Juba olnud. Rein Põder

Too Lembit ise, nagu ma olin juba jõudnud märgata, oma vabriku toodet ei tarvitanud, sest puskarimeistrid öeldakse olevat lõbusas tujus ainuüksi oma toote aurudest.

      Ma jõin jällegi kästud klaasitäie ära. Enam ei olnud nõnda kirbe ega ka vastik.

      Seepeale sugenes ruumi uus, veelgi võõram vaikus. See oli kui mingi ebamäärase punkti saavutamine, nagu mingi kujutlusliku hooratta surnud punkt, kus ei tea, kas sel rattal on jõudu edasi keerelda või tuleb hoopis tagasisuunas pöörlema hakata. Mulle tundus, et veel natuke – ja mul on võimalus siit sinise silmaalusega väljuda.

      Tundsin, et mul on vist õige aeg tõusta ja lahkuda. Kõik oli, vähemalt mulle, nagunii selge. Ja ehkki nalja ei olnud saanud, oli mul, mida edaspidi sellest nimeeksitusest teistele rääkida. Aga peas sumises juba kena parv mesilasi ja üks teine hääl tõrkus mu ihuliikmetele käsku jagamast. Pealegi olin mõtlematu topkakummutamisega iseenda taganemistee äralõiganud – autorooli ma ju enam ei sobi. Äärmisel juhul võin kusagil varjulises kohas tukkudes hommikut oodata, mis on aga tuhandete tundide kaugusel…

      Äkki hüüatas too lauaotsa naine, kelle näole oli elu oma raskepäraseid jälgi jätnud, mida nüüd veiklev valguski suutis välja tuua:

      „Ah, ta valetab. Enno oli meil ju teada-tuntud luiskaja mees. Ta mängib, ta teeskleb, kas te siis ei taipa! On endale habeme ette kasvatanud ja arvab, et… Kas keegi meist on teda vahepeal näinud? Ei ole ju! No vot!” teatas naine oma tiraadi lõpuks võidukalt. Ja jätkas kohe, hingetõmbeta: „Vaata, Andri ei tundnud mind ka algul ära, küsis, kes sina oled, ütle mulle nimi, küll mulle siis õige pildi ette lööb. Ja nüüd on käsi ümber minu, mida ta vanasti mingi hinna eest ei julgenud… Oli ju nii, Andri?”

      „Täpipealt,” vastas lauaotsa mees, see maadleja kasvu mees ja kaisutas seejärel oma daami, kes oli ilmselt olnud ta kooliaegne vaikne sümpaatia.

      „Me kõik oleme muutunud, eks ju. Aga mina tundsin, Enno, sinu kohe ära, kui sa sisse astusid. Enno, no ütle kõigile, et sa ajad lausa sooja suitsu suust välja, nagu sul vahel kooliajal kombeks oli.”

      Ma vaikisin. Mitte et ma oleksin loobunud õiglust taastamast, vaid ma mõistsin, et too hetkeline nullpunkt on juba möödas ja ükskõik mida ma ka lausuksin, nad võtaksid seda nii, nagu nad ise just soovivad. Jah, pärast selle Andri kaisus naise sõnu olid nad üsna üksmeelselt kokku leppinud mulle vale mehe naha ülle tõmmata. Võib-olla… võib-olla nõnda oligi seda situatsiooni kõige õigem lahendada?

      „Nii et ei lähe sa kuhugi!” teatas too tumedavereline naine, too pseudo-Maigi teiselt poolt lauda, nagu oleks tema ainsana aru saanud mu tahtmatust liigutusest. Ja ta tegi minu suunas keelava liigutuse, nookas seejärel Andriks hüütu poole, kes mõistis seda liigutust kohe, kummardus tahapoole ning koukis kusagilt pimedusest välja akordioni, sai kuidagi vaevaliselt pillirihmad üle õlgade ning hakkas ettevaatlikult pilliklahve sõrmitsema, nagu oleks mängimise tõesti unustanud.

      „Näe, Luulel hakkas Ennost esimesena kahju… Muidugi, tema ju meil vaba naine, ainukene vaba naine, kes pole veel mehele läinud, pole väärilist leidnud…” teatas too perenaise kohuseid täitvast naisest järgmisena istuv mees, kel olid juuksed paljaku varjamiseks üle pea kammitud ja kes ise istus väikese, ilmetu olekuga naise kõrval, kes minu mäletamist mööda ei teinud kogu õhtu jooksul ainsatki korda suud lahti.

      Ei olnudki Maigi, vaid hoopis Luule! mõtlesin ma.

      „Enno, mina olen Valdur, kui sa ehk ei ole veel viinud mind ja üht kooliaegse pildi nägu kokku. Las ma seletan sulle, kui sa ehk ise ei mäleta. Meid oli klassis kümme. Täp selt kümme lõpetajat. Ja täna oleme siin oma vanade pruuti dega jälle koos. Noh, pruudid ikka, mis sest, et nad olid tollal ainult silma ja mõtte jaoks. Sest kes siis nii noorelt… Hehee, meil, nagu näed, on siin neli paari ja teie Luulega olete kaks üksikut. Muidugi, Luulele meeldis juba koolis pipardada… Kuule, Luule, kas see Enno sulle ei sobiks, mis? Kooliajal sa temast küll üldse välja ei teinud! Ah, sa ei teinud meist kellestki välja. Me kõik olime poisikesed sinu kõrval… Mina ei ole sellest siiamaani üle saanud, he-hee. Noh, mida ütled, Luule?”

      „Ah, mis sa lorad, Valdur!” arvas Luule, aga ise vaatas endiselt mulle üle laua näkku. Minus liigatas mingi soe-ärev tunne, nagu tõotaks piinlik olukord endast ometi mingit välja pääsu pakkuvat.

      „Jah, Luule on endiselt meie kaunitar…” ütles too turske mees, puskarikallaja, ise aga kaisutas oma naervat kuldhambalist šatääni perenaisukese kohustes naist.

      Siis nõnda, üsna lihtsalt oli mulle selle õhtu tarbeks nainegi leitud. Ja sülem mesilasi, ei, lausa herilasi sumises veelgi tugevamini mu peakupli all, mis oli vaid osaliselt minu jagu, sest seal puudusid imelikul kombel lähipäevade sündmused ja mõtted. Kõik nagu sai alguse siin ja suubus omakorda siin toimunusse ning edaspidi toimuvasse…

      Sest Andri oli oma pillile juba elu sisse saanud.

      „Daamide valik!” hüüatas Luule, tõusis, tuli ümber laua tema teed takistada üritavatest kätest-jalgadest õnnelikult mööda ning kummardus ja kiskus mu oma naiseliku jõuga üles.

      Laua ja hõõguva ahjusuu vahel oli tõesti pisut rohkem ruumi. Luule surus mind julgesti oma lopsaka ihu vastu, ta suust ulatus minuni vaarika- või maasikalõhna, nagu oleks tema pruukinud mingit naistele määratud likööri, ülejäänud olemusest hoovas lausa näljast naiselikkust, mis aitas ületada minugi tagasihoitust. Veelgi enam, minus toimus kui tasa lülitus. Ma olin nüüd nõus olema too teine Enno! Ja samas tundsin korraga, et ma olengi vaba ja muretu mees, et ma võin taas saada kunagiseks ohjeldamatuks pidupanijaks, lasta naistel endale meeldida.

      Ja veel – avastasin enda üllatuseks, et suudan üsna hästi jälgida rütmi, mille Andri akordion meile ette andis. Varsti tantsis meie kõrval ka Valdur oma ilmetu pardipojaga. Ülejäänud eelistasid siiski edasi istuda, ergutades meid kahemõtteliste hüüatustega.

      Äkki riivas mu jalg midagi seina ääres olevat. Peatasin oma partneri, temagi vaatas maha. See oli valge emailiga kaetud ja veidi kumerapindne silt. Sellel seisis: „Venevere seitsmeklassiline kool”.

      „Kuule… kas siin siis kooli enam polegi?” küsisin Luulelt. Tema oli surunud põse minu oma vastu ja vaid ümises vastuseks:

      „Mis see sind nii väga huvitab… Ei ole jah, juba kaheksa aastat pole… Tühi maja… Ainult meie päralt terr-ve tänase õhtu… ja öö kah…” Ja ta „r” põrises nii meeldivalt mu kõrvas.

      Kaelastikku koos läksime tagasi laua äärde. Keegi hea inimene oli mu taldriku ja klaasi juba Luule oma kõrvale tõstnud. Veelgi enam, klaas oli jälle pilgeni täis valatud ja taldrikule oli tõstetud paar lusikatäit rosoljet, kurk ning poolik, äranülitud heeringas.

      Lõime Luulega kokku, kolmas klaas läks juba nagu kerisele; hammustasin kurki peale ja tundsin, et olen piduliste hulka vastu võetud. Luule hoidis naljatades kogu aeg mu ümbert kinni, nagu kardaks, et võin pingilt maha kukkuda.

      Seejärel vilksatas minus üks asjalik mõte, vist küll viimane taoline selle õhtu jooksul.

      „Head… kooliõed ja fennad, mis see pidu… nii-öelda igalt ninalt maksma kah läheb…?”

      Seekord oli Lembit see, kes seletust andis:

      „Kümme rubla. Viin ja sakumm koos. Võid maksta Mar-tale, küll me omavahel klaarime.” Ja ta osutas perenaisekohuseid täitva naise poole.

      „Kümme rubla!” ei saanud ma kohe aru. Aga mu käsi otsis juba automaatselt põuetaskust rahakotti ning sõrmed sorisid Koidulate ja Tammsaarede vahel, otsides punast Hurta. Selle otsimise-kobamise käigus kukkus üks foto mulle sülle, mille Luule kiirelt enda valdusse noppis.

      „Kes see veel on?” küsis ta kähku, nagu poleks mul mingit õigust oma elule kõigi nende aastakümnete jooksul. Aga armukadedus öeldakse olevat roheline koletis, kes ei küsi aastatest ega millestki eelnevast, vaid elab alati olevikus.

      See oli foto Tiiast. Aga, imelik, ma mäletasin teda ja ta nime kui midagi kauget. Niisama kauget, nagu oli see koht, kus ma olin teda pildistanud – seal suure sinise mere ääres, Genovas, Kolumbuse