KGB. Leonid Mletšin

nõukogude spioon, 1943. aasta lõpus ta hukati…

      Tema koostöö Nõukogude luurega algas aga just seoses „Tööstuspartei” kohtuprotsessiga.

      Sergei Tretjakov oli üks tuntumaid Venemaa tööstureid, Moskva ärimeeste vaieldamatu liider. 1917. aasta oktoobris juhtis ta Ajutise Valitsuse majandusnõukogu. Ööl vastu 26. oktoobrit arreteerisid punakaartlased ta koos teiste ministritega ja toimetasid Peeter-Pauli kindlusesse.

      1918. aasta alguses õnnestus Tretjakov ja veel kolm ministrit Punase Risti jõupingutuste abiga kindlusest vangla haiglasse viia. Seal ei olnud veel punakaartlasi ja nad pääsesid. Tretjakov lahkus Petrogradist, temast sai Siberis tegutsenud Koltšaki valitsuse minister, hiljem jõudis ta emigrandina Pariisi.

      Venemaalt põgenenud töösturid moodustasid Venemaa rahanduse, kaubanduse ja tööstuse liidu (Torgprom). Tretjakov valiti selle liidu esimehe asetäitjaks. OGPU välismaa osakonna kartoteegi järgi otsustades abistas Tretjakov 1920. aastate alguses Boriss Savinkovi, väidetavalt olevat terroriürituste korraldamiseks mõeldud raha Savinkovi kätte andnud just Tretjakov.

      Menžinski tegi välismaa osakonnale ülesandeks imbuda Torgpromi juhtkonda, et olla kursis võimalike nõukogudevastaste aktsioonidega.

      1929. aasta mais nimetas nõukogude luureagent Pariisis – tema varjunimi oli Vetšinkin – Tretjakovi kui värbamiseks kõige sobivamat isikut. Tema sõnul elas Tretjakov vaeselt, sest rahata jäänud Torgprom ei suutnud talle palka maksta. Värbamist soodustasid ka isiklikud suhted. Tretjakov oli perekonna juurest lahkunud ja elas omaette. Ta ei varjanud oma pettumust emigrantlikus liikumises.

      Teine agent teatas omakorda: „Sergei Tretjakovil on suured teadmised ja lai tutvusringkond vene emigrantide hulgas. Tingituna suurest kontrastist selle rolli, mida ta etendas Venemaa tööstusringkondades enne revolutsiooni, ja tema praeguse seisundi vahel, sattus Tretjakov 1926. aastal meeleheitele ja üritas isegi enesetappu sooritada. Ta võeti viimasel hetkel silmusest välja. Seda fakti teab vaid väga väike inimeste ring.”

      Tretjakov nõustus kiiresti Nõukogude luure heaks töötama, ta hakkas kohe ka rahast rääkima: nõudis iga kuu 200 dollarit ja 25 000 franki ühekordset tasu. Summa oli värbava agendi meelest liiga suur. Hakati kauplema. Tretjakov võitles iga dollari eest. Lõpuks jõuti kokkuleppele.

      Talle anti varjunimi Ivanov. Ta sai kätte esimesed sada dollarit, järgmisele kohtumisele tõi ta kaasa oma pihtimuse:

      „Pärast bolševike võitu lagunes emigratsioon terveks reaks väiksemateks rühmadeks: tulevik ei tõotanud midagi konkreetset, nõukogude võim oli valgete liikumisega toime tulnud. Tegelikult kaotas emigratsioon just sellest hetkest peale minu meelest igasuguse tähtsuse võitluses nõukogude vastu ja ka võime mõjutada välisriikide poliitikat. Kui ka esines üksikuid terroriakte nii Venemaal kui välismaal, siis oli see üksikisikute või väga väikeste rühmade tegu, mitte aga emigratsiooni ettevõtmine.

      Nüüdseks on emigratsioon oma rolli täielikult minetanud, sellega ei arvesta enam keegi, keegi ei kuulagi seda enam. Emigratsioon on juba pikka aega suremas, vaimselt ta ongi juba laip.

      Kaubanduse ja tööstuse liidu (Torgprom) moodustas 1919. aasta lõpus N. Denissov. Selle sihiks oli välismaal asuva tööstuslik-kaubandusliku klassi ühendamine, oma huvide kaitsmine ja võitlus bolševike vastu. Denissov, kes oli sõja ajal rikastunud, sõitis Venemaalt ära just enne bolševike riigipööret, ta oskas raha kokku ajada ka Inglismaal. Ta müüs maha suurema koguse Siberi panga aktsiaid ning sai selle eest ligi miljon naelsterlingit.

      Uskudes bolševike peatsesse langemisse, hakkas ta oma raha vasakule ja paremale pilduma. Hulk aastaid oli Torgpromil suur mõju emigrantlikes ringkondades, aeg-ajalt koguni ka Prantsusmaa valitsevates ringkondades.

      Praegusel hetkel pole liidul enam mingit tähtsust, see on kokku kuivanud, sel pole raha, see asub kitsastes ruumides, teenistujaid on vaid kolm, ja needki ei tea, kas nad ikka saavad esimesel kuupäeval oma palga kätte.”

Kuidas Tretjakovi kavatseti ära kasutada?

      Moskvast saabus Pariisi residendile šifreeritud teade: „Peame kasulikuks, et „Ivanov” taasalustaks kirjavahetust oma Moskvasse jäänud tuttavatega. Me loodame, et Moskvas elavad isikud teatavad „Ivanovile” oma tulevikuplaanidest, oma tegevuse ulatusest ja nimetavad ka neid, keda meie võib-olla veel ei tea.”

      Tretjakov andis sidemehele terve hulga Torgpromi dokumente, sealhulgas ka oma kirjavahetuse Venemaale jäänud Nolde ja Suzdaltseviga – tegu oli süütute kirjadega. Tretjakovilt nõuti, et ta nimetaks emigrantide juhtimisel tegutsevate kahjurite nimesid ja aadresse, tema aga kinnitas, et kedagi sellist ta ei tea.

      OGPU-s sooviti, et Tretjakov kirjutaks oma tuttavatele Venemaal ja pakuks neile võimalust koostööks. Seletaks neile, et kahjurluse eest makstakse hästi. Seejärel oleks saanud neid inimesi süüdistada nõukogudevastases tegevuses ja koostöös välismaa luurega.

      Sidemees sai OGPU välismaa osakonnalt uue instruktsiooni:

      „Teie ülesanne on panna ta jälle aktiivselt Torgpromis tegutsema, sundida teda kahjureid paljastama… On vaja, et ta uuriks välja, kas on olemas mingi keskus, mis ühendab ja juhib kahjurite tegevust, ja kui on, siis kui suur. Me oletame, et Torgprom ei ole see keskus.”

      See lause OGPU välismaa osakonna kirjast Pariisi residendile on väga oluline: paari kuu pärast, kui avaldati „Tööstuspartei” süüdistuskokkuvõte, nimetati selles NSV Liidu vastu sihitud kahjurluse peamiseks keskuseks just Torgpromi.

      Teisisõnu, OGPU-s teati, kuidas asi on, kuid jätkati võltskohtuasja arendamist. Sest just seda tšekistidelt oodatigi. Stalin nõudis Menžinskilt, et olematu „Tööstuspartei” kohtuasja käigus arreteeritud tunnistaksid oma seotust Euroopa riikide valitsustega, kes kavatsevat Nõukogude Liidule kallale tungida. Sellest annab tunnistust ka peasekretäri järgmine kiri:

      „OGPU sm. Menžinskile. Ainult isiklikult. Stalinilt

      Sm. Menžinski! Kirja 2./X ja materjalid sain kätte. Ramzini tunnistused on väga huvitavad. Minu arvates on neis tunnistustes kõige huvitavam just küsimus interventsioonist üldse ja eriti küsimus interventsiooni tähtaegadest. Ilmneb, et interventsiooni plaanitseti 1930. aastal, kuid lükati siis edasi 1931. või hoopis 1932. aastale. See on väga tõenäoline ja tähtis.

      See on tähtis seda enam, et teave tuleb esmaallikast, see tähendab, Rjabušinski, Gukassovi, Denissovi ja Nobeli grupilt, mis on kõige tugevam sotsiaalne ja majanduslik rühmitus nende hulgas, mis NSV Liidus ja emigratsioonis olemas on, kõige tugevam nii kapitali poolest kui ka sidemete poolest Prantsusmaa ja Inglismaa valitsusega.

      Võib tunduda, et „Töötava Talurahva Partei” või siis „Tööstuspartei” või ka „Miljukovi partei” kujutavad endast peamist jõudu. Kuid see pole nii. Peamine jõud on just Rjabušinski, Denissovi ja Nobeli grupp, seega siis „Torgprom”.

      TTP, „Tööstuspartei” ja „Miljukovi partei” on vaid „Torgpromi” jooksupoisid. Seda enam pakuvad huvi interventsiooni tähtajad, mis lähtuvad „Torgpromist”. Küsimus interventsioonist üldse, eriti aga selle tähtaegadest, pakub meile teatavasti esmast huvi.

      Sellest tulenevad minu ettepanekud:

      a) Teha kõige tähtsamateks sõlmpunktideks TTP juhtkonna, „Tööstuspartei” ja eriti Ramzini uued (tulevased) tunnistused interventsiooni tähtaja asjus:

      1) miks interventsioon 1930. aastal edasi lükati?

      2) kas mitte seepärast, et Poola polnud veel valmis?

      3) võib-olla seepärast, et Rumeenia polnud veel valmis?

      4) või ehk seepärast, et rajamaad (nii nimetati Leedut, Lätit, Eestit ja Soomet – Aut.) polnud veel Poolaga liitnud?

      5) miks lükati interventsioon 1931. aastasse?

      6) miks „see võidakse” lükata 1932. aastasse?

      b) Tõmmata asjasse kaasa Laritšev ja teised „Tööstuspartei” KK liikmed ja pärida neilt kõike seda, lastes neil enne lugeda Ramzini tunnistusi.

      c) Kuulata