KGB. Leonid Mletšin

väga vaeselt, ta ei raatsinud kulutada partei raha enda rõõmuks, kuigi teised revolutsionäärid, kui nad juhtusid välismaale sattuma, elasid seal – alates Leninist endast – vägagi lahedalt. Ka pärast revolutsiooni sundis ta end ainult tööle mõtlema. Ta ei käinud isegi teatris ega kinos, et tööd mitte katkestada.

      Trotski kirjutas tema kohta:

      „Dzeržinski oli suure, plahvatusliku kirega inimene. Tema energiat hoidsid pinges pidevad elektrilaengud. Vaieldes mis tahes küsimuses, kas või vähetähtsas, oli ta erutatud, tema kitsad sõõrmed tõmblesid, silmad helkisid, hääl oli pingutatud ja sageli katkendlik. Sellisest suurest närvipingest hoolimata polnud temas kunagi apaatiat ega masendust. Ta oli alati äärmiselt mobiliseeritud.

      Dzeržinski armus arutult igasse töösse, mille ta käsile võttis, ta kaitses oma kaastöölisi segamise ja kritiseerimise eest kirglikult ja leppimatult, kuid selles polnud midagi isiklikku, Dzeržinski lahustus oma töös täielikult.”

      Tema suhted abikaasaga polnud kuigi head. Perekonnaelu polnud õnnelik. Istudes hiliste tundideni oma kabinetis paberite taga, jäi ta sinna tihti ka ööseks magama.

      Anastass Mikojani minia Nami Mikojan elas pärast sõda Kremlis, kus olid säilinud kunagiste partei- ja riigijuhtide korterid. Seal elas ka Dzeržinski lesk Sofia Sigizmundovna, „kuivetu, karm ja sirge rühiga naisterahvas”. Ta käis regulaarselt koosolekutel parteiorganisatsioonis, mis ühendas mittetöötavaid perekonnaliikmeid ning pesunaisi ja koristajaid, kellel oli sõjaväeline auaste (kõik pesunaised ja koristajad olid julgeolekutöötajad). „Sofia Sigizmundovna oli juba üsna vana, kuid energiline. Ta rääkis tihti oma revolutsioonieelsest minevikust,” meenutas Nami Mikojan. „Oma arvamust selle kohta, et tütarlapsi tuleb maast-madalast õpetada tööd tegema ja majapidamisega toime tulema, esitas ta tähtsalt ja rangelt…”

      Dzeržinski oli muidugi mõista haige inimene. Tema tervise olid võtnud vanglad ja sunnitöö. Viimastel eluaastatel oli ta pidevalt arstide jälgimise all. Ta elas suvilas, oma asetäitja Menžinski naabruses. Koos sõitsid nad Krimmi või Kislovodskisse suvitama. Hea toidu peale saanud Dzeržinski hakkas üksvahe isegi paksuks minema.

      Nõukogude võim hoolitses oma juhtide eest ja toitlustas neid külluslikult.

      1920. aasta 14. juunil kehtestas Väike Rahvakomissaride Nõukogu „rahvakomissaride toidunormi”. Keskkomitee vastutavatele töötajatele oli kuu aja jooksul ette nähtud (naelades – üks nael on 400 grammi): suhkrut – 4, rukkijahu – 20, liha – 12, juustu või sinki – 4. Veel said nad kaks tükki seepi, 500 paberossi ja 10 topsi tikku. Rahvakomissaride ja poliitbüroo liikmete normid olid veel suuremad. Leninile ja Trotskile oli ette nähtud ka punane ja must kalamari. Stalinile kalamarja ei antud. Ja ta pidas seda meeles…

      Järgnevatel aastatel muutusid juhtide toidunormid üha suuremaks. Kuid ülesöömine on kahjulik, eriti nii rasketele südamehaigetele nagu Dzeržinski.

      On säilinud Kuibõševi ja Rõkovi lühike kirjavahetus Dzeržinski asjus (1926. aasta juulis, kui Dzeržinskil oli jäänud juba väga vähe aega elada).

      Dzeržinski kirjutas Rõkovile ja palus ennast vabastada VSNH juhi kohalt. Siis tegi Kuibõšev ettepaneku, et tema annab Dzeržinskile oma ametikoha Töölis-Talupoegade Inspektsioonis: „Tal on algatusvõimet palju rohkem kui minul… Tema olukord on nii tõsine (viimasel ajal on ta ju otseselt vihjanud enesetapu võimalikkusele), et minu ambitsioonid tuleks suruda tagaplaanile.”

      Rõkov pakkus välja teistsuguse variandi: „Aga kui määraksime tema Töö ja Kaitse Nõukogu esimeheks, taastades niiviisi kaks valitsust?”

      Kuibõšev polnud sellega nõus: „See on välistatud. Kahe valitsuse süsteemi taastada ei tohi. Rääkimata sellest, et Felixi närvisüsteem ja tema tundlikkus ei sobi kokku STO juhataja ametiga. Tal on küll suur algatusvõime, kuid puuduvad juhiomadused (süsteemne töötamine, nähtuste ja nendevaheliste seoste pidev tunnetamine, võime rakendatud abinõude tagajärgi ette näha jne.!). Kõrgemas Rahvamajandusnõukogus võib Felixi algatusvõime tema puudused veel kuidagi üles kaaluda, kuid STO-s see ei klapi.”

      Rõkov tegi ärevalt kokkuvõtte: „Ma kardan, et tema närvilisus ja ekspansiivsus võivad ka ilma mingi suurema sammuta pahandust tekitada.”

      1926. aasta 20. juulil toimunud KK pleenumil, kus Felix Edmundovitš võttis sõna rahvakomissar Kamenevi ja opositsiooni vastu, kaitstes küla ja talupoega ning väites, et talurahvast ei tohi paljaks riisuda, hakkas tal halb.

      Kamenevi ja Dzeržinski erimeelsused olid põhimõttelised. Kamenev süüdistas Dzeržinskit, et too kaldub turustiihia suunas. Dzeržinski aga püüdis turgu reguleerida, ent kuidas! Ta tahtis turu kaupadega küllastada, manipuleerida varudega, et dikteerida madalat hinnataset. Kamenev arvas, et turgu tuleb lihtsalt käsutada.

      Väärib märkimist, et karistusorgani juht suhtus rahulikult poliitilise opositsiooni eksisteerimisse. Ta vaidles opositsionääridega majandusküsimustes. Teda häirisid kõvasti nende talurahvavastased meeleolud. Kuid mingeid administratiivseid meetmeid ta oma oponentide vastu ei rakendanud.

      Tema kannatlikkust taoliste inimeste suhtes kinnitas seegi, et tema juures VSNH-s töötas teaduse ja tehnika osakonna juhatajana Trotski, kes oli juba võimuladvikust kõrvaldatud, kuid ikka veel küllaltki populaarne. Dzeržinski ei korraldanud tema vastu mingeid salasepitsusi. Tõeliselt asus OGPU Trotski kallale alles aasta pärast Dzeržinski surma.

      Trotski väljendus 1927. aastal toimunud keskkomitee pleenumil väga täpselt, reageerides Stalini sõnadele selle kohta, et opositsioon tuleb parteist välja pühkida: „Mis limasse puutub, siis see töö on teil hästi käpas. Kojamehe märk rinda ja luud kätte, see ongi kogu teie programm.”

      Dzeržinski rääkis Kamenevile: „Te imestate, et talupojad ei taha vilja müüa ja arvate, et meie raskustes on süüdi kulakud. Häda on aga selles, et talupoeg ei suuda osta kaupu, mille hind on liiga kõrge. Et vili kätte saada, tuleb pöörduda tagasi endisesse aega, panna ametisse mõisnikud.”

      Dzeržinski ei teadnud veel, et üsna varsti riisub Stalin küla paljaks, vili võetakse väevõimuga ära, töökad talupojad aga saadetakse Siberisse. Turg kaob, kaubatootmine variseb kokku. Stalin võtab majanduse juhtimises kasutusele administreeriva süsteemi, mis eeldab iga majandusharu jaoks eraldi rahvakomissariaadi loomist. Ent mida rohkem on juhtijaid, seda vähem on kaupa. Kõik hädavajalik muutub defitsiidiks.

      Muide, defitsiitsete kaupade jaotamine on väga meeldiv süsteem osale ühiskonnast, nii nendele, kes hüvesid jaotavad, kui ka nendele, kes neid saavad.

      Kuid mingem nüüd tagasi 1926. aasta pleenumi juurde. Tulnud pleenumilt koju, vajus Dzeržinski äkki kokku. Kutsuti arst. Too süstis kamprit. Kuid abi sellest enam ei olnud. Dzeržinski suri enne, kui jõudis saada 49-aastaseks.

      Otto Lacis rääkis mulle naljaga pooleks:

      „Kui tehtaks ettepanek püstitada Dzeržinskile ausammas Varvarkale, kus kunagi asus Kõrgem Rahvamajandusnõukogu, siis ma oleksin kahe käega selle poolt. Ta on selle ära teeninud. Kui tahetakse taastada ausammast Lubjankal, siis lähen ma seda lammutama…”

Kas Dzeržinski oli Poola spioon?

      1920. aastal, kui Punaarmee lootis purustada Poola sõjaväe ja jõuda Varssavisse, koostas Lenin mõttes juba tulevast Poola valitsust, esimesena pani ta sellesse kirja Dzeržinski.

      1939. aastal toimis Stalin umbes samamoodi, kui ta alustas sõda Soome vastu. Kallaletung Soomele tekitas pahameelt kogu maailmas. Oli vaja mingisugustki propagandistlikku kattevarju. Siis ilmuski Nõukogude Liidu ajalehtedes teadaanne, et Soomes Terijoki linnas, kuhu oli juba tunginud Punaarmee, on moodustatud Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus, mis tervitab Nõukogude vägede edasitungi.

      2. detsembril 1939 ilmus ajakirjanduses järjekordne teade: välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov allkirjastas vastastikuse abistamise ja koostöö lepingu Soome Demokraatliku Vabariigi peaministri Otto Kuusineniga, kes täidab ühtlasi ka selle riigi välisministri kohuseid. Tegelikkuses polnud sellist riiki olemas, Kuusinen ise oli vaid Kominterni täitevkomitee sekretär.

      Pärast seda kirjutas