Juba olnud. Rein Põder

sina, kust sa mu tööriided selga said… Ahah, sina siis oledki see, kes on minu elamises aelenud… Seda ma tundsin jah, vänged naistelõhnad ja ase segamini nagu seapesa… Mina tulgu töölt ja…”

      Sel ajal ilmus ta selja taha teine, samasugune jõmakas. Mitte näo poolest, kuid milleski muus olid nad nii sarnased, nagu vaid vennad võivad olla. Neist levis higi lõhna, see oli piiratud mõistuse ja toore maskuliinse jõu kooslus, millega lähestikku ma pole kunagi end hästi tundnud, nagu ma ei kuulukski meessoo hulka.

      Ning just sel hetkel, kui ma neist nõnda mõtlesin, lajatati mulle vägev obadus vastu lõuga ja see paiskas mu varnaalusesse hunnikusse. Ajasin end püsti nagu esimest nokdauni seediv poksija, teesklesin lüüasaanut, koondasin siis välkkiirelt kogu oma jõu ühte lööki, nagu kord kusagil koolipõlves tüütu ja tugevama koolivenna vastu, ning virutasin talle küljelt. Löök tabas jumaka kõrva või koguni meelekohta, suur mees kõikus, vajus siis nagu kott lõdvalt vastu seina ja libises üllatunud ilmel põrandale, samasse kohta, kus mina hetke eest.

      Ent ma olin unustanud teise mehe. Kui ma siis kõledale korterisisemusele selja pöörasin ja mõttes teadsin, et siia ruumi ma enam eales ei satu, tabas mu selga tolle tõelise vastvabanenud vangi salakaval löök. Lendasin trepimademele, vastu trepikäsipuud, mis lõikus mulle valusalt selga. Seejärel valgusid mu silme ees laiali kõik vastasseinale kirjutatud roppused, mu silme ees oli veel hetkeks avali uks ja kellegi nimetu irvitav lõust, kuid siis kaotasin aeglaselt taju…

      Ma ärkasin võimatult ereda päikese leekimise tõttu näkku. Ajasin end käpakile. See oli metsavahe, mõne sammu kau gusel mu näost oli gudrooni järele lehkav maantee mustkate. Must teelint hakkas juba eemal kaarduma ning möödus minust vaid meetri-poolteise kauguselt. Mind oli ilmselt sel lesse kõrvalisse kohta maha pandud, tõenäoliselt mööduvast autost välja lükatud. Umbes nii võisin arvata ka sellest, et mu kehal leidus hulk helli kohti.

      Siis seisin juba kõikudes maanteeservas, käsi hääletamiseks tõstetud. See nõudis mult tohutut pingutust. Kord käe püsti saanud, ei tohtinud ma seda enam langetada. Pea kumises jäledalt, kogu ümbrus kumises, too kumin oli hetkel kogu ilmaruumi põhitoon.

      Kuid õige varsti sündis kurvi varjus mürin. Püüdsin silmi rohkem avali hoida, et mürina allikat kindlaks teha. Mu käsi võbises, aga suutsin seda hoida. Kuulsin mürina järgi, et kiirus võeti maha. Siis mürin lakkas. Pingutusega silmad tõstnud, nägin endast kõrgemal kabiiniust ja siis avastasin, et ma mitte ei seisa, vaid üksnes põlvitan teepeenral.

      Kusagilt tuli ometi niisugune portsjon jõudu, et suutsin haarata ilmatu kõrgel asuvast kabiiniukse käepidemest ja vinnasin end üles. Aga esimene, mida juhist märkasin, oli, et rooli hoidva parema käe randmele oli tätoveeritud nimi „Vasja”. Ta nägu, ümmargune ja heatahtlik, oli täielik Jevgeni Leonovi portree, võta või jäta. Mäletasin seda nime, teadmata esialgu, kes see Leonov on.

      Autojuht Vasja suhtus minusse kõigist kõhklustest hoolimata rahulikult, küsis vaid, kas tahan linna. See jutt käis vene keeles ja ma tundsin, kui puine on mu vastuste keel, nagu oleksin ka omaaegsed kõige lihtsamad sõnad ja fraasid unustanud. Omaaegsed, jah muidugi. Mu sõjaväeaeg tundus olevat tüki maad lähemal, kui see oli olnud siiani. Millise siiani…?

      Kabiinis haises õliste kaltsude ning metalli ja mustuse järele, kuid see oli kuidagi tuttav ja olnud.

      Sõidu jooksul pani mind imestama teeäärse elu mahajäetus, mingi hooletusevari kõigel. Elu justkui: viltused piirde aiad, rohu seest turritamas hüljatud masinaosad, jalgratta ratastest tehtud piimakäru lükkav vanainimene…

      Siis hakkas eespool kerkima pilvevall, all hatune tumedam serv. Ja juba sähvatas selle ning maa vahel sakiline välk, ent kõuemürin ei ulatunud kabiini. See pilv lähenes nüüd kahekordse kiirusega, mõne minuti pärast oli auto valge veetuisu sees, nii et juht pidi kiiruse maha võtma. Siis sähvatas taevatuli uuesti ja välk lõi otse meie ees asfaldisse, samal hetkel kärgatas Taevaisa oma kõige valjemal häälel. Võpatasin, haarasin endapoolsest käepidemest kinni, aga see osutus hoopis aknaklaasi allakeerajaks. Summutatud vihmahääl muutus vaid hetkega valjuks.

      „Ära karda, autol on maandus,” lausus vale-Leonov. Ja mulle meenus, et taolistel autodel ribises tõesti alati järele jupp ketti, mille mõttest me lapsepõlves aru ei saanud.

      Vasja laskis mind maha Ülemistel, trammipeatuses. Nii ta siis polnud mult selle tunniajalise teekonna jooksul kordagi küsinud, mis minuga juhtus või kes ma üldse olen. Olin talle tagantjärelegi veel tänulik.

      Parajasti tuli kolinal tramm, astusin sisse, juba sammus minu poole pruunist dermatiinist kotiga konduktor, kõhu peal neli või viis erivärviliste piletite rulli. Kobasin sinise rooba taskus, sain sealt peotäie peenraha, ja ilma et ma teadnuks, kui palju mult küsitakse, sirutasin peopesa välja, ning konduktor noppis sealt üheainsa kolmekopikase, rebis mulle vaikides kaks piletit. Olin jälle ühe olukorra võrra minevikule lähemale saanud.

      Väljusin, õigemini toibusin alles Sitsi mäe peatuses. Mingi ammune harjumus, tugevam kui peatuse nimi, tõstis mind istmelt üles. Samamoodi viisid jalad mu üle trammitee, Balti Manufaktuuri hoonetest mööda. Siis alles meenus põhjus – meil oli Tiia ja lastega selles kandis pikka aega korter. Varem, abielu esimesel aastal olime elanud Lembitu tänavas, seejärel lühikest aega ka Mustamäel. Kõik need mälestused liigutasid end minus nagu uinunud loomad ja püüdsid asuda oma jär jestikustele kohtadele.

      Ükskõik mis, aga see maja ja see korter peaksid ju praegugi olemas olema, olgu ma siis millises ajas tahes! Aga just seda uut aega, kuhu ma olin paisatud, seda ma tahtsin hetkel kõige enam teada saada.

      Teadsin, et ma leian me vana maja, me vana korteri üles ka käsikaudu, kõige tihedamas pimeduseski – aga praegu oli koguni ilus ja valge suvepäev! Ent, nagu selgus, seda pikka hallist silikaattellistest maja alles ehitati, õigemini, ehitamine oli juba lõppjärgus, ehkki tellinguid polnud veel maha võetud. Mis tähendas, et ma olin meie ajast ette jõudnud – me koosaeg Tiiaga selles majas seisab alles ees! Sellele oli kummaline mõelda, ent ometi oli see nii. Ma olin meist mõlemast, rääkimata me lastest möödunud…

      Sedasama meie ajast ettejõudmist kinnitasid ka samas kõrval olevad kaks madalat tumerohelist barakitüüpi puumaja, mille ustest vooris sisse ja välja igas vanuses inimesi, kostis ümberasujate valju kõnet ja uhmas tänavale hapukat kapsalehka. Nüüd mäletasin neidki, kahekorruselisi tsaariaegseid barakke Pjotr Iljitš Tšaikovski nime kandval tänaval, mis lammutati, ei, mis lammutatakse alles aasta pärast meie kolimist sellesse pikka halli majja, mis juhtub tõenäoliselt viis aastat pärast halli maja valmimist.

      Nii ma siis seisin meie kunagises, tegelikult tulevases õues ja vaatasin kohta, kus saavad olema meie pidevalt üleajavad prügikastid, silmitsesin puudealust, kus hakkavad rippuma laste jaoks määratud kiik ja kuhu tuleb nende liurenn. Ja kor raga tõusis silme ette üks talvine pilt – lumememmed ja ise tehtud liumägi, ja selle otsast lohiseb kuidagi õnnetult alla me noorem võsu ning murrab oma esihamba. Meenus veel mõnigi üksikasi sellest õuest, kaugemast majaümbrusest… meie tulevikust, meenus ja samas kadus, sest ma olin sellele küll lähedal, kuid see aeg oli habras ja hetkeline ehk see pärast, et see ei olnud veel alanudki. Ma olin sellele lähemal… ta tei sest servast.

      Igal juhul olin nüüd täiesti kodutu, absoluutselt asutu. Ning ometi, nagu nüüdsama selgus – ma mäletasin seda oma eelmist elu. Ma igatsesin taga ta lihtsust ja loomulikkust, see siin oli pere alguse aeg.

      Majade vahelt paistsid Stroomi metsa männid. Nüüd kiskus mind sinna. Pealegi oli mets alati olnud kui mu truu sõber, lapsepõlvest ja maa-aastatest peale. Tema pidi mind mäletama! On ju puudel oma, ehkki teistsugune mälu.

      Seda linnasisest metsa oli võimatu lahutada me lastest, nendega veedetud tundidest. Ma käisin siin, järelikult käin ükskord veel, lükates enda ees lapsevankrit ja kuulates sellesama salapärase Aja sõudu puulatvades, sest kusagil mujal ei saa Aja hääl nii kuuldavaks muutuda kui mereäärses metsas, kui laste seltsis, kes muudavad oma kiire kasvamisega Aja teistmoodi hoiatavalt nähtavaks. Aga need ei olnud, ei saa olema tühjad tunnid, see oli samaaegselt Aja annetus, jah, ma olin siin veetnud tunde mitte ainult samasugusel suveajal,