KGB. Leonid Mletšin

tegeleda Bogdan Hmelnitskiga, „teadmata päritolu mehega, kes oli kuulutanud ennast Ukraina hetmaniks, asunud võitlusesse Rzeczpospolitaga, ning oli pöördunud Moskva tsaari poole palvega võtta ta koos oma kasakaväega Venemaa alamaks”, nagu on kirjas „Vene luure ajaloos”.

      Hmelnitski väitis, et ta on aadlik. Valvas Matvejev aga paljastas ta. „Ukraina hetmani” isa oli juudi lihunik, Hmelnitski ise oli aga nooruses olnud kõrtsmik.

      Ja veel üks traditsioon – mitte usaldada oma agente. Prantsusmaa välisminister, kuulus Talleyrand, oli samuti Vene luure palgaline agent. Ta hoiatas keiser Aleksander I, et Napoleon kavatseb Venemaale kallale tungida. See hoiatus oli kasutu, nagu ka korduvad hoiatused Stalinile 1941. aastal.

      KGB polnud sugugi esimene, kel oli harjumus korraldada totaalset jälgimist, mille jaoks riigi raha kokku ei hoita. Terrorist Boriss Savinkovi jälgis Pariisis ligi sada Venemaa politseidepartemangu agenti. Ja kasu? Esseeri terroritegusid politsei takistada ei suutnud.

      Mis puutub agentide värbamise meetoditesse, siis Afanassi Ordin-Naštšokin, üks Venemaa esimesi luurajaid, avastas universaalse vahendi – anda ikka rohkem kulda!

      Ka praktilise meelega Peeter I, kes ei koonerdanud, kui tema luurajatel oli vaja värvata välisriikide diplomaate, pani aluse ühele olulisele luurajate traditsioonile. Nagu praegugi, ei tahtnud agendid ka siis rublasid, ja kuna tookord dollareid ei olnud, siis aitasid välja nirgi- ja sooblinahad. Tol ajal nimetati seda „annirahaks” (sõnast „andma”).

      Luure teaduslik-tehniline suund, mida nüüd sagedamini nimetatakse tööstusspionaažiks, sai alguse sellest, et Aleksei Mihhailovitš käskis Venemaa saadikul Inglismaal tuua sealt „igasuguseid seemneid”, et rajada Izmailovosse oma puukool. Ka teadusliku spionaaži võtted on ammu tuntud: kuulus luuraja krahv Nikolai Ignatjev alustas oma karjääri sellest, et varastas lihtsalt ära inglaste kõige uuemate padrunite näidised, mis olid välja pandud Briti Muuseumis.

      Kõige nimekam Läände põgenenud tšekist, Aleksandr Orlov, kes oli Nõukogude luure resident vabariiklikus Hispaanias, on kinnitanud, et just tema varastas Saksamaal kunstlike teemantide valmistamise tehnoloogia.

      Moskvas taheti alul osta selleks patent ja leppida Kruppiga kokku tehase rajamise asjus NSV Liitu. Kuid poliitbüroo istungil ütles Stalin Menžinskile: „Need värdjad tahavad meilt liiga palju raha. Katsuge see neilt lihtsalt varastada. Näidake, milleks OGPU võimeline on!”

      Nõukogude luure Berliini residentuur varastaski ära kogu tehnilise dokumentatsiooni, lisaks toodi Moskvasse ka selle tehnoloogia leiutaja, et ta võiks osaleda siinse tehase käikulaskmises…

Desinfobüroo

      1923. aasta jaanuaris tegi GPU esimehe asetäitja Jossif Unschlicht ettepaneku moodustada aktiivse luure teostamiseks ka eriline desinformatsiooni büroo. Unschlicht oli Dzeržinskist kaks aastat noorem ja oli astunud revolutsioonilisse liikumisse viis aastat hiljem. Nad olid kuulunud samasse parteisse – „Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia”. Oma ideega välja tulles ei teadnud Unschlicht, et ta vaid jätkab ammust traditsiooni.

      Tänapäeval oleks kunagine maakonna aadlikogu esimehe poeg Jakov Tolstoi – kellele koguni Puškin oli kunagi pühendanud oma „Stantsid”, pannud kindralimundri selga vaid pidupäevadel, muidu aga oleks ta juhtinud luures A-ametit – „aktiivsed abinõud”. Nii nimetatakse proffide hulgas vastase desinformeerimist.

      Jakov Tolstoile, kellele meeldis elada Pariisis, tuli kord pähe hiilgav mõte: ta tegi tsaarivalitsusele ettepaneku osta ära Prantsuse ajakirjandus, et see avaldaks Venemaale soodsaid materjale. Peterburis see idee meeldis. Täpselt samamoodi kiitis poliitbüroo 1923. aasta 11. jaanuaril heaks ka Unschlichti ettepaneku.

      Poliitbüroo otsusega moodustatigi ametkondadevaheline Desinformatsioonibüroo (Desinfobüroo), kuhu ei määratud esindajaid mitte ainult GPU-st, vaid ka keskkomiteest, välisasjade rahvakomissariaadist, Revolutsioonilisest Sõjanõukogust ja Tööliste-Talupoegade Punaarmee staabi luurevalitsusest.

      Büroo ülesandeks oli koostada ebaõigeid teateid ja dokumente, mis annaksid väära pildi Venemaa siseolukorrast. Need materjalid kavatseti luurajate abiga vaenlaste kätte sokutada.

      Büroo pidi koostama artikleid ja teateid ajakirjadele ning pakkuma ajalehtedele mitmesuguseid fiktiivseid materjale – kuid igal konkreetsel juhtumil vaid keskkomitee sekretäri loal.

      Need desinformeerimisoperatsioonid muutusid osaks julgeolekuorganite üldisemast taktikast. Tšekistid rajasid näilise põrandaaluse kontrrevolutsioonilise organisatsiooni, mis võttis ühendust emigrantidega. Venemaalt põgenenud sõjaväelased ja poliitikud uskusid – nad pidid uskuma! –, et Venemaal laieneb bolševikevastane liikumine. Mõned emigrantide liidrid, andes järele keelitamisele, sõitsidki Venemaale, et ise veenduda selle liikumise tugevuses. Nad arreteeriti.

      Laiemale üldsusele on teada niinimetatud operatsioon „Trust”, kuid ainult seetõttu, et see otsustati osaliselt avalikustada. Esmalt ilmus kirjanik Lev Nikulini raamat „Ummiklainetus”, seejärel juba filmilavastaja Sergei Kolossovi seriaal. Kuid taolisi operatsioone oli terve hulk. Peale Moskva tegeldi nendega Ukraina GPU eriosakonnas, kus samuti emigrantidega võideldi.

      Arvatakse, et just Menžinski oli see, kes kavandas vaenlaste kodumaale meelitamise taktika, et nad seejärel Venemaal kinni võtta.

      1924. aasta suvel meelitati niiviisi Moskvasse Boriss Savinkov, keda peeti nõukogude võimu peaaegu et kõige ohtlikumaks vaenlaseks.

      Menžinskit autasustati tookord väga haruldase Punalipu ordeniga. 1925. aasta mais aga Savinkov kas lõpetas oma elu ise või siis tapsid tšekistid ta ära. Vanglas istudes olevat ta oma süütegusid kahetsenud ja kirjutanud emigrantidele kirju, soovitades neil järgneda tema eeskujule ja tulla Venemaale tagasi. Kas ta tegi seda vabast tahtest või tšekistide nõudmisel, pole täpsemalt teada. Operatsiooni „Trust” käigus kasutati episoodiliselt ka nimetatud Desinfobürood. Mitmete maade luureteenistused pöördusid Venemaal tegutseva müütilise põrandaaluse organisatsiooni poole palvega hankida andmeid Punaarmee ja riigis valitseva olukorra kohta. Ja said vastuseid, mis olid koostatud RKKA staabiohvitseride ja sõjaväeluurajate poolt. Seda tööd sanktsioneeris RKKA staabiülem Mihhail Tuhhatševski, hiljem läks see talle kalliks maksma.

      1920. aastate alguses korraldasid tšekistid tuntud emigrantlikule tegelasele, endisele Riigiduuma saadikule Šulginile ringsõidu mööda Venemaad. Tal lasti Venemaale tulla ja võimaldati ka siit lahkuda, lootes, et ta on veendunud bolševike võimu tugevuses ja järeldab, et emigrantide katsed seda kukutada on vaid illusoorsed. Plaan toimis. Šulgin kirjutas raamatu „Kolm pealinna. Teekond punasele Venemaale”, millega Moskvas rahule jäädi.

      Riikliku julgeoleku kindralleitnant Pavel Sudoplatov, kes hiljem tegeles Trotski mõrvamise planeerimisega, sõja ajal aga organiseeris diversiooniakte sakslaste tagalas, on meenutanud, et just Menžinski andis korralduse kavandada aktiivsete ukraina natsionalistide neutraliseerimise operatsiooni: silmas peeti nende füüsilist hävitamist. Sudoplatov ise tappis Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) juhi Konovaletsi.

      Mõni aeg hiljem moodustas Menžinski OGPU esimehele alluva erigrupi – see oli välismaa osakonnast sõltumatu allüksus, mis kavandas diversioonioperatsioone võimaliku sõja puhuks ja sokutas oma agente tõenäolise vastase tähtsamatele objektidele.

      Seda gruppi juhtis Jakov Serebrjanski, avantüristlike kalduvustega mees, endine esseeride-maksimalistide partei liige. Esimest korda arreteeriti ta 1909. aastal osalemise eest Minski vanglaülema tapmises. Serebrjanski oli siis vaid 17-aastane. Ta saadeti vaid asumisele, töötas elektromontöörina Vitebski elektrijaamas, 1912. aastast teenis sõjaväes.

      Tema aeg saabus pärast revolutsiooni. 1919. aastal oli ta sattunud Pärsiasse (praegune Iraan). Seal võeti ta tööle Pärsia Punaarmee eriosakonda. 1920. aastal oli ta juba Tšekaa keskaparaadis Moskvas, kuid demobiliseeriti pärast kodusõja lõppu. Ta liitus jälle esseeridega, keda nüüd jahtisid tema endised töökaaslased Tšekaast. Ühe esseeride juhi korteris ta arreteeriti ja ta istus paar kuud vanglas.

      1922. aasta märtsis vabastas GPU presiidium ta vangistusest, kuid ta oli järelevalve all ega tohtinud töötada poliitilistes, juurdlus- ja kohtuorganeis.