KGB. Leonid Mletšin

oma seltsimeeste poole (ma olin teda näinud haiguse ja vaesuse tõttu surmasuus virelevana). Kuid Lenin ei teinud tema heaks midagi.

      Kohe pärast Oktoobrirevolutsiooni rääkis Lenin Menžinskist kui kauni hingega inimesest, kes üldse millestki aru ei saa ega tea, kuidas suuri ideid ellu viia.”

      Tundub, et Lenin eksis oma vana sõbra osas. Menžinski enne julgeolekus töötamist, ja Menžinski seal töötamise ajal – need on täiesti erinevad inimesed. Ja ei olegi päris selge, kas töö selles ametis muutis teda või tõi see ainult esile tema varjatud iseloomujooned.

Öö Smolnõis

      1917. aasta juulis saabus Menžinski tagasi Venemaale. Ta oli läbinisti tsiviilinimene, kuid arvati siiski VSDTP Keskkomitee juures asuva sõjaväelise organisatsiooni büroo liikmeks.

      25. oktoobril määrati Menžinski Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee komissariks riigipangas. Ta saabus panga peakontorisse ja nõudis, et uuele võimule antaks jooksvateks kulutusteks 10 miljonit rubla. Pangatöötajad bolševikke ei tunnustanud ja keeldusid ülbelt Rahvakomissaride Nõukogu käsku täitmast. Seepeale hõivasid panga punaarmeelased, kuid raha neile ikkagi ei antud.

      Lenin kinnitas Menžinski VSFNV rahanduse rahvakomissari asetäitjaks. Rahvakomissariks oli määratud tuntud ajakirjanik Ivan Skvortsov-Stepanov, nähtavasti seepärast, et just tema oli tõlkinud vene keelde Marxi „Kapitali”.

      Saanud suunamise rahanduse rahvakomissariaati, heitis Menžinski, kellel polnud veel ühtegi alluvat, Smolnõis magama diivanile, mille kohale ta kinnitas sildi „rahanduse rahvakomissariaat”.

      Miks Lenin just tema rahaasjadega tegelema määras? Ehk tuli talle meelde, et emigratsiooni ajal Pariisis oli Menžinski saanud töökoha pangas? Nüüd pidi ta saama hakkama vaid ühe asjaga – pressima pankadelt raha välja.

      8. novembril nägi Menžinskit Smolnõis ameeriklane John Reed, kes on seda revolutsiooni peensusteni kirjeldanud: „Ülakorrusel söökla nurgas kössitas karusnahkse papaahaga mees, seljas sama ülikond, milles ta… ma tahtsin öelda, oli terve öö maganud, kuid tegelikult oli tema öö olnud unetu. Tema nägu kattis kolmepäevane habemetüügas. Ta kirjutas närviliselt midagi käkras kirjaümbrikule, närides mõtlikult pliiatsijuppi. See oli rahanduse rahvakomissar Menžinski, kelle kogu erialane ettevalmistus seisnes selles, et kunagi oli ta olnud kontoriametnik mingis Prantsuse pangas.”

      Mõne päeva pärast andis Menžinski John Reedile lühikese intervjuu:

      „Ilma rahata oleme täiesti abitud. Raudteelastele, postiametnikele ja telegra-fistidele on tarvis palka maksta… Pangad on suletud, ka peamine neist – riigipank – ei tööta. Kogu Venemaal on pangaametnikud ära ostetud ja keelduvad töötamast. Kuid Lenin käskis riigipanga keldri dünamiidiga lahti murda, mis aga erapankadesse puutub, siis just äsja avaldati dekreet, mis käsib need homsest avada, vastasel korral avame need ise!”

      Koos Leniniga allkirjastas Menžinski „Määruse pankade avamise kohta”:

      „Tööliste ja talupoegade valitsus kohustab pankasid homme, 31. oktoobril, avama oma uksed tavalisel tööajal… Kui panka ei avata ja tšekkide alusel väljamakseid ei tehta, siis arreteeritakse kõik pangadirektorid ja juhatuste liikmed, pankadesse määrab komissarid rahanduse rahvakomissari ajutine asetäitja, kes kontrollib ka väljamakseid tšekkide järgi, millel on vabriku-tehasekomitee pitser.”

      Kuid alles 17. novembril õnnestus Menžinskil saada esmakordselt viis miljonit rubla Rahvakomissaride Nõukogu vajaduste katteks – pärast seda, kui nõukogu oli andnud korralduse erapankade seifid lahti murda. Igasse panka saadeti relvastatud sõjaväesalk.

      Rahvakomissaride Nõukogu kehtestas panganduses riigi monopoli. Erapangad natsionaliseeriti ja ühendati koos riigipangaga rahvapangaks. Pangaaktsiad kuulutati kehtetuks, tehingud nendega aga ebaseaduslikuks. Kõigeks selleks kulus Menžinskil paar kuud. Ta ei suutnud sellega Leninile siiski erilist muljet avaldada, kõrgele ametikohale teda ei jäetud.

      Seda kinnitab oma mälestustes ka Trotski: „Rahanduse rahvakomissariaadis ei ilmutanud Menžinski erilist aktiivsust või siis ilmutas seda vaid nii palju, et demonstreeris sellega oma võimetust.”

      Valitsus kolis Moskvasse, Menžinski aga jäi Petrogradi, olles Petrogradi Nõukogu presiidiumi liige ja Petrogradi Töökommuuni justiitsasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige. See oli selge allakäik.

      1918. aasta aprillis, pärast seda, kui sakslastega sõlmiti Bresti rahu, saadeti ta kui inimene, kes oskas võõrkeeli ja oli elanud välismaal, peakonsuliks Berliini.

      Nõukogude Venemaa suursaadik Saksamaal oli Trotski sõber ja võitluskaaslane Adolf Joffe. Hiljem läksid nende teed lahku, kuid sel ajal sobisid nad omavahel hästi, Menžinski toetas Joffet vaidlustes välisasjade rahvakomissariaadiga. Joffe tütar on kirjutanud, et „Menžinski oli mornivõitu mees, vähese jutuga ja erakordselt viisakas, isegi mulle, tüdrukukesele, ütles ta „teie”.”

      Töö Berliinis ei kestnud kuigi kaua. Novembrirevolutsiooni eel katkestas Saksamaa valitsus diplomaatilised suhted Venemaaga. Nõukogude saatkonda süüdistati selles, et see teeb riigivastast propagandat, vihjati sellele, et Nõukogude diplomaatilise posti hulgast leiti propagandistlikke lendlehti.

      Menžinski saadeti seejärel Ukrainasse, kus ta oli paar kuud Nõukogude Sotsialistliku Inspektsiooni komissari asetäitja.

Eriosakond

      1919. aasta sügisel oli Menžinski juba Moskvas. Dzeržinski leidis talle töökoha Tšekaas. 6. veebruaril oli Kesktäitevkomitee kinnitanud „Määruse Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni juures tegutsevatest eriosakondadest”. Need pidid võitlema kontrrevolutsiooni ja spionaaži vastu armees ja sõjalaevastikus.

      Kuid armee ja mereväe rahvakomissari Trotski kõrge ameti ja suure autoriteedi tõttu rõhutati määruses, et eriosakonnad tegutsevad Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu kontrolli all (see määrus tühistati alles 1931. aastal, siis väljus sõjaväeline vastuluure lõplikult sõjaväe kontrolli alt).

      Nii tekkis sõjaväe vastuluure, mis ei püüdnud mitte ainult spioone ja reetureid, vaid jälgis ka väeülemaid ja uuris armees valitsevaid meeleolusid.

      Kuna Tšekaas ei olnud sel ajal veel välisosakonda, pidi eriosakond tegelema ka luurega välismaal ja aladel, mis olid valgekaartlike vägede või siis välisriikide sõjaväe kontrolli all.

      Esimene selle osakonna juht oli Dzeržinski ise. 1919. aasta 15. septembril määrati Menžinski Tšekaa eriosakonna erivolinikuks. Juba poole aasta pärast oli ta eriosakonna ülema asetäitja, paar kuud hiljem juba osakonna ülem. 1922. aasta aprillis kinnitati ta Tšekaa kolleegiumi liikmeks.

      Menžinski kandis Dzeržinskile ja Trotskile ette eriosakondade tegevusest, olukorrast armees, ja mitte ainult armees. Seejuures oli Trotski märksa tähtsam tegelane kui Tšekaa esimees. Seetõttu tundsid sõjaväelased ennast üsna kindlalt ega kartnud tšekiste. Alles pärast seda, kui Trotski oli sõjaväe juhtkonnast lahkunud, hakkas olukord järsult muutuma. Kodusõja ajal võis aga vihane armeekomandör kergesti arreteerida ka eriosakonna ülema, kui nende suhted ei klappinud.

      Menžinski oli sõja- ja mereväe rahvakomissari suhtes lojaalne. Trotski on meenutanud:

      „Ta tuli mu vagunisse, et teha ettekanne armee eriosakondade tegevusest.

      Lõpetanud visiidi ametliku osa, tammus ta jalalt jalale ja naeratas oma iseloomulikku pugejalikku naeratust, mis tekitab nii ärevust kui ka imestust. Lõpuks küsis ta, kas ma tean, et Stalin korraldab minu vastu keerulist intriigi?

      „Mi-i-is?” pärisin ma täielikus arusaamatuses, sest mul polnud tookord veel vähimaidki sedalaadi kahtlusi.

      „Jah, ta sisendab Leninile ja teistelegi, et teie koondate enda ümber mehi spetsiaalselt Lenini vastu…”

      „Te olete hull, Menžinski, magage ennast välja, ma ei taha sel teemal rääkidagi.”

      Menžinski läks köhides minema, õlad kühmus. Ma arvan, et sellest hetkest hakkas ta endale otsima uut telge, mille ümber tiirelda.”

      Seega oli julgeolekuorganeis juba neil aastail