KGB. Leonid Mletšin

öeldi: „Peaaegu Tšekaa tekkimise hetkest alates olid selle oluliste Poola-vastaste allüksuste juhtkonda imbunud silmapaistvad Poola spioonid Unschlicht, Messing, Pilar, Medved, Olski, Sosnovski, Makovski, Loganovski, Baranski ja rida teisi, kes olid täielikult haaranud enda kätte kogu Tšekaa, OGPU ja NKVD Poola vastu suunatud luure ja vastuluure tegevuse.”

      Samasuguseid süüasju fabritseeriti kogu riigis. Ainult „Poola kohtuasja” raames vangistati 18 000 inimest. Moskvas süüdistati rühma poola üliõpilasi selles, et nad kavatsesid Osoaviahim’i liikmete sildi all toimetada 1937. aasta 7. novembril Punasele väljakule relvad, et lasta maha partei ja riigi juhid, kes paraadi ajal mausoleumi tribüünil seisavad. Plaani sihiks olevat olnud nõrgestada niiviisi NSV Liitu enne, kui algab sõda Poolaga. Moskvas kavatseti ikka veel Poola panidega sõdima hakata!

      Siseasjade rahvakomissar Ježov käskis arreteerida kõik poliitemigrandid, kes olid Nõukogude Liitu põgenenud, need olid poola kommunistid, Venemaa sõbrad, Dzeržinski aatekaaslased. Poola spioonina lasti maha elukutseline luuraja Stanislav Redens, kes oli olnud Dzeržinski sekretär ja oli ka Stalini sugulane.

      Kui Dzeržinski ise oleks elanud Ježovi ajani, oleks temagi maha lastud koos tuhandete teiste poolakatega, kes vabale Poolale olid eelistanud Venemaad ja sattusid seepärast tšekistide küüsi.

      2. peatükk

      VJATŠESLAV RUDOLFOVITŠ MENŽINSKI

      Suure Nõukogude Entsüklopeedia teises väljaandes on kirjas, et Vjatšeslav Menžinski hukkus võitluspostil olles: tema mõrvasid elajalikult parem-trotskistlikku rühma kuulunud terroristid.

      1938. aastal mõisteti mitu inimest surma osalemise eest mõrvas, mida tegelikult ei olnudki. Nii jätkas Menžinski ka veel pärast surma oma ürituse teenimist.

      Tema sugulased arvavad muide endiselt, et Menžinski tapeti. Tema lapselaps Mihhail Rozanov on kindel, et siis, kui nende suvilas vahetati tapeeti, peitsiti seda mürgiga. Ta rääkis mulle, et mäletab senini seda tapeeti, mis olevat olnud väga ilus…

Lenini ja Tolstoi vahel

      Kõigist julgeolekuorganite juhtidest näis Menžinski olevat kõige ilmetum, kuigi ta juhtis OGPU-d tervelt kaheksa aastat – kauem kui Jagoda ja Ježov kokku. Just tema kavandas need meetodid, mida täiel määral kasutasid tema järeltulijad. Menžinski oli neist palju targem, tema mõtles välja selle, mida nemad, sammudes juba mööda tema sissetallatud rada, poleks suutnud.

      Nähtavasti oli asi selles, et Menžinski erines järsult oma kolleegidest. Ta oli pehme iseloomuga, meeldiva olemisega, tagasihoidlik, omakasupüüdmatu ja intelligentne mees – selline on temast ajalukku jäänud kujund.

      Kõrgesti haritud ja revolutsioonile andunud Vjatšeslav Menžinski oli raskesti haige, veetis palju aega suvilas, kus ta kasvatas lilli ja askeldas oma keemialaboratooriumis. Kuna ta ei suutnud ise kõikidesse asjadesse süveneda, pidi ta leppima selle informatsiooniga, mida talle esitas tema esimene asetäitja Jagoda, keda ta muide täielikult usaldas.

      Jutud sellest, et tema eest tegi kõike Jagoda, on müüt. Just Menžinski tegeles kulakluse kui klassi likvideerimisega, tema saatis välismaale terrorirühmi nõukogude võimu vaenlasi likvideerima, tema korraldas ka need esimesed Moskvas toimunud kohtuprotsessid, mis ei vapustanud mitte ainult oma riiki, vaid ka kogu muud maailma.

      Menžinski tegevuse mastaap polnud küll selline kui tema järglastel, kuid ainult seetõttu, et sel ajal Stalin rohkemat ei nõudnud.

      Menžinski sündis 19. augustil 1874. aastal Peterburis aadliku peres. Tema isa õpetas Peterburi kadetikorpuses ajalugu. Gümnaasiumi lõpetas Vjatšeslav Menžinski kuldmedaliga. Seejärel õppis ta Peterburi ülikoolis ja töötas advokaadina.

      Menžinski elu oleks võinud minna ka hoopis teist rada. 1902. aasta suvel, nagu meenutas tema lapselaps, sõitis vanaisa Jasnaja Poljanasse, kohtuma Lev Tolstoiga…

      Menžinski liitus sotsiaaldemokraatliku parteiga väga vara – juba 1902. aastal, kuid erinevalt Dzeržinskist püüdis ta seadust mitte rikkuda.

      Menžinski teenis Jaroslavlis, Vologda–Vjatka raudtee ehitusvalitsuses, kus andis tunde tööliste õhtukoolis. Esimese vene revolutsiooni ajal tegi ta kaastööd bolševike ajalehele Kazarma. 1905. aasta juulis arreteeris politsei kogu ajalehetoimetuse. Menžinski istus neli kuud vanglas. Kui ta alustas näljastreiki, lasti ta käenduse vastu välja.

      Ta põgenes otsekohe Soome, kus kehtisid kohalikud seadused. 1907. aastal läks ta välismaale, elas Belgias, Šveitsis, Prantsusmaal ja Ameerikas. Pariisis viibimist kasutas ta selleks, et õppida Sorbonne’is.

      Revolutsiooniline kirg oli Menžinskil ühendatud armastusega kirjanduse vastu. Ta oli 1905. aastal ilmunud „Rohelise luule- ja proosakogumiku” üks autoreid. Seal ilmusid esmakordselt veel tänapäevalgi populaarse homoseksualistist luuletaja, muusiku ja laulja, tulevase välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini intiimse sõbra Mihhail Kuzmini luuletused. Selle kogumiku jaoks kirjutas Menžinski „Demidovi romaani”. Koos Kuzminiga esines ta ka kogumikus „Protalina” (see ilmus 1907. aastal).

      Lev Trotski kirjutas, et kohtus Menžinskiga esmakordselt 1910. aastal Pariisis. Tulevane GPU esimees oli liitunud ülivasakpoolsete sotsiaaldemokraatidega, nn. vperjodlastega. Sinna kuulusid veel Aleksandr Bogdanov, kes pärast revolutsiooni juhtis vereülekande instituuti, samuti ka tulevane hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Neil aastail kasutas Menžinski kirjutades varjunime Stepninski.

      Bolognas asutas Menžinski Venemaalt tulnud tööliste jaoks marksistliku kooli. Seal kohtuski temaga Trotski:

      „Muljet, mis mul temast jäi, saab kõige täpsemini väljendada, kui öelda, et mulle ei jäänud temast mingit muljet. Ta tundus olevat nagu kellegi teise vari, kellegi maalimata jäänud portree eskiis. Selliseid inimesi tuleb ette. Mõni vaevumärgatav naeratus ja varjatud pilk andsid vahel siiski tunnistust, et see inimene püüab oma tähtsusetust olekust välja rabeleda.”

      Trotski kirjutas need read siis, kui ta oli juba emigratsioonis, kui Menžinski juhtis OGPU-d, mis võitles opositsiooniga, seetõttu ei pruugi autor olla siin erapooletu.

      Revolutsioonieelse aja tuntud sotsiaaldemokraat Georgi Solomon, kes tundis hästi Lenini perekonda ja sõbrustas emigratsioonis olles ka Menžinskiga, on meenutanud:

      „Pärast esimest revolutsiooni asus Vjatšeslav Menžinski Lenini lähetusel Brüsselisse. Lenini enda saabumise päeval lubas Menžinski talle raudteejaama vastu minna…

      Ma märkasingi kõigepealt haiglast ja küürus Menžinskit, ja siis Leninit. Menžinski oli väga haige. Ta lahkus Pariisist, olles haigete neerude tõttu üleni paistes, ja raha tal ka ei olnud. Mul õnnestus leida talle arst. Ta hakkas juba paranema, kuid tema silmade all olid ikka veel hirmuäratavad kotid, ka tema jalad olid paistes…

      Mind pani hämmastuma, et Menžinski, kes hiljutise haiguse tõttu ikka veel värises ja lakkamatult higistas, tassis kogu tee trammipeatuse juurest majani Lenini tohutu suurt kohvrit. Tema järel kõndival Leninil endal oli käes vaid vihmavari. Ma tormasin kähku Menžinski juurde ja haarasin tema käest kohvri, mis oli tal juba käest libisemas. Teades, kui kahjulik on tema tervisele raskete asjade kandmine, pöördusin ma etteheitvalt Lenini poole:

      „Kuidas te võisite lubada, Vladimir Iljitš, et ta teie kohvrit tassib. Vaadake ometi, see mees on ju vaevu hinges!”

      „Mis tal siis viga on?” päris Lenin lõbusa ükskõiksusega. „Kas ta on haige või? Ma ei teadnudki… Pole viga, küll ta saab terveks…”

      Mu mällu jäi tahtmatult see Lenini iseloomujoon: ta ei pööranud kunagi tähelepanu teiste kannatustele, ta lihtsalt ei märganud neid ja oli nende suhtes absoluutselt ükskõikne…

      Menžinski vaid naeratas leebelt. Selline eneseohverdamine oli talle suhetes lähedaste inimestega igiomane. Kord, jõudnud Kiievist Moskvasse, kusjuures tal oli parajasti väga valulik song, hakkas jälle tassima enda ja reisikaaslaste kohvreid, samal ajal kui tema nooremad reisikaaslased kõndisid rahulikult, kandes kergemaid asju. See põhjustas Menžinskil haigushoo, mis sundis teda mitmeks nädalaks voodisse heitma. Ta talus kannatusi nurisemata,