmban sellega saapatalla kinni ja lärtsin vahvalt edasi, jõudes isegi enne õiget aega jaama, seejärel Tšaikale, mis peatus Elvas alati vaid mõnikümmend sekundit; rongis varjan kui das oskan oma veidra manusega jalavarju kaassõitjate pilgu eest ja hiljem Tallinnas on mul teistkordne häbi oma porise ning äpaka jalanõuga astuda väga hoitud taksosse, mis sar naneb rohkem eramasinaga, ja et ontliku taksojuhi tähelepanu oma saapalt kõrvale juhtida, jahvatan pidevalt mingit olmejoba, kuni oleme ükskord meie Pelgurannas asuva maja ees…

      See meenutus, tegelikult ju tulevikust, muutis mu astumise nüüd kuidagi rütmikamaks – seekord polnud mind ju midagi häirimas, välja arvatud… Pealegi oli kuiv mõnus suvelõpuöö – ja kuiv tee pealegi.

      Ma ei olnud arvestanud siiski üht – et jõuan liiga vara kohale.

      Kuid kas ma ei saabu siia tulevikuski sama rongiga ja sama hilja – või siis vara, oleneb, kuidas asja vaadata. Ja mulle viirastub, kuidas ma jõuan tuttavasse õue, astun aknaaluseid tokkroose kõrvale lükates otsaakna juurde, kogun end pisut, saan erutuse maha, tõstan käe ning koputan – nagu salaarmuke; aken vastab mulle kerge klirinaga, loen kümneni, umbes sel hetkel süttib iga kord sees oranži abažuuriga lamp, kardin lükatakse kõrvale, naisenägu surutakse vastu klaasi, mulle viibatakse ja poole minuti pärast surun esikus Tiia sooja keha enda vastu, tundes, kui külm olen mina ja kui ülekohtune on minu poolt naist nii hilja või ikkagi nii vara soojast voodist üles ajada. Kuid tema pole mu peale üldse pahane, vastupidi, rõõmus, et ikkagi tulin…

      Ei, see kõik on võimatu, minu aeg pole veel niikaugel. Meie esimese kohtumiseni jääb täpselt seitse aastat ja see ei toimu siin. Ehkki võiks, ehkki võinuks toimuda neli aastat varem, kui ma tõeliselt esimest korda Elvasse satun. See koht asub siin lähedal, üle mäekupli ja järve saab sinna linnu lennult vaevalt poolteist kilomeetrit – seal on mu esimese tudengisügise ühiselamu, õieti küll Elva pioneerilaagri hoone, väike kobar hooneid mändide vahel…

      Vellavere suunas lasus udu, küla magas, tulesilmitu oli ka äärmine maja väikese mäekupli jalamil – kaks tammekest, mille vahelt teelt õuele keerata, palju väiksemad kui ükskord hiljem, tiik, pöetud muru…

      Astusin kui varas risti üle õue, kõhklesin hetke, aga ma ju tundsin siin kõiki hooneid, seepärast tõusin üles künkale, kust pääses üht otsa pidi mäkke kaevatud tallihoone pealsele. Puutrepp oli kindel ega kõikunud. (Hiljem on see ebakindel ja pehkiv. Ühel meie esimestest suvedest pildistan trepil istuvat Tiiat – ta ei vaata sel fotol üldsegi mitte minu, pildistaja poole, vaid kuhugi kaugusse, pilk korraga eemalolev ja iseendas. Tagantjärele tundub see mu Tiia-fotodest kõige õnnestunum. Selle foonile on jäänud noor haavik, mida me järgnevatel aastatel aina harvendame, sedamööda kuidas mets tallihoonele läheneda söandas.)

      Selles vana tallihoone katusealuses veedame mõnedki suveööd. Neist on mõndagi mäletada. Ja ka metsast, kuhu ma Tiia kättpidi mõnelgi korral vastupuikleva ja häbelikuna tarin, endal tekk kaenla all, sest ei jõua ööd ära oodata ja pealegi on toaseinad nii reetlikult õhukesed…

      Mu ettekujutus oli õige, hetkel oli mets oma eelmise võimuga jõudnud tihedalt vastu talli saviseinu ja haavade oksad puutusid juba katust. Aga päikesekuuma alles säilitaval ja pisut kopitanud tallipealsel oli ka sel eelsuvel paari sao jagu õueheina, nagu ma käsikaudu kindlaks tegin. Kuid siin magati juba ka nüüd – mu käsi kobas põlvili edasi liikudes asemeriideid, siis vana saanikasukat, mis pärines ilmselt ajast, kui siinsamas all elas hobune. Õnneks ei olnud kellelgi majalistest olnud tuju sel ööl lakapealsel magada.

      Ükskõik mis, aga mu väsimus sellest kirjust päevast – ja kas vaid ühest päevast! – oli nii kõikehaarav ja – hävitav, et ma uinusin kui tapetu, ilma et oleksin jõudnud mõelda, mis juh tub siis, kui keegi majalistest enne mu ärkamist siia satub ja mind eest leiab. Kes ma nende silmis olen? Ilma kahtluseta – lihtsalt maanteehulkur. Ei, kui see oleks mu tulevane ämm, mind ta küll üles ei ajaks, rääkimata minemakihutamisest. Sest, lõppude lõpuks, mis kuritegu sees siis ikka on – talli pealse ukse ees polnud ju lukku, üksnes vaid haak…

      Ärkasin täiesti heledas päevas, leherohelusega segatud valgus ulatus sisse kõigist katusepragudest. Katus tundus juba sama rabe kui ükskord minu ajal. See oli mu esimene mõte, kui ma aru sain, kus viibin. Kobasin oma nägu, nagu kartnuks mingit