KGB. Leonid Mletšin

tähtaegade asjus (Kondratjev, Jurovski ja Tšajanov peavad seda teadma, nii nagu seda teab Miljukov, kelle juures nad „vestlemas” käisid).

      Kui Ramzini tunnistused saavad kinnitust ja konkretiseeruvad teiste tunnistajate (Groman, Laritšev, Kondratjev jt.) ütlustes, siis on see OGPU suur edusamm, niiviisi kogutud materjali teeme teatavaks Kommunistliku Internatsionaali sektsioonidele ja kõigi maade töölistele, me korraldame ulatusliku kampaania interventsionistide vastu ning saavutame selle, et halvame ja lõhume interventsiooniplaanid lähimaks 1–2 aastaks, mis on meile äärmiselt tähtis. Kas on selge? Tervist!

J. Stalin.”

      Menžinski sai kõigest aru. Nõukogude luure töötaja kohtus „Tööstuspartei” protsessi ajal Tretjakoviga, kes rääkis talle imestunult:

      „Ma pean märkima, et te teete vea. Torgprom ei tee seda tööd, mida te talle omistate.”

      „Kas teie siis ei jälgi paljastusi, mis tehti „Tööstuspartei” protsessi ajal?” küsis nõukogude luuraja.

      Tretjakov vangutas pead:

      „Ma kahtlen kõvasti selle õigsuses, mida Nõukogude lehtedes kirjutatakse. Uskuge, see on lihtsalt võimatu, et „Tööstuspartei” liikmetele saadetakse nii suuri summasid. Halastage, härrased, kust seda raha võtta, kust? Mitte ainult mina, vaid ka sellised mehed nagu Torgpromi juht Denissov on juba vee ja leiva peal, nad ei suuda endalegi elatist teenida.”

      „Ma pean teile ütlema,” lisas Tretjakov, „et „Tööstusparteiga” pole minul mingit pistmist, enne protsessi algust polnud ma sellest kuulnudki.”

      „Ja ka kedagi neist inimestest pole te näinud?” päris luuraja.

      „Ei,” vastas Tretjakov. „Ma lugesin teie lehtedest, et kohtupinki sattunud inimesed kirjutatakse minu arvele, kuid see kõik on ehtne fantaasiavili.”

      Tretjakov jätkas: „Teie hirm Prantsusmaalt lähtuva interventsiooni ees pole millegagi põhjendatud. Välisminister Briand on rahu poolt. Kes siis hakkaks teie vastu sõdima? Kas Jugoslaavia? Ei. Itaalia? Tal pole selles Euroopa osas mingeid huve. Saksamaa? Praeguses olukorras ei saa sellest juttugi olla. Tšehhoslovakkia? Ei. Kes siis, kes?”

      Nõukogude luurajat ärritas see, et Tretjakov kõike eitas. „Tööstuspartei” kohtuprotsessi süüdistuskokkuvõttes oli ju tsiteeritud peamise süüdistatava, professor Ramzini tunnistusi:

      „Järgmisel kohtumisel, vist Pariisis, ütles Tretjakov, et kui käsutada Poola, Rumeenia, Balti riikide ja Wrangeli umbes 100 000-mehelist väge, koguneb interventsiooniks päris hästi relvastatud armee, paljude endiste töösturite meelest võib edu loota isegi üsna väikese armeega, kui lõunas ja põhjas ka mere kaudu toetust saadakse.”

      Küsimus, millele praegu pole enam ilmselt võimalik vastust saada, on selles, kas OGPU esimees Menžinski, kes oli neid šifreeritud ettekandeid lugenud ja pidi kahtlemata kõike teadma, üldse uskus „Tööstuspartei” olemasolu?

      25. novembril 1930. aastal algasid NSVL Ülemkohtu erikoosseisu istungid. Kohtuistungeid juhatas Andrei Januarjevitš Võšinski. Süüdistust toetas Krõlenko. Kõik kaheksa kohtualust tunnistasid oma süüd täiel määral. Nad maalisid mastaapse pildi „kahjurite” poolt riigi majandusele tekitatud purustustest, luues nii Stalinile vägeva alibi, mida jätkus aastakümneteks.

      Üliõpilasaastail õnnestus mul veel kohtuda vanemate inimestega, kes mäletasid „Tööstuspartei” protsessi ja kes jutustasid sügavmõtteliselt pead vangutades, millist kahju tegid riigile niisugused kahjurid nagu professor Ramzin.

      Tretjakovi kirjavahetus Venemaale jäänud endiste sõprade Nolde ja Suzdaltseviga, mille Tretjakov oli Nõukogude luure käsutusse andnud, läks ilmselt asja ette.

      1. detsembri õhtusel istungil palus Võšinski tuua kohale tunnistaja Aleksandr Nolde, kes teatas kohtule, et on Torgpromi ülesandel tegelnud kahjurlusega linatööstuses ja nimetas omakorda insener Suzdaltsevit, kes samuti olevat kahjurluses osalenud.

      Samal ajal kordas Tretjakov Pariisis järjekordsel kohtumisel nõukogude luurajaga: „Ma väitsin ja väidan uuesti, et kedagi neist, keda süüdistatakse „Tööstuspartei” kohtuprotsessil, pole ma isiklikult näinud ega ole nendega millestki rääkinud.”

      Tretjakovi nime kasutamine Moskva kohtuprotsessil oleks peaaegu lõppenud tema sissekukkumisega.

      4. detsembri õhtusel istungil pärast kohtuliku juurdluse lõppemist hakkas kohus pooli ära kuulama. Esimesena sai sõna riiklik süüdistaja.

      Klassikaliste reeglite kohaselt oleks Krõlenko pidanud analüüsima tõestusmaterjali ja süütõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate kuritahtlikke tegusid. Tema juba teadis, et välismaal laiutatakse imestunult käsi: kõik kohtualused on ennast süüdi tunnistanud, kuigi kohtule pole esitatud veel ühtegi süütõendit! Süüdistusel ei olnud ju ainsatki asitõendit, olid ainult kohtualuste ülestunnistused.

      „Milliseid asitõendeid siin üldse olla saab?” esitas Krõlenko iseendale küsimuse. „Kas on olemas näiteks mingeid dokumente? Ma küsisin seda. Selgus, et seal, kus dokumente oli, hävitati need ära… Sellised dokumendid nagu Torgpromi kirjad hävitati loomulikult ära… Ma küsisin, kas pole ehk midagi juhuslikult alles jäänud? Seda loota oleks muidugi asjatu…”

      Loomulikult hävitab kurjategija asitõendid ära. Kuid miks ta on kurjategija? Seepärast, et ta arreteeriti ja ta tunnistas ennast süüdi, seletas süüdistaja. Ega siis OGPU kedagi ilma põhjuseta ei arreteeri…

      Eesistuja Võšinski oli peasüüdistaja loogikaga väga rahul. See oli just tema enda peamine idee – kohtualuse ülestunnistus on tõestuse kuninganna.

      Siis käis Krõlenko osavalt välja oma suurima trumbi: „Kuid siiski, mitte kõik dokumendid pole hävitatud… Tekstiiligrupi tegevust puudutavate materjalide seas on olemas Tretjakovi kirjad Lopatinile ja Lopatini kirjad Tretjakovile.”

      Lopatin oli surnud 1927. aastal, kolm aastat enne seda protsessi, seepärast teda kohtupingis ei olnud, kuid süüdistus nimetas teda peamiste kahjurite hulgas.

      Moskva lehed jõudsid Pariisi hilinemisega. 11. detsembril jõudsid saatkonda lehed, kus oli Krõlenko kõne. Üks Pariisi residentuuri töötaja otsustas õhtul enne uinumist lehti vaadata. Kui ta jõudis Tretjakovi kirju käsitleva lauseni, tõmbus tema ihu külmaks (nii ongi kirjutatud šifreeritud ettekandes, mida säilitatakse välisluure arhiivis).

      Hommikul saatis ta Keskusesse kirja:

      „Kui te otsustasite, et Krõlenko teeb kohtus sellise avalduse, miks te siis ei hoiatanud sellest meid? Kui meid oleks informeeritud, oleksime jõudnud ette valmistuda: me kas oleksime katkestanud igasugused suhted „Ivanoviga”, kui seda oleks nõudnud Keskus, kui aga Keskus ei taha temaga suhteid katkestada, siis me oleksime hoiatanud „Ivanovi” ennast. Ta peab ju nüüd seletama Torgpromile, kuidas tema kirjavahetus Lopatiniga OGPU kätte sattus.

      Võttes arvesse emigrantide seas levinud üldist kahtlustamist ja ka seda, et need kirjad on ainsad dokumendid, mida kohtuprotsessil mainiti, pole mingit kahtlust, et emigratsioon hakkab temasse nüüd suhtuma ülima ettevaatusega.”

      Kuid OGPU välismaa osakond ei saanud midagi ette võtta. „Tööstuspartei” kohtuprotsess oli palju tähtsam asi kui mingisuguse Pariisi residentuuri informaatori saatus.

      Hämmastaval moel kõik siiski laabus. Pariisis ei julgenud keegi oletada, et OGPU sai need kirjad Tretjakovilt endalt. Emigrandid arvasid, et need kirjad konfiskeeriti pärast Lopatini surma.

      1930. aasta 7. detsembril jõudis Moskvas lõpule kaks nädalat kestnud kohtuprotsess OGPU poolt välja mõeldud „Tööstuspartei” üle. Kohal oli palju välisajakirjanikke.

      Kaheksa tuntud inseneri ja tööstusjuhti tunnistati süüdi selles, et nad olid põrandaaluse kontrrevolutsioonilise spioneerimis- ja diversiooniorganisatsiooni ninamehed, et koostöös Läänega tegelesid nad kahjurlusega Nõukogude Liidu tööstuses.

      Kõik süüdistatavad mõisteti surma mahalaskmise läbi, kuid Kesktäitevkomitee presiidium, arvestades