KGB. Leonid Mletšin

sest pole ei poliitik ega majandusmees.”

      Felix Edmundovitš alahindas ennast.

      „Dzeržinski oli väga andekas, hiilgava majandusliku vaistu ja fantastilise töövõimega, kuigi tal puudus kõrgharidus. Vaadetelt oli ta ülim turumajanduse pooldaja. Ta võitles raevukalt emissiooni ja ümberjaotamise vastu.” Nii seletas mulle Otto Lacis.

      Majandusteaduse doktor Lacis kirjutas raamatu Dzeržinski tegevusest majandusalal. Ta väitis, et kui Dzeržinski tuli teede rahvakomissariaati, alustas ta sellest, et kutsus endale appi kõik vanad spetsialistid. Oma asetäitjaks kinnitas ta mehe, kes oli selles ametis olnud juba tsaariajal. Enne Dzeržinskit arvati, et rongid ei liigu, kuna puudus on vedureist.

      Kulutati ära riigi kullavarude viimased riismed, et osta välismaalt võimsaid vedureid, siis aga selgus, et meie sillad ei kannata neid võimsaid vedureid välja. Alustada tuligi raudteedest, mis olid kogu riigis purustatud.

      Dzeržinski sai aru, et raudteelased ei suuda näljapajukit saades korralikult töötada, et varastamise ja altkäemaksude vastu võitlemiseks on tarvis suurendada töötasu. Kahe aastaga saavutas ta oma tahtmise: raudteelased hakkasid tookordseid olusid arvestades üsna hästi elama.

      Kui valitsuse etteotsa sai Aleksei Rõkov, määrati Dzeržinski tema asemel Kõrgema Rahvamajandusnõukogu (VSNH) esimeheks.

      Majandusharude rahvakomissariaate tookord veel ei olnud, need loodi alles 1932. aastal, kogu tööstuse juhtimisega tegeles VSNH, mis jagunes peavalitsusteks. Dzeržinski juhatas veel ka metallitööstuse peavalitsust, mis hiljem jagunes rohkem kui kümneks ministeeriumiks: mustmetallurgia, värvilise metallurgia, masinaehituse ja aparaadiehituse ministeeriumiks, lühidalt – kõigiks ministeeriumideks, mis tegelesid metalli ja sellest valmistatavate toodetega.

      Nepi õitseng oli just sel ajal, kui tööstust juhtis Dzeržinski. Ta mõistis, et majandust on vaja juhtida majandusmeetoditega, kuigi tal üsna tihti oli tunne, et kõike võiks lahendada OGPU abiga.

      28. märtsil 1923. aastal kirjutas Dzeržinski oma asetäitjale OGPU-s, Genrihh Jagodale:

      „Kaubanälja olukorras, seda eriti Moskvas, on nepp võtnud varjamatu ja avaliku spekulatsiooni, rikastumise ja jultumuse vormi. See spekuleerimise vaim on jõudnud juba riiklikesse ja kooperatiivsetesse asutustesse ning haarab endaga kaasa üha rohkem inimesi, sealhulgas ka kommuniste. Sellele tuleb teha lõpp.”

      Dzeržinski käskis Jagodal teha ettekanne keskkomiteele ja rakendada hulk abinõusid:

      „1. Saata koos perekondadega välja suurtest linnadest… 2. Konfiskeerida vara ja tõsta välja korteritest. 3. Saata koos perekondadega välja kaugetesse piirkondadesse ja laagritesse – asustades nendega inimtühje piirkondi…”

      Stalinile lubas Dzeržinski: „Olen kindel, et kuu ajaga puhastame Moskva nendest elementidest ja see mõjub tervendavalt kogu majanduselule.”

      Poliitbüroo võttis Dzeržinski ettepaneku vastu ja algas inimeste väljasaatmine Moskvast. See lõppes vastavalt poliitbüroo otsusele 1924. aasta märtsis finantsasjade rahvakomissari Sokolnikovi palve peale. Repressioonid segasid finantsasjade rahvakomissariaadil valuutaoperatsioonide korraldamist.

      Felix Edmundovitš kasutas spetside teadmisi, ta ei näinud neis vaenlasi, keda tuleks purustada. Vastupidi, ta oli rõõmus, et nad hindasid nõukogude võimu edusamme. Kõige targemad tšekistid võttis ta enda juurde VSNH-sse, mitte rahvavaenlasi otsima, vaid tööstust juhtima.

      Otto Lacis:

      „Dzeržinski tuli VSNH-sse, oskamata midagi, kuid ta kuulas teadjamaid inimesi ja süvenes asjadesse. Me olime oodanud, et nüüd tuleb siia tšekist, kes raudse käega kõik laiali peksab. Tema aga kogus tööstusjuhid kokku ja lausus: „Aidake mind, ma tulin siia õppima.”

      Ta astus otsekohe välja riigi monopoli ja hindade üleskruvimise vastu. Monopol on väga kasulik tootjale: ta võib määrata suvalise hinna, tarbijal pole kusagile pääsu. Kapitalismis takistab konkurents hindade kasvu, mis suudaks seda aga sotsialismis takistada?

      Kuid juhtus ettenägematu asi: keegi ei hakanud tööstustoodangut ostma. Küla oli jäänud puruvaeseks, seal lihtsalt ei olnudki raha. Tööstus ei soovinud hindu alandada ja taotles riigilt tellimusi. Kuid ega riigilgi raha ei olnud. Aastail 1922–1924 oli ehtne turustuskriis. Täpsemalt küll oskamatust kauplemisest põhjustatud kriis.”

      Dzeržinski kaebas poliitbüroos: „Hinnad ei ole enam hinnangu andmise vahend, nagu see varem oli, neid määratakse nüüd „kohvipaksu pealt” plaanikomitee ja teiste asutuste kabinettides. Meil ei ole turgu.”

      Kes on hinnad liiga kõrgeks ajanud, see läheks kapitalismi tingimustes pankrotti. Sotsialismi ajal aga võib sellise poliitika tagajärjel minna pankrotti vaid riik.

      Põllumajandus oli siis erakätes ning Dzeržinski hoiatas, et riik variseb kokku, kui ta talupoega niiviisi nöörib. Kõik me variseme siis kokku…

      Laod olid täis, kuid masinaid ei suudetud müüa. Ja alles pärast seda, kui Dzeržinski oli saavutanud turuhindade kehtestamise, müüdi aasta jooksul toodetud masinad paari nädalaga maha.

      Ta rakendas praktikas ehtsaid turumajanduslikke meetodeid. Lenin oli öelnud, et sotsialism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine. Dzeržinski aga väitis, et poliitikas tuleb juhinduda reeglist: „nõukogude võim pluss turg”. Felix Edmundovitš oli väga emotsionaalne inimene. Ministri tööülesannete täitmiseks ei jätkunud tal kannatust, küünilisust ja seda ükskõiksust, mis päästab elukutselist ametnikku ülekoormuse eest.

      3. augustil 1923, pärast kokkupõrget Rõkoviga Töö ja Kaitse Nõukogu (STO) istungil, kirjutas Dzeržinski ägeda kirja Stalinile, milles kaebas selle üle, kuidas valitsuse liikmed temasse suhtuvad:

      „Oma füüsiliste iseärasuste tõttu ei suuda ma töötada võitlemise õhkkonnas, kus STO esimees ja liikmed mind üldse ei usalda ja täielikult ignoreerivad. Need iseärasused on teile teada. Ma ei kõlba riigimehe ametisse, seepärast palun ennast vabastada teede rahvakomissari ametist, Töö ja Kaitse Nõukogust, Rahvakomissaride Nõukogust, jättes mind vaid teede rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmeks, või kui see pole võimalik, siis vabastada mind sealt täielikult, jättes mulle ainult töö GPU-s.”

      Maha jahtunud, jättis Dzeržinski selle kirja siiski ära saatmata.

      Kolm nädalat enne surma kirjutas ta isikliku kirja poliitbüroo liikmele, valitsuse juhi asetäitjale Valerian Kuibõševile.

      Ta tunnistas, et ei tea, mida teha. Tema väljaastumine kehtiva korra vastu tuleb kasuks opositsioonile, kuid seda ta ei taha. Kui aga midagi ette ei võeta, „siis saab riik endale diktaatori – revolutsiooni hauakaevaja – , kui punased suled tema rõivaid ka ei ehiks. Kõik praegused diktaatorid on ju endised punased – nii Mussolini kui ka Pilsudski.

      Ma olen nendest vastuoludest väsinud.

      Ma olen korduvalt palunud ennast erru lasta. Te peate asja kiiresti otsustama. Niiviisi mõeldes ja piineldes ei saa ma olla VSNH esimees. Need mõtted kiirgavad minust välja ja nakatavad teisi. Kas sina siis seda ei näe? Nii ei saa ma tõepoolest VSNH-s töötada. Ma anun teid kõiki, laske mind lahti ja pange asemele oma mees, selline, kes ei peaks iga küsimuse puhul tundma nii tugevat vastuseisu.”

      Kirja lõppu lisas Dzeržinski OGPU ülema kohta hämmastava fraasi: „Mul on liiga raske olla kogu aeg julm peremees.”

      Poliitiliselt seisis ta kahe leeri vahel. Ta oli opositsiooni vastu, sest Kamenev ja Zinovjev olid võtnud kasutusele endised Trotski loosungid, millest kahe aasta pärast said Stalini loosungid.

      Opositsioon soovitas talupojad paljaks koorida, nood olevat liiga rikkaks muutunud. Dzeržinski vastas neile: kui te talupoja paljaks riisute, siis jääte ise püksata.

      Kuid ta ei kuulunud ka Stalini leeri. Ta tundis, et on võõras nii ühtedele kui ka teistele. Kui ta oleks elanud veel kaks aastat, oleks ta sattunud koos Buhhariniga parempoolsete kilda. Stalini meeskond teda omaks ei pidanud.

      Kui Molotov oli juba pensionär, seletas ta oma biograafile, Felix Tšujevile: „Kõigile oma headele,