KGB. Leonid Mletšin

nii poolakad 1920. aastal kui soomlased 1939. aastal suutsid oma sõltumatust kaitsta. Ei Dzeržinski ega Kuusinen saanud juhtida valitsust oma sünnimaal, mida nad, olgu öeldud, kumbki ei kahetsenud. Üks ei pidanud ennast poolakaks, teine ei pidanud end soomlaseks, mõlemad pidasid ennast vennalike rahvaste pere liikmeks. Dzeržinski igatahes arvas nii kuni elu lõpuni.

      Nii nagu ka mõnede järgnevate Tšekaa–OGPU–NKVD juhtide puhul, otsitakse Dzeržinski julmuse juuri hiljem tema mittevene päritolust: poolakal polevat võõrastest kahju, omasid oleks ta kindlasti hoidnud. Nii väita tähendab seda, et neid mehi pole mõistetud. Dzeržinskit ei huvitanud etniline päritolu üldsegi. Kui Punaarmeel oleks 1920. aastal Läänerindel paremini läinud ja Poola oleks sattunud Nõukogude Venemaa koosseisu, siis oleks Dzeržinski ka Varssavis raudse käega korra majja löönud.

      Poolakad oleksid teistest rohkemgi kannatanud, sest Varssavis oli Dzeržinskil hulk leppimatuid ideoloogilisi vaenlasi. Dzeržinski vihkas raevukalt poola rahvuslasi, kes unistasid oma iseseisva riigi loomisest. Tema uskus siiralt, et poolakatele oleks parem, kui nad oleksid ühtse Nõukogude Venemaa koosseisus.

      1917. aastal oli Dzeržinski olnud vastu bolševikele nõudmisele anda rahvastele enesemääramisõigus. Ta oli tõeline internatsionalist: „Rahvuslikku rõhumist saab hävitada ainult täielikult demokratiseeritud riigis, sotsialismi eest võideldes.”

      Dzeržinski meelest olid separatistlikud püüdlused sotsialismile kahjulikud, seepärast oli ta ka rahvaste enesemääramisõiguse vastu.

      Esinedes Teisel Ülevenemaalisel Nõukogude kongressil ütles ta: „Poola proletariaat on alati olnud koos vene proletariaadiga. Me teame, et ainus jõud, mis suudab maailma vabastada, on proletariaat, kes peab võitlust sotsialismi eest.”

      Võideldes vankumatult Poola eraldumise vastu revolutsioonilisest Venemaast, väitis Dzeržinski: „Meil on üks vennalike rahvaste pere, kus pole tülisid ega lahkhelisid.”

      Keskkonnas, kus Dzeržinski oli üles kasvanud, oli rahvustunne väga tugev: poola haritlaskond oli alati püüdnud saavutada sõltumatust, Venemaast eralduda ja luua oma riiki.

      Dzeržinskil aga oli rohkem ühist Rosa Luxemburgiga, kes kuulus Poola ja Leedu väikese sotsiaaldemokraatliku partei asutajate hulka. Üheskoos kaitsesid nad vankumatult poola ja vene tööliste ühtsust, võitlesid tulevase marssali Jozef Pilsudski rahvuslaste partei vastu.

      Juba elu lõpus kirjutas Dzeržinski ühes kirjas: „Ma olen elu jooksul armastanud vaid kahte revolutsionääri ja juhti – Rosa Luxemburgi ja Vladimir Iljitš Leninit, rohkem mitte kedagi.”

      Lev Trotski on Dzeržinski kohta kirjutanud: „Pikki aastaid käis ta Rosa Luxemburgi jälgedes, heideldes samamoodi nii poola patriotismi kui ka bolševismiga. 1917. aastal liitus ta bolševikega. Lenin rääkis mulle vaimustusega, et temas pole enam näha mingeid varasema heitluse jälgi.”

      Luxemburgi mõju Dzeržinskile polnudki nii halb, nagu see oli kunagi tundunud Leninile ja Trotskile.

      Mõned Luxemburgi ütlused oleks nagu kirjutatud meie päevil: „Igast kandist kuulutavad rahvused ja väikesed etnilised rühmad oma õigust moodustada oma riik. Kõdunenud laibad, mis on sajandeid mulla all lamanud, tahavad uuesti sündida, rahvad, kel pole olnud oma ajalugu ega riiklust, tahavad nüüd saada oma riiki. Natsionalismi mäel on Walpurgi öö.”

      Dzeržinski ja Luxemburg arutasid nii: kas rahvuslik sõltumatus on kasulik rahva enda, tema naabrite ja sotsiaalse progressi huvidest lähtudes? Kas on olemas uue riigi tekkimiseks vajalikke majanduslikke tingimusi?

      Maailmas on tuhandeid keeli, kuid vähem kui kakssada riiki. Rosa Luxemburg kartis keskaegse anarhia taastekkimist Euroopas, kui iga etniline rühm hakkab taotlema omariiklust. Segarahvastusega piirkondades sõltub mingi etnilise rühma majanduslik eluvõime ikkagi teistest.

      Palju aastaid pärast Rosa Luxemburgi surma, nähes, kuidas rahvad, kes elasid ühtses riigis, nüüd halastamatult üksteist tapavad, tuleb tunnistada, et tal oli õigus.

      Vene revolutsiooni hindamisel olid Dzeržinski ja Luxemburgi vaated aga erinevad. Jälgides Nõukogude Venemaal toimuvat, kirjutas Luxemburg: „Vabadus vaid valitsuse pooldajate jaoks, ainult ühe partei liikmete jaoks, kui arvukas see partei ka poleks, see ei ole vabadus. Vabadus on alati teisitimõtlejate vabadus. Sellest sõltub kõik, mis poliitilist vabadust elustab, tervendab ja puhastab; kõik see lakkab olemast, kui vabadusest saab kellegi privileeg.”

      „Vabadus on eelkõige teisitimõtlemise vabadus,” – selle Rosa Luxemburgi määratlusega Dzeržinski ei nõustunud, see oli tema viga.

      Ajaloolises vaidluses rahvaste enesemääramisõiguse osas said Luxemburg ja Dzeržinski lüüa Jozef Pilsudskilt, kes nooruses oli samuti jaganud nende sotsialistlikke ideid.

      Pilsudski oli veelgi karmim mees kui Dzeržinski. Tema ei tunnistanud üldse kompromisse ja läbirääkimisi. Pilsudski oli Dzeržinskist kümme aastat vanem, ta oli jõudnud kuuluda ka „Narodnaja Volja” liikmete hulka. Osalemise eest kallaletungikatses Aleksander III-le saadeti ta Siberisse.

      Paljud poolakad võitlesid Esimeses maailmasõjas Venemaa poolel, lootes, et pärast sõda saavad nad iseseisvuse. Samade lootustega võitles Pilsudski sakslaste ja austerlaste poolel. Kuid 1917. aastal keeldus ta vandumast ustavust Saksamaa keisrile ning pandi vangi. 1918. aastal, pärast Saksamaa krahhi, tuli ta tagasi Varssavisse, et võtta enda kätte võim, mis vedeles maas.

      1920. aastal andsid Pilsudski väed ootamatu löögi Punaarmeele, mis seisis Varssavi lähistel, peatades niiviisi „kommunismi võidukäigu”. Ajalugu tunneb seda võitu, kui „imet Vislal”.

      Poolakad nägid nüüd Pilsudskis oma kangelast. Need, kes tema esinemisi kuulasid, olid lummatud tema kõne maagiast. Innustatuna Pilsudski sõnadest hõivasid Poola leegionärid 1920. aastal Leedu pealinna Vilniuse. See oli kingitus nende armastatud juhile, kes oli sündinud ja õppinud Vilnos. Stalin andis Vilniuse Leedule tagasi 1939. aastal, pärast Poola jagamist.

      Samal aastal, kui Dzeržinski suri, lahendas Jozef Pilsudski Poola probleemid omamoodi. Ta korraldas sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas” juhitava demokraatia”. Ta suri ligi kümme aastat hiljem kui Dzeržinski.

      Dzeržinski ausammas Moskvas võeti maha 1991. aastal. Pilsudskile aga püstitati 1998. aastal Varssavis juba teine ausammas. Selle avamisel oli kohal ka president Aleksander Kwasniewski.

      Viha Pilsudski ja poola natsionalismi vastu poleks Dzeržinskit päästnud, kui ta oleks pisut kauem elanud.

      Endine Kasahstani siseasjade rahvakomissari asetäitja Mihhail Schreider on meenutanud, kuidas 1939. aastal, kui Ivanovo NKVD valitsuse uurimisosakonna ülem, kes süüdistas teda koostöös Poola luurega, äkki ütles:

      „Meil on andmeid, et teie organisatsiooniga oli seotud ka Dzeržinski. Seepärast ta lasigi maha ausaid uurijaid, kes vaenlasi hävitasid. Kas see oli juhus, et teda ei hukatud, kui ta oli Varssavi tsitadellis vangis? Ta pettis Leninit ja Stalinit. Meil on nüüd selle kohta olemas materjalid.”

      Schreider oli uurija sõnadest vapustatud. Sel hetkel astus tuppa NKVD oblastivalitsuse ülem, kes tähendusrikkalt kinnitas:

      „Aasta eest poleks ma Dzeržinski kohta sellist juttu uskunud. Kuid nüüd oleme selles veendunud. Ma kuulsin seda ise Beria suust, ja võtke teadmiseks, et kõik Dzeržinski sugulased on juba arreteeritud ning ka vastavaid tunnistusi andnud.”

      1936. aasta 26. aprillil võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse, mille alusel poolakad kui poliitiliselt ebausaldatavad saadeti Ukrainast välja. Nad saadeti välja piiritsoonist. Esimene rühm – 35 000 inimest – saadeti Kasahstani.

      Juba pärast seda ütles Nikolai Ježov ülekuulamisel (siis, kui tema ise oli juba ülekuulatav, mitte ülekuulaja): „Ma alustasin oma tegevust Poola spioonide purustamisest, kes olid tunginud kõikidesse Tšekaa organite allüksustesse, nende käes oli kogu Nõukogude luure.”

      9. augustil 1937 kinnitas poliitbüroo NKVD käskkirja „Poola diversantidespioonide gruppide ja Poola Sõjaväelise Organisatsiooni likvideerimisest”.

      Sellesse