Kiri sinule. Mihhail Šiškin

mahakukkunud õunu – esimesi, hapusid, kompotiks – ja pommitame teineteist nende variõuntega.

      Sakiline mets päevaloojakul.

      Aga keset ööd äratab hiirelõksu plaksak.

o

      Sašake, mu paikene!

      Hakkan siis kirju nummerdama, et teada, milline on kadunud.

      Anna andeks, et kirjad tulevad napid – endale ei jätku aega kohe üldse. Ja olen kohutavalt magamata, tahaks silmad kinni panna ja magada kasvõi püstijalu. Descartes’i tappis vajadus tõusta enne kukke ja koitu, kell viis hommikul, et pidada Rootsi kuninganna Kristinale filosoofialoenguid. Aga mina pean veel vastu.

      Täna käisin staabis ja nägin järsku ennast peeglist, täies mundris. Hakkas imelik, mingi maskipidu või? Ei jõudnud ise ära imestada: kuidas ma saan sõdur olla?

      Tead sa, midagi selles ikkagi on – elada, joondudes neljanda mehe põsenuki järgi.

      Räägin sulle pilotkaloo. See on lühike. Mul pandi see pihta. Ma mõtlen, pilotka. Aga seista rivis ilma pilotkata on määrustiku rikkumine, ühesõnaga kuritegu.

      Meie ülemate ülem ja komandöride komandör kukkus jalgu trampima ja lubas, et ma saan aegade lõpuni peldikut küürida.

      „Lakud keelega puhtaks, raisk!”

      Niiviisi ütleski.

      Nojah, sõjaväe kõnepruugis on midagi inspireerivat. Lugesin kuskilt, et Stendhal õppis kirjutama lihtsalt ja selgesõnaliselt, tudeerides Napoleoni lahingukäske.

      Aga siinne peldik, mu kauge Saška, nõuab selgitamist. Kujuta endale ette auke roojastatud põrandas. Ei, parem ära kujuta ette! Ja igaüks püüab poetada hunniku mitte auku, vaid serva peale. Ja kõik on täis lastud. Sinu alandliku teenri ja tema kaimude seedekulgla tegevus on üldse omaette teema. Miskipärast kipub kõht siin kaugel kogu aeg valutama. Arusaamatu, mismoodi peaks võitmisekunstile pühenduma, kui kogu aeg istud taarna kohal ja muudkui väljutad?

      Ühesõnaga, mina talle:

      „Kust ma selle pilotka teile välja võlun?”

      Aga tema vastu:

      „Sult virutati ära, mine nüüd ja viruta kah!”

      Nii ma siis läksingi pilotkat virutama. Aga see pole lihtne. Õigemini, see on vägagi raske, sest igaüks püüab sama.

      Ja nii ma käisin-kaesin.

      Ja mõtlesin järsku: kes ma olen? Kus ma olen?

      Ja läksin peldikut küürima. Ja tervesse maailma sugenes mingisugune kergus.

      Oli vaja siia sattuda, et õppida mõistma lihtsaid asju.

      Saad aru, sitas ei ole midagi räpast.

o

      No nii, kirjutan sulle öösel. Pistsin praegu voodis leivakannika nahka, nüüd ei lase raasukesed magada, jooksid mööda lina laiali ja hammustavad.

      Pea kohal aknas on tuhandeid tähti.

      Ja Linnutee lõikab taeva põiki pooleks. Tead, see meenutab mingisugust hiiglaslikku murdu. Pool universumit on lugejas ja teine pool nimetajas. Olen alati vihanud neid murdusid, arvusid mingis ruudus, kuubis, mingisuguseid ruutjuuri. See kõik on selline kehatu, ettekujutamatu, ei anna mitte millestki kinni hakata. Juur pole muud kui juur – puul. Tugev, roniv, haarav, mulda õgiv, klammerduv, imev, tagasihoidmatu, ahne, elav. Aga siin on mingi jabur krõnks, kuid kah juureks tahtma!

      Ja kuidas võiks aru saada miinusest? Miinus aken – kuidas see oleks? Aken ei kao ju kuhugi. Nagu ka see, mis on akna taga.

      Või miinus mina?

      Seda ei saa ju olla.

      Mina olen üldse kõige selle inimene, mida saab katsuda.

      Ja nuusutada.

      Nuusutada isegi rohkem. Nagu tolles raamatus, mida isa mulle lapsepõlves unejutuks luges. On erinevaid inimesi. On selliseid inimesi, kes kogu aeg võitlevad kurgedega. On ühe jalaga inimesi, nad liiguvad väga kiiresti ja sellel jalal on nii suur laba, et see pakub avarat varju kaitseks lõõskava päikese eest ja inimesed puhkavad seal all otsekui majas. Aga veel on olemas sellised inimesed, kes elavad ainult viljade lõhnast. Kui neil seisab ees pikk rännutee, võtavad nad neid vilju kaasa, ja kui tunnevad halba lõhna, surevad ära. Vaat see käib täpselt minu kohta.

      Saad aru, kõik elav peab selleks, et olemas olla, lõhnama. Kasvõi kuidagi. Aga kõik need murrud ja üldse kõik, mida koolis õpetatakse, ei lõhna.

      Akna taga longib praegu keegi hiline uitaja, veeretades tühja pudelit. Hele klaasikõlin inimtühja tänava asfaldil.

      Läks puruks.

      Ööd on sellistel hetkedel hirmus üksildased ja nii väga tahaks olla kasvõi millegi põhjuseks.

      Ja kohutavalt tahaks olla koos sinuga! Emmata sind, pugeda sulle kaissu.

      Aga tead, mis tulemuse saab, kui too tähine lugeja seal akna taga jagada nimetajaga? Jagada üks universumi pool teisega? Tulemuseks olen mina. Ja sina koos minuga.

      Täna nägin, kuidas tüdruk kukkus jalgrattalt maha – tõmbas põlve marraskile, istub ja nutab kibedasti ja valge põlvik on ära määritud. See juhtus kaldapealsel, seal, kus on lõvid, lõuad topitud täis prahti, kommipabereid, jäätisepulki. Ja pärast siis kõndisin koju ja mõtlesin miskipärast, et kõik olulised raamatud ja maalid ei ole üldse mitte armastusest. Ainult teesklevad, et on armastusest, et oleks huvitav lugeda. Aga tegelikult on hoopis surmast. Raamatutes on armastus selline omamoodi kilp, õigemini lihtsalt silmaside. Et ei näeks. Et poleks nii hirmus.

      Ma ei tea, mis oli sellel ühist tolle tüdrukuga, kes jalgrattalt maha kukkus.

      Ta on oma nutud ära nutnud ja kukkumise võib-olla juba ammu unustanud, ent raamatusse jääks tema marraskil põlv kuni tema surmani ja kauemgi.

      Arvatavasti ei räägi kõik raamatud mitte surmast, vaid igavikust, ainult et igavik pole neil mitte päris, vaid – pelk katke, hetk – nagu kärbes merevaigus. Istus korraks maha tagumisi jalgu sügama, ent tuli välja, et igaveseks. Loomulikult valivad nad kõiksugu kauneid hetki, kuid kas pole hirmus jääda selliseks, igaveseks, portselanile maalituks – nagu karjuspoiss sirutub aina karjusneiut suudlema.

      Aga minule ei ole portselanist tilulilu tarvis. On vaja kõike elavat, siin ja praegu. Sind, sinu soojust, sinu häält, sinu ihu, sinu lõhna.

      Sa oled praegu nii kaugel, et ma ei karda sugugi sulle üht asja ära rääkida. Tead sa, ma ju käisin tookord suvilas su toas, sellal kui sind polnud. Ja nuusutasin kõike. Sinu seepi. Sinu odekolonni. Vahupintslit. Nuusutasin kingade sisemust. Avasin su kapi ukse. Nuusutasin sviitrit. Särgi varrukat. Kraed. Suudlesin nööpi. Kummardusin su voodi kohale, vedasin ninaga üle padja. Ma olin nii õnnelik! Kuid sellest oli mulle vähe! Õnnele on vaja tunnistajaid. Tõeliselt õnnelikuna võib end tunda ainult saades mingisuguse kinnituse – ja kui mitte pilguga, kui mitte puudutusega, kui mitte kohalolekuga, siis kasvõi äraolekuga. Padjaga, varrukaga, nööbiga. Kord oleksid sa äärepealt mind teolt tabanud, jõudsin vaevu välja trepile joosta. Aga sina nägid mind ja hakkasid mulle takjanuppe juustesse loopima. Tookord ma vihastasin su peale, aga nüüd annaksin selle eest ükskõik mida – et sa vaid viskaksid mulle takjanuppe juustesse.

      Meenutan sind ning maailm on jagunenud kaheks – enne esimest korda ja pärast.

      Meie kohtumised mälestusmärgi juures.

      Koorisin apelsini – pihk kleepus sinu pihuga kokku.

      Sa tulid otse polikliinikust, värske plomm hambas – hambaravikabineti lõhn hingeõhus. Lubasid mul plommi sõrmega katsuda.

      Aga siin me lupjame suvilas lage, olles mööbli ja põranda vanade ajalehtedega kinni katnud. Käime paljajalu ja ajalehed kleepuvad ühtelugu jalgade külge. Oleme end üleni ära määrinud. Kraabime teineteisel juustest lupja välja. Aga keel ja hambad on meil toomingamarjadest mustad.

      Hiljem riputasime tüllist kardinaid ette ja sattusime teine teisele poole ja ma tahtsin kangesti, et sa suudleks