Kiri sinule. Mihhail Šiškin

laenutan raamatukogust kõige vähem võetud raamatuid, haletsusest surnud ja unustatud autorite vastu, sest muidu ei tule need kirjanikud üldse kellelegi meelde. Ma olevat muidu lohakas ja pudrupea, aga mulle meeldivaid mõtteid joonin alla hoolikalt, kammi järgi. Võtab poosi sisse ja loeb epistlit nagu vanem õde: ei saa sellise mökuna elada, tuleb õppida murust kõrgem ja kalast valjuhäälsem olema! Jäta meelde, õeke, Mileetose Thalese seitsmeteistkümnes reegel: parem äratada kadedust kui haletsust!

      Ja kuidas ta sind mõnitas!

      Mäletad, kuidas istusime verandal ja sõime maasikaid – ei olnud head, hapud olid. Kastsime neid suhkru sisse. Aga tema mõtles välja, et kastaks mee sisse. Valab endale mett purgist alustassile ja lakub lusikat. Ja vaatab sinule otsa. Ja kontrollib oma pilku peeglist. Aga mina tunnen seda tema pilku väga hästi, kui ta on pakil lõbusat erisilmset kurjust.

      Limpsib lusika puhtaks, võtab kahe sõrmega otsast kinni ja kus virutab selle järsku selja taha, lahtisest verandaaknast välja.

      Ja vaatab sulle otsa.

      „Too ära!”

      Ma tahan hüüda sulle: „Seis! Ära mõtlegi seda teha!” Ega suuda endast sõnagi välja pressida.

      Sa tõused üles, lähed lusikat otsima – aga seal on muraka- ja metsvaarikapadrik. Tuled tagasi üleni kriimuline, kätel verepärlid. Paned lusika, mullase ja rohuse, vaikides lauale.

      Tema üksnes krimpsutab musta lusika peale nägu. Ning kastab maasikat, nagu poleks midagi juhtunud, mee sisse ja kaksab hammastega.

      Ma ei pidanud vastu, jooksin sulle järele, haarasin käest, tahtsin tema kombel kriimustusest keelega üle tõmmata, vere seisma panna, kuid sina lükkasid mu eemale.

      „Mine sa tead kuhu!” Ja vaatasid mind sihukese põlgusega.

      Istusid oma ratta selga ja väntasid minema.

      Kuidas ma sind tookord vihkasin!

      Õigemini teda.

      Teid mõlemat!

      Ja kuidas tahtsin, et sinuga juhtuks midagi, kohe praegu, midagi halba, kohutavat, kurja.

      Ma ütlesin endale, et ei tule sinu juurde kunagi.

      Ja tulin juba järgmisel päeval, jooksuga.

      Näen seda ja tunnen nahaga, justkui oleks see praegu: hommikust peale on vihma tibutanud, udu on roninud aia otsa, teed on puha lompides. Kõnnin sinu juurde vihmavarju all ning üle jääraku viival sillal hakkab kõvemini ladistama.

      Meie suvilate vahel on metsatukk, seal on kõik rajad vee all ja lokkab nimetu rohelus, sina üksi panid taimedele nimesid.

      Möödun teie nurgapealsetest naabritest, imetlen üle aia roose – hiigelsuuri, raskeid nagu kapsapead. Vihmaga veel tugevamini lõhnavaid.

      Ei julgenud trepist üles minna, panin vihmavarju kokku ja hiilisin päris verandaakende ligi. Tõusin kikivarvule ja nägin vihmaste klaaside taga sind. Sa lamasid diivanil, sidemeis jalg seljatoele tõstetud, ja lugesid mingit paksu raamatut.

      Näed siis, soovisin sulle kurja ja sa kukkusid rattaga kraavi.

      Nüüd tead, miks sa tol õhtul jala välja väänasid ja pidid pärast voodis lamama.

      Seisin vihmas ja vaatasin sind. Sa tundsid, tõstsid pea, nägid mind, naeratasid.

o

      Jah, mu suvila-Sašake, kui ammu see oli, millises sootuks teises ja kauges elus.

      Nii hea oli lamada ja kirjutada päevikusse igasugu jama, kuulates vihmasabinat katusel ja sääskede pininat verandal. Pesunööril ligunevad lõksud, tilguvad.

      Vihma tõttu ei näinud lugeda – panin keset päeva tule põlema.

      Tõstsin Shakespeare’i paksu köite põlvedele – selle peal oli mugav vihikusse kirjutada.

      Ja männi pikad topeltokkad olid järjehoidjaks.

      Tead, millest ma tookord kirjutasin? Hamletist. Õigemini iseendast, sellest, et minulgi suri isa ära või ehk ei surnudki, aga ema läks uuesti mehele, pealegi pimedale, kuid täiesti arusaamatuks jääb, miks kõik peavad üksteist mürgitama ja terariistadega torkima, seejuures lava verega üle ujutamata. Aga kui kõik surevad ära ilma mingite väljamõeldud roimade ja intriigideta, lihtsalt niisama, iseenesest, elu ära elades – kas see siis polekski Hamlet? Hirmsam veel! Mõtleks, isa vaim! Laste hirmujutud.

      Ja mida on kasvõi väärt kõrva valatud mürk!

      Ja miks saab kõik alguse alles tema tagasitulekust isa lossi, kas ta siis enne seda polnudki Hamlet? Midagi polnud ju veel juhtunud – eesriie pole veel tõusnud, Bernardo ja Francisco pole veel hakanud sõnelema, ehkki määrustikus on kõik selgesõnaliselt paigas –, kuid tema on juba Hamlet.

      Kuid see ongi ju kõige põnevam – mis juhtus temaga enne kõiki neid kohtumisi vaimudega, mürgitamisi, tobedaid teatraalseid trikke, nagu vaiba taha peitmine.

      Elas oma elu – nii nagu mina praegu elan. Ilma mingite luulevormis hüvastijätumonoloogideta.

      Ja tuleb kirjutada elust enne. Näiteks sellest, kuidas ta lapsena mängis postiljoni – võttis sületäie vanu ajalehti ja toppis postkastidesse. Ja kuidas koolis puges vahetundides raamatuga peitu garderoobi või raamatukokku – teda kiusasid kõige aremad ja ka kõige nõrgemad, kes elasid tema peal välja seda piina, mida said tunda teiste käest. Tead, muide, mis oli mu esimene pettumus kirjanduses? Lugesin, kuidas keskaegsed narrid esitavad oma senjooridele konksuga küsimusi, need püüavad ikka vastata ja jäävad alati kimpu, ning proovisin siis samuti küsida vahetunnis oma piinajatelt midagi lihtsameelset-salvavat, aga need ei kuulanud lõpunigi, virutasid nätaki vastu kõrvu!

      Aga Hamleti kohta tuleks veel rääkida sellest, kuidas ta kord suples järves, üks onkel ujus ta juurde ja ütles: „Poiss, sa ujud päris hästi, kuid su stiil pole päris puhas. Las ma näitan sulle!” Ning siis see ujumisõpetaja toetas alt ja käsi libises kogu aeg kõhult järjest allapoole, justkui juhtumisi.

      Ja tuvilast. Lapsepõlves, kui me veel vanas korteris elasime, pidas naaber hoovis tuvilat ning kui ta ootas oma tuvisid lennult tagasi, siis ei vaadanud ta mitte kõrgusse, vaid veekaussi ja seletas, et sedasi näeb taevast paremini.

      Veel kirjutasin ma, et tahan olla mina ise. Ma ei ole veel mina. See ei saa tõsi olla, et see siin olengi mina. Tahtsin kalendrist välja pääseda.

      Nüüd siis pääsesingi.

      Hea, et sa ei näe, kus ma praegu olen ja mis mu ümber on. Ma ei kirjelda seda ja seda nagu polekski olemas.

      Mäletad, sul olid riiulis ilusad kivikesed, mis sa olid kunagi mere äärest toonud? Sa võtsid kord ümmarguse veerkivi ja pistsid endale silmakoopasse nagu monokli. Ma võtsin selle kivi endale ja see lebas aknalaual. Ja vaatas mind kogu aeg. Ja ma sain järsku aru, et see ongi kellegi silmamuna. Ja see näeb mind. Ja mitte ainult mind, vaid üldse kõike. Sest selle kivikese eest – ta ei jõua pilgutadagi – vilksab kõik mööda, kaob, nii mina, see tuba kui ka linn akna taga. Adusin tol hetkel nii kõikide loetud raamatute kui ka kõigi minu täis kirjutatud vihikute kogu tühisust ning mul hakkas kuidagi kõhe. Sihuke ärevus tuli peale. Teadvustasin järsku, et tegelikult see silm ei näe mu tuba ega mind, ega saaks parimagi soovi korral näha, sest ma vilksatan tema jaoks nii kiiresti mööda, et ta ei jõuagi midagi märgata. Tema on tõeline, olemas olev, aga kas mina olen tema jaoks olemas?

      Aga kas ma iseenda jaoks olen olemas?

      Mida tähendab olemas olla? Teada, et sa olid? Tõestada ennast mälestustega?

      Mis on temal asja minu kätega, jalgadega, sünnimärkidega, tangupudrust korisevate soolikatega, näritud küüntega, munandikotiga? Nägemiskühmuga? Mu lapsepõlvemälestustega? Ükskord ärkasin aastavahetusel varahommikul ja jooksin paljajalu kuuse juurde vaatama kinke. Tuba oli täis magavaid inimesi, kuid kuuse all polnud mitte midagi – kingid olid ostetud, kuid pärast šampust viinaga unustati need lihtsalt kuuse alla panna. Läksin kööki ja nutsin seal, kuni ema üles tõusis. Oli see minust rumal?

      Arvatavasti tuleb selleks, et saada tõeliseks, eksisteerida