KGB. Leonid Mletšin

repressioonide ohvrite rehabiliteerimise komisjoni ja kelle isiklik kogemus võimaldab tal paremini mõista taoliste inimeste teadvuses toimuvat:

      „Kui püüda mõista Leninit, Trotskit, Stalinit ja teisi juhte, siis on võtmesõnaks võim. On selliseid inimesi, kelle jaoks võim on üle kõige. Teel võimule ei arvesta need inimesed ei oma väärikusega ega teiste inimeste kannatustega. Nad on haaratud ideest rajada õnnelik kommunistlik ühiskond. Kas tahate olla õnnelikud? Kes ei tahaks. Selleks tuleb tuua ohvreid. Nad ütlesid: see eesmärk tuleb saavutada mis tahes vahendeid kasutades… Nii hukkuski kodusõjas 15 miljonit inimest. Näiteks pantvangide võtmine: kas normaalse mõistusega inimene suudaks tulla selle peale, et vanemate eest lapsi pantvangideks võtta?”

      Vanglas istudes ja sunnitööle saatmist oodates kirjutas Dzeržinski: „Siin, vanglas, on tihti väga raske, mõnikord lausa hirmus… Ja ometi, kui mulle pakutaks võimalust alustada elu uuesti, ma alustaksin seda ikka samamoodi. Ja mitte kohusetundest. Minu jaoks on see loomulik vajadus.”

      Dzeržinskit on iseloomustanud ka üks tema lähemaid kaastöötajaid Martin Lacis (kelle tegelik nimi on Janis Sudbars), kes on ka ise väga silmapaistev isiksus. Aastail 1918–1921 oli ta Tšekaa kolleegiumi liige, juhtis Tšekaa salajast operatiivosakonda ja Ukraina Tšekaad. Ta oli erakordselt julm mees. Pärast seda, kui ta koos Dzeržinskiga hakkas tegelema tööstusega, juhatas ta soolatootmise peavalitsust, töötas maamajanduse rahvakomissariaadis ning juhtis Plehhanovinimelist rahvamajanduse instituuti. 1938. aastal lasti ta maha.

      Martin Lacis kirjutas oma ülemuse kohta nii: „Felix Dzeržinski polnud mitte lihtsalt organisaator ja mitte lihtsalt Tšekaa esimees. Tema loomus ei leppinud lihtsalt juhatamisega. Ta tahtis ise tegutseda. Me nägime sageli, kuidas ta ise süüdistatavat üle kuulas ja süüdistusmaterjalides tuhnis. Tegutsemine haaras teda nii, et ta elas päevade kaupa Tšekaa ruumides. Tal polnud aega koju minna. Siin ta ka magas, oma kabinetis sirmi taga. Sõi samuti siinsamas, kuller tõi talle söögi kabinetti, sama toidu, mida sõid kõik Tšekaa töötajad.”

      Dzeržinski polnud siiski patoloogiline sadist, millisena teda tihti on kujutatud, polnud vereimeja, kes nautis oma ohvrite piinu. Ta ei saanud rahuldust vaenlaste hävitamisest, kuid leidis, et nende hävitamine on hädavajalik. Pärast kodusõja lõppu pidurdas just tema oma alluvate karistustegevust.

      17. jaanuaril 1920. aastal võtsid VTsIK ja Rahvakomissaride Nõukogu Dzeržinski ettepanekul vastu otsuse tühistada Tšekaa ja selle kohalike organite ning tribunalide kohtuotsustes kõrgeim karistusmäär (mahalaskmine).

      Kuu aja pärast, 28. veebruaril, allkirjastas Dzeržinski Tšekaa kolleegiumi käskkirja nr. 21:

      „Enne kui mõni kodanik arreteerida, on vaja välja selgitada, kas seda on üldse vaja teha. Tihti saab süüasja uurida kahtlustatavat arreteerimata, valides tõkendiks allkirja kohustusele oma elukohast mitte lahkuda, tagatismaksu või midagi muud, et samal ajal ise uurimisega tegelda ja see lõpule viia. Sellega saavutaks Tšekaa, et arreteeritakse vaid need, kelle koht on tõepoolest vanglas, et seal poleks tarbetut ja kahjulikku rämpsu, mis vaid koormab Tšekaad ega lase tal tegelda tõsiste asjadega…”

      8. jaanuaril 1921. aastal kirjutas Dzeržinski alla käskkirjale „Tšekaa organite karistuspoliitikast”:

      „On lubamatu hoida vanglas suurt hulka töölisi ja talupoegi, kes on sinna sattunud pisivarguste või spekulatsiooni eest… Kui sundida varastanud töölist vangistuse asemel töötama oma tehases, siis selline viibimine oma ausate töökaaslaste silma all, kes jälgivad, kas Sidorov või Petrov ikka veel varastama kipub, kas ta veel kord oma tehast häbistab või on muutunud ausaks tööinimeseks, selline asjakorraldus mõjub palju tugevamini ja tõhusamalt kui juurdluse ajal vanglas istumine ja kohtuotsuse ootamine. Tööliskeskkond suudab nõrku, ebateadlikke seltsimehi õigele teele juhtida, vangla aga sandistab nad lõplikult.”

      Ühtlasi saatis Dzeržinski kirja keskkomiteele:

      „Tšekaa leiab, et on võimalik tühistada surmanuhtlus kõigi poliitiliste kuritegude eest, välja arvatud terroriaktid ja avalikud ülestõusud. Kriminaalkuritegude osas peab Tšekaa vajalikuks rakendada kõrgeimat karistusmäära bandiitidele ja spioonidele, rõhutades eriti, et see karistusliik jääks kehtima selliste ametialaste kuritegude eest, mis järsult takistavad nõukogude võimul VSFNV tootlike jõudude taastamist…

      Vangistuspoliitika kohta ilmus Tšekaa käskkiri nr. 10 k. a. 8. jaanuaril, selle aluseks oli erirežiimi kohaldamine kodanluse suhtes, kuid tööliste andmine tehasekomiteede käendusele. Erilist tähelepanu pöörati sellele, et Tšekaa rakendaks arreteerimist vaid siis, kui see on tõesti hädavajalik.

      Lisaks osutas Tšekaa möödunud aasta 30. detsembri käskkirjas nr. 186 sellele, et mitmete nõukogudevastaste parteide liikmeid, kes on poliitilistel põhjustel arreteeritud, ei tule võtta mitte kui arreteerituid, vaid ajutiselt, revolutsiooni huvides ühiskonnast isoleeritud inimesi, nende kinnipidamise tingimused ei tohiks olla karistusliku iseloomuga.”

      Pärast kodusõda repressioonide ulatus tõepoolest vähenes. Kuid pidurdamatu julmus oli julgeolekuorganites laialt levinud. Seda enam, et julmust õhutati kõige kõrgemal tasandil. Liberaalsuse eest võidi karmilt karistada, liigse püüdlikkuse eest aga vaid noomiti pisut.

      Pärast Petrogradi trükiasjade, agitatsiooni ja propaganda komissari Volodarski tapmist kirjutas Lenin Petrogradi Nõukogu esimehele Grigori Zinovjevile: „Kontrrevolutsionääride vastu rakendatava terrori energilisust ja massilisust tuleb edendada, seda just Piiteris, mille eeskuju on määrav.”

      Just Lenin käskis pantvange võtta. See idee võetigi innukalt kasutusele.

      Tšekaa esimehe asetäitja Janis Peters käskis arreteerida Punaarmeest valgete poolele üle läinud ohvitseride naised ja nende täiskasvanud perekonnaliikmed.

      Esimestel aastatel otsustas iga linn ise, keda arreteerida ja maha lasta. Tšekaa koos parteiorganitega jahtis endisi ohvitsere ja välismaalasi, keda kahtlustati spionaažis.

      Mahalaskmiseks piisas vaid ankeediandmetest. Telefoniraamatute ja aadressinimekirjade põhjal koostati kapitalistide, endiste tsaarivõimu ametnike ja kindralite nimekirju, mille järel kõik sellesse nimekirja sattunud isikud arreteeriti.

      Nikolai Buhharin, keda peeti bolševike juhtide seas kõige liberaalsemaks, kirjutas 1920. aastal: „Proletaarne sundus oma kõigis vormides, alates mahalaskmisest ja lõpetades töökohustuse kehtestamisega, on meetod, millega kapitalistliku ajastu inimmaterjalist valmistatakse kommunistliku inimkonda, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.”

      Palju sõltus muidugi Tšekaa kohalikest juhtidest. Mõned neist tegid üsna palju selleks, et kuritegevust ohjeldada. Tšekaa võitles ka altkäemaksu võtmise ehk ametialase kuritegevuse vastu, nagu seda tookord nimetati. Kohe pärast revolutsiooni ja 1920. aastail võeti altkäemaksu kõikjal.

      Karmilt koheldi neid tšekiste, kes olid pannud toime kuritegusid, eriti siis, kui nad püüdsid endale krahmata raha, mille nad olid läbiotsimise ajal konfiskeerinud. Tšekaasse sattus ju tihtipeale üpris kahtlasi tegelasi, sageli ka täiesti harimatuid inimesi.

      Petrogradi Tšekaa ühe esimehe, Semjon Lobovi arvestuskaardil on lahtris „Haridus” kirjas: „Ei ole koolis käinud, kuid loeb ja kirjutab.” See ei takistanud teda tegemast edukat karjääri. Lobov liikus kiiresti ülesmäge just siis, kui ta Petrogradis ühe öö jooksul arreteeris kolm tuhat inimest. Temast sai KK orgbüroo liige ja toiduainetööstuse rahvakomissar. 1937. aasta oktoobris lasti ta maha.

Ohvriks võis olla igaüks

      8. juulil 1919. aastal arreteeris Tšekaa valgekaartliku ja kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevuses osalemise eest Nõukogude Venemaa relvajõudude ülemjuhataja Jukums Vacietise. See endine tsaariarmee polkovnik oli kohe nõukogude võimu poole asunud. 1918. aastal moodustas ta läti küttide diviisi, mis oli juba iseenesest suur asi: kõiki läti kütte peeti revolutsiooni kõige ustavamaks väesalgaks. Vacietis paistis eriti silma vasakpoolsete esseeride mässu mahasurumisel. Kodusõja ajal juhatas ta Idarinnet. 6. septembril 1918. aastal määrati ta vabariigi relvajõudude ülemjuhatajaks. Kuid aasta pärast ta arreteeriti. Kuna tema vastu tõstetud süüdistused ei leidnud kinnitust, ta vabastati. Ometi ei õnnestunud