Kiri sinule. Mihhail Šiškin

olen. Ja see teeb mind siin, kus kõik on äraspidine, tõeliseks.

      Ning veel pääsesin ma lapsena imekombel surmast – läksin öösel pissile, aga raamaturiiulid mürtsatasid voodisse.

      Kuid esimest korda jäin ma surma üle tõsiselt mõtlema koolis loodusõpetuse tunnis. Meil oli õpetajaks üks vana haige mees ning ta hoiatas, et kui ta peaks minestama, võtku me tal taskust tablett ja pangu talle suhu. Me panime tableti, kuid sellest polnud abi.

      Ta nühkis alailma lipsuga prille.

      Algul õpetas ta botaanikat ja ma armastasin teda nii väga, et korjasin lõputult herbaariumi ning hiljem otsustasin saada nagu temagi ornitoloogiks.

      Ta ahastas jube naljakalt mitmete taime- ja linnuliikide kadumise üle.

      Seisis tahvli juures ja karjus meie peale, nagu oleksime meie milleski süüdi:

      „Kus on varju-sügislill? Kus on hõre tarn? Kus on kaldeesia? Aga suvine märtsikelluke? Aga Dubjanski jumikas? Mis te vaikite? Aga linnud! Kus on linnud? Kus on hiid-merikotkas? Kus on habekotkas? Kus on tõmmuiibis? Ma küsin teilt! Aga tuttiibis? Aga marmorrätsik! Aga raudkull! Kus on raudkull?”

      Seejuures muutus ta ise mingisuguse turris linnu sarnaseks. Kõikidel õpetajatel olid hüüdnimed, teda kutsuti Raudkulliks.

      Tead, millest ma unistasin? Sellest, et ma kohtun kunagi varem või hiljem oma isaga ja ta ütleb:

      „Näita mulle õige oma muskleid!”

      Ma kõverdan käe ja ajan lihased punni. Isa katsub mu biitsepsit ja vangutab imestades pead, nagu öeldes: oh sa poiss! Tubli!

      Aga nähtamatu maailma osas sai kõik mulle selgeks, kui vanaema läks suveks tööle pimedate laste suvelaagrisse ja võttis mu kaasa.

      Ma olin juba väikesest peale harjunud, et tal on kodus kõiksugu pimedate asju. Näiteks ladus ta pasjanssi kaartidega, mille ülemises paremas nurgas olid nõelaga torgatud augud. Sünnipäevaks kinkis ta mulle male – erilise komplekti, kus malendid olid erineva suurusega, valged mustadest suuremad. Ja sosistas emale, kuid ma kuulsin:

      „Nad seal nagunii ei mängi.”

      Tolles laagris oli algul imelik olla, kuid pärastpoole hakkas isegi meeldima – tundsin järsku, et olen muutunud nähtamatuks.

      Näiteks tuleb mingi poiss, kastekann käes, jalaga kergelt teeäärt puudutades, aga mina kõnnin mööda ja tema ei näe mind. Kuid nii ainult tundus mulle. Tihtilugu mulle hõigati:

      „Kes siin on?”

      Tegelikult on pimeda eest peitu pugeda väga raske.

      Hommikuti nad võimlesid ning seejärel olid päev läbi tegelused, mängud. Algul oli harjumatu vaadata, kuidas nad jooksid hommikuvõimlemist tegema hanereas, hoides parema käega eespool olija õlast kinni.

      Õues elasid puurides küülikud, kelle eest nad hoolitsesid. See oli terve tragöödia, kui ühel hommikul olid puurid tühjad – küülikud olid ära varastatud.

      Nendega lauldi palju. Miskipärast arvatakse, et pimedatel on erakordsed muusikalised võimed, eriliselt hea kuulmine ja nagu nad oleksid kõik sündinud muusikud. Jamajutt muidugi.

      Iga päev tegeleti vormimisega. Üks tüdruk voolis linnukese, kes istus oksa peal nagu inimene toolil.

      Tunnid ei olnud neil üldse sellised nagu meil tavakoolis. Mäletan, mind jahmatas, et nad pidid tunnis pistma käe akvaariumi ja katsuma kalu. See näis olevat nii vahva! Hiljem, kui toas polnud kedagi, läksin ma akvaariumi juurde ja panin silmad kinni. Käärisin varruka üles ja panin käe vette. Imeilus kuldkalake osutus katsudes mingiks ligaseks jõleduseks. Ja vaat tol hetkel tundsin ma hirmu – tõelist hirmu, et minagi võin kord pimedaks jääda.

      Aga nende jaoks ei olnud pime olla hirmus. Pime kardab kurdiks jääda. Ta kardab pimedust kõrvades.

      Ja üldse, pimeduse on välja mõelnud nägijad.

      Pimeda jaoks see, mis on – see on, ja sellega ta elabki, sellest lähtubki, aga mitte sellest, mida pole. Kannatada selle pärast, mida pole, on omaette oskus. Me ju ei näe violetsest paremal olevat värvi ja pole häda miskit. Kui tunneme ennast õnnetuna, siis mitte sellepärast.

      Memm haletses neid kõiki ja nad liibusid tema vastu. Mõnikord tundus mulle, et ta armastab neid rohkem kui mind. Mõttetus muidugi, kuid eks tahtsin minagi, et ta silitaks mind sedasi kuklast, suruks oma päratu rinna vastu ja õhkaks hellalt:

      „Oh sa mu värvuke!”

      Neid ta ei nähvinud vitsaga kunagi, aga mind nüpeldas küll.

      Ma tahtsin talt ikka isa kohta pärida, kuid miskipärast pelgasin.

      Memm rääkis üldse vähe. Ühe perekonnaloo kuulsin temalt, kui kasvasin suuremaks. Tema memm oli saanud lapse päris noore tüdrukuna. Väitis, et jäi pühast vaimust käima peale, kuid keegi teda ei uskunud. Partenogeneesist poldud toona veel kuuldudki.

      Just oli alanud jääminek. Ta läks öösel jõe äärde ja pani oma pambu jäälahmaka peale.

      Mäletan, et ma ei saanud tükk aega lahti tollest kujutluspildist – öö, jäärünk triivib ja pamp vigiseb.

      Aga hulga aastaid hiljem lugesin Marcus Aureliust ja leidsin lohutust. Ta oli seal sõnastanud niiviisi: põrsast viiakse tapale, ta on määratud ohvriloomaks, põrsas rabeleb ja kisendab. Aga miks ta kisendab?

      Samamoodi rabeleb ja kisendab ju igal ajahetkel iga elusolend ja iga ese. Lihtsalt tuleb kuulda seda elukisendust kõiges – igas puus, igas möödujas, igas veelombis, igas sahinas.

o

      Kuis tahaks end suruda sinu vastu ja rääkida midagi täiesti totrat, südamelähedast.

      Mäletan, kuidas vanemad viisid mu esimest korda mere äärde – võib-olla see polnudki esimene kord, kuid just tookord jäi mul esimest korda meelde, kuidas murdlainetuse mühin tõmbas mu endasse, võttis rusikasse ja kandiski sedasi kogu suve – rusikas.

      Mäletan selgesti, kuidas me hakkasime mööda käänulisi kitsaid tänavaid alla minema ning meri kerkis järjest kõrgemale ja kõrgemale, justkui lükkas silmapiiri küünarnukkidega laiali, üleni täis päikesesüste, ning kuidas uhkas mulle ninna soola, vetikaid, naftat, roisku, avarust.

      Ma jooksin paadisillale, aga see kärgatas murdlainest – ning ma sain kohemaid merelt märja kõrvakiilu.

      Kaldapealse laudkate – pritsmetest läbipaistev justkui auklik taevas ning laudadel kajakate peegeldused.

      Valge muul. Linnusitt.

      Vetikad – nartsud.

      Merest nülitud ajupuu.

      Puri laskub lainega ühetasa.

      Iga päev rand, kus tuulutatakse kaenlaaluseid.

      Milline õnn on joosta madalvees, ajades üles päikese käes sätendavate pritsmete sülemeid!

      Kiviklibu on hõõguvkuum, susiseb murdlainetuses. Lained peksavad vastu pahkluid ja tirivad endaga kaasa sügavikku, haaravad jalgadest, tahavad pikali tõmmata, minema lohistada.

      Väledad mustad kärbsed hüppavad mererohu tompudel, mida hiljutine torm on kaldale loopinud. Lained hiilivad viiliti ning ehmatavad mutukaid ühtelugu lendu.

      Pudelikillud kui merekaramellid – meri on neid natuke lutsutanud ja siis välja sülitanud. Ma korjan neid ja pakun vanematele.

      Issi hakkab minuga koos kivikestest ja liivast lossi ehitama, me kaevame vallikraavi, laome müürid, tornid, issi läheb õhinasse, lausa marru. Ma kaunistan torni teokarbikildudega, kommipaberist lippudega, aga tema karjub minu peale, et ärgu ma segagu. Ma solvun – ta ehitab ju minu lossi, minule! Siis äkki tuleb laine ja purustab kõik. Mina olen pisarais, isa läheb ka tujust ära. Siis hakkab ta ahastusest lõhkuma seda, mis veel alles. Ja mina koos temaga. Me trambime meie lossi jäänustel ja lõkerdame jälle õnnelikult. Ta kahmab mu kaenlasse ja tirib merre, me kukume murdlainetesse. Ta lollitab, sukeldub, paneb enne sukeldumist peopesad otsekui palveks kokku.

      Vesi on sedavõrd