Juba olnud. Rein Põder

küür; maja tahvelmustad aknaklaasid läigatasid autotuledes, aga ainult ühes aknas võbeles justkui midagi tule taolist. Küllap seal oligi too kokkutulekuruum, ilmselt peeti seda küünlavalgel või nauditi ehk tuld vanas kooliahjus. See kõik oli mingis kontekstis nii tuttav… ja samas võõras. Tuttav selles mõttes, et sel majal oli tõesti sarnasus minu Aru koolimajaga… ja polnud ka, sest kuidas said hoone, kuusehekk ja mägi äkki siia Kesk-Eesti lagedate väljade ning soode keskele.

      Tulin autost välja, lasin peopesal üle kapoti libiseda, ja tundsin pleki tavalise sileduse asemel midagi karedat, koguni kobrutust, nagu oleks autovärv kärsanud. Imelik, see avastus ei häirinud mind eriti. Kõik autoga seotu oli mulle kuidagi ükskõik, peaasi, et masin oli mind siia kohale toonud. See oli veider mõttekäik. Esimest korda elus ei tundnud ma oma autost mingit omamisrõõmu ega ka kahjutunnet, et intsident teel oli masinat kõvasti rikkunud.

      Leidsin peaukse alles hoone otsast, kolistasin kaua mingites esikutes ja koridorides – siis hakkas eespool kumama toosama nõrk valgus.

      Ma astusin nagu mingi imeliku pildi sisse. Inimesed, neid oli kümmekond, istusid pika, plekiga ülelöödud laua ümber, mis võis pärineda kooli köögist ja olla mõeldud juurviljade lõikumiseks või liha töötlemiseks; jah, sel katteta laual põles iga natukese maa tagant umbes pool tosinat jämedat valget küünalt, mis olid asetatud valgetesse kaussidesse. Laua kõle dust, millest andis märku tuhm plekk-kate, ei suutnud var jata heledad taldrikud ega ka linased salvrätikud. Küünalde vahel võis näha taldrikuid võileibadega ja laua keskel troonis patarei tumedaid pudeleid, millel ühelgi ei paistnud silte kül jes olevat, kuid valdama jäi siiski laua lagedus ja plekisus.

      Seisatasin uksel, vaikisin, ma ei taibanud isegi tervitada. Samasuguses vaikuses vaatasid nemad mind. Küünlaleegid ja ka ahjupaiste, nagu olin väljas ära arvanud, veiklesid mulle täiesti võõrastel nägudel. Minu seitsmendas klassis oli olnud kolmteist õpilast. Siin oli istujaid vähem – selles osas asi ei klappinud. Või ikkagi klappis, sest alati on neid, kes taolist kokkutulekut eiravad või ei saa mingil muul põhjusel tulla.

      Imelik, et püüdsin esimesena ära aimata seda, kelle hääl oli mind siia kutsunud. Laua ääres istus vaid neli meest. Kes neist? Vaagisin kiiresti igaüht ja teadsin siis, et toda helistajameest nende hulgas pole. Ehkki ma polnud veel kuulnud ühegi neist häält.

      „Mis sa seal seisad, tule istu lauda,” ütles mulle kõige lähemal olev, vististi perenaise kohustusi täitev kohevil juustega naine, tõusis ja hakkas mu mõeldud kohale taldrikut ning joogiklaasi paigutama. Tema kõrval istuv joviaalne habemik vaatas mind seeaeg uurivalt-pilklikult.

      Istusin, lasksin end nüüd ka teistel vaadata. See polnud mugav tunne. Nende pilgud torkisid mind. Siis söandasin ka ise korraks üles vaadata. Ma otsisin pilguga Maigit, toda teist Maigit, vale-Maigit, sest mulle oli asi selgemast selgem – ma olin tõesti võõras kohas, võõraste inimeste seltskonnas. (Veelgi täpsem olnuks öelda, et ma olin võõras ajas, aga tol hetkel ma seda veel ei adunud või kui, siis alles areldi ja aimamisi.)

      Jah, kes neist neljast või õieti viiest naisest võiks olla too teine-Maigi? Ainuke tumedajuukseline naine istus mu vastas, poolviltu üle laua – temas justkui oli midagi tuttavlikku. Ja tema söandas mulle ka esimesena sõbralikult naeratada.

      See pilkudega kobamine ei võinud kaua kesta. Mult oodati selgelt seletust – kust, millega, miks nii kaua aega?

      Samas tundsin, et olen kohustatud kõik nii ära rääkima, nagu see oli just välja kukkunud. Kuid ma ei saanud kuidagi häält suust, see oli nii kähe, et pidin mitu korda köhatama. Ja see, mis ma esiti laususin, oli mu endagi üllatuseks midagi muud.

      „Mul juhtus teel väike… intsident… Oleksin peaaegu kraavi sõitnud… Ja auto sai kannatada…”

      Paistis, et neid see üldse ei huvita. Tõesti-tõesti, ma polnud väljas maja ees näinud ühtki teist autot. Veelgi enam, ka mitte mõnda muud liiklusvahendit, isegi mitte jalgratast. Kas nad olid siis kõik jala siia tulnud? Või ehk elasid ja töötasid siinsamas ümbruskonnas, mis oli ju absurd?

      Tundsin, et situatsioon muutub veelgi pingelisemaks.

      „…Teate, see kool, kus… kus mina käisin,” tegin ma uue katse, aga jäin taas vait.

      „Ah, mis sa, Enno, jahud, võta kõigepealt üks vägev klõmakas, siis saad sarve soojaks!” ütles toosama joviaalne habemik, kes oli mind senini seiranud, ja ta jäme käsi küünitas laua keskel oleva tumeda pudeli poole.

      Pruunikas vedelik voolas endisaegsesse kaheksakandilisse sajagrammisesse klaasi. Ma kuuletusin kohe, tõstsin klaasi suu juurde, noogutasin kõigi suunas lühidalt ja kummuta sin klaasitäie kurku. Kirbe juga kihutas tulise kiirrongina mu vaesesse räsida saanud sisemusse. See polnud üldsegi konjak, nagu ma värvuse järgi olin arvanud, see oli omatehtud puskar, ainult millegagi, vist põletatud suhkru ja korgiga, pruu niks ja pisut vastuvõetavamaks muudetud. Mu ümber lehvis kohe ehtne puskarilõhn.

      Kallaja naeris ja nookas parajasti kesklauda mahaistuva kuivetunud mehe poole.

      „Lembitu vabriku töö, eks ole kohe tunda! Tead ju küll, juba tema papa… tegeles sellega… omal ajal…”

      Asjaosaline vaid ümahtas midagi, aga tal oli kaunis hele hääl.

      Lembitu nimi oli mulle võõras, ent mind ründas hoopis mu enda lapsepõlvemeenutus, mille puskarilõhn, veel enam maitse oli äratanud – isa istumas võsa vahel kännul, ümberringi tumedad A.Le Coqi suletavate korkidega pudelid, väikesest kraanist nirisemas seda äravahetamatu lõhnaga vedelikku. Jah, ka minu isa oli ümbruskonna tunnustatud puskarimeister. Või milline lõunaeestlane seda sõjajärgsel ajal polnud! Ja mitte ainult mehed, vahel ka naised…

      Aga mul ei lastud meeldivat mõtisklust jätkata.

      „Sa, Enno, olid juba kooliajal kummaline vend…” alustas kolmas mees, kes jäi pooliti teise lauaotsa hämarusse. (Ei, ka tema polnud too telefonihääl!) „…aga ma pean ütlema, et sa oled kõvasti muutunud…”

      „Nojah,” pomisesin ma, „ikkagi nelikümmend aastat möödas.”

      „Nelikümmend, mis sa jahud! Kas sa oled matemaatika päriselt unustanud?”

      „Kuule, las Enno ütleb, kui palju tema arvates meie lõpetamisest möödas on. Mis sina segad! Kas sa siis ei mäleta, et just tema oli meie parim matik. Olid ju, Enno!?”

      Ma tundsin teist korda, et pean asjasse täit selgust tooma.

      „Härrased ja prouad, ma kardan, et on juhtunud suur eksi tus. Mina käisin omal ajal…” ja ma tahtsin nimetada oma armsa kooli nime. Kuid just nüüd ei tulnud mulle see nimi meelde, nagu oleks situatsioon ja puskar koos nii laastavat mõju avaldanud, ja see asjaolu ehmatas mind hetkega täiesti kaineks. Ent minu alustatud teistkordse ülestunnistuse järel tekkinud pausi ajal tegi esimest korda suu lahti hämara laua otsa mehe kõrval istuv ebamäärase välimusega naine.

      „Või kohe härrad ja prouad!” osatas ta ja tema kõrval istuv mees sekundeeris talle:

      „Mis ma kuulsin, ei või kohe olla!”

      „Ah et eksitus, ütled,” pomises seejärel palja laubaga ja viltu üle pealae kammitud juustega neljas mees, kes oli senini vaikinud. (Nüüd oli selge, et ka tema polnud too kärisev telefonihääl.) „Aga kes see siis oli, kes minuga viiendas klassis kakles ja mulle sule käe sisse lõi! Näe, mul on see sinu märk tänaseni ette näidata. He-hee, nagu tätoveering, ei kao eluaeg ära…Ei, ära mõtle, ma ei kanna su peale selle tühja asja pärast viha! Niisama öeldud…”

      Olukord hakkas aina ebamugavamaks ja absurdsemaks muutuma. Ja ma tegin kolmanda ning otsustava katse:

      „…jah, ma olen küll passi järgi Enno Poodnek, aga ma vist pole see Enno, keda teie kõik teate…keda teie olete oodanud. Ma kardan, et tegu on… lihtsalt minu nimekaimuga…”

      Laususin nõnda ja mul käis millegipärast judin üle selja.

      „Sinu nimi, esimene kord mõtlen, et see pole tavaline…” venitas rinnakas, et mitte öelda korpulentne naine tolle kõhna, Lembituks nimetatu