Kiri sinule. Mihhail Šiškin

ja kohupiimaks kalgendunud koore tükikesed selles kohvikruusis siin ja see tuhmunud peegel, mis mängib aknaga võistujõllitamist – kumb kauem vastu peab.

      Tüdrukuna võisin ma tundide kaupa peeglisse vaadata. Silmast silma. Milleks need silmad? Milleks see nägu? Milleks see keha?

      Aga äkki see polegi mina? Ja need pole minu silmad, see pole minu nägu, pole minu keha.

      Aga järsku olen mina – ühes nende silmade, näo ja mööda vilksatanud kehaga – pelgalt mälestus sellest vanamoorist, kelleks ma kunagi saan?

      Sageli mängisin, et tegelikult on mind kaks. Justkui kaksikõed. Mina ja tema. Nagu muinasjutus: üks on paha, teine hea. Mina olen sõnakuulelik, tema üleannetu.

      Mul olid pikad juuksed ja ema õiendas alailma, et ma neid kammiksin. Aga tema võttis käärid ja lõikas nimme patsi maha.

      Me tegime suvilas teatrit ja kõiki peaosi mängis loomulikult tema, aga mina tõmbasin kardinaid ette ja lahti. Kord pidi ta sündmustiku käigus tegema enesetapu. Kujuta ette, ta lausub, nuga käes, oma viimased sõnad, siis lööb täiest jõust endale vastu pead ja on korraga päriselt üleni verine. Kõik kargavad õuduses ligi, aga tema lamab ja sureb – nii näidendi kohaselt kui ka vaimustusest. Ainult mina teadsin, et ta oli peeti riivinud, teinud kanamunasse augukese, imenud tühjaks, ajanud ema tagant võetud süstlaga peedimahla munasse ja peitnud paruka sisse. Hüppas siis peediverest nõretavana püsti ja kiljus rõõmust, et oli suutnud kõik ära petta:

      „Jäite uskuma! Jäite uskuma!”

      Sa ei kujuta lihtsalt ette, mida tähendab kogu aeg temast sõltuda! Sa ei kujuta ette, mida tähendab kanda eluaeg tema vanu riideid. Temale, sellele herneta printsessile osteti alailma uusi ilusaid asju, mina pidin leppima nendesamadega, ainult et need olid juba kantud, vanad ja vastikud. Suvevaheaja lõppedes ehivad vanemad lapsi kooliminekuks – temal on uued kingad, aga mina pean pugema vanasse mantlisse auklike taskutega, plekiga käänisel.

      Kogu lapsepõlve türanniseeris ta mind nii, nagu tahtis. Mäletan, et tõmbasin kriidiga põrandale valge piiri, jagasin meie toa pooleks. Aga tema pühkis selle ära ja vedas joone selliselt, et ma sain kõndida ainult seinaäärt mööda oma voodi juurest lauani ja ukseni. Emale polnud mõtet kaevata, sest emaga oli ta tõeline ingel, aga kui me omapead jäime, hakkas mind näpistama ja valusasti juustest sikutama, et ma ei kituks.

      Ma ei unusta kunagi – mulle kingiti imeilus nukk, suur, rääkiv, ta pani silmad kinni ja tegi lahti ning oskas isegi kõndida. Pruukis mul hetkeks mujale vaadata, kui mu piinaja tõmbas nuku paljaks, nägi, et midagi on puudu, ja joonistas külge. Ma puhkesin nutma, jooksin vanemate juurde – need ainult naersid.

      Temaga polnud võimalik kokku leppida! Ma pakun midagi, aga tema põrutab jalaga vastu maad ja kuulutab:

      „Siin hakkab kõik olema nii, nagu mina ütlen, või ei tule siia üldse mitte midagi!”

      Silmad tõmbuvad pilukile, pilluvad välke ja siis hakkab veel ülahuul tõmblema, paljastades teravad hambad. Kohe-kohe kargab näkku.

      Mäletan, kuidas ma ehmusin, kui ema küsis mult, kellega ma seal räägin. Ma valetasin:

      „Iseendaga.”

      Ma saan aru, et see toimus siis, kui ma vajasin hädasti, et mind armastataks. Ta ilmus platsi siis, kui ma pidin võitlema teiste armastuse pärast. See tähendab, et peaaegu alati, isegi kui ma olin iseenda seltsis. Aga mitte kunagi isaga koos olles. Isaga oli kõik teisiti.

      Isa kutsus meid, nii mind kui ka ema, ühtemoodi – jänkudeks. Küllap nautis ta hüüdmist:

      „Jänku!” – ja mõlemad vastasid, üks köögist, teine lastetoast.

      Kui ta tuli koju, siis pidin ma enne ukse avamist, et mitte võõraid sisse lasta, küsima:

      „Kes seal on?”

      Isa vastas:

      „Keiser, kuningas, talupoeg, sant.”

      Isegi jalgu pühkis ta esikuvaibal otsekui tantsiskledes.

      Talle meeldis tuua veidraid kingitusi. Ütles siis:

      „Arva ära!”

      Kuid ära arvata polnud kuidagi võimalik. Kord oli see lehvik, kord piaal või lornjett, teekann, tühi flakoon, katkine fotoaparaat. Kord tõi ta Jaapani no-teatri maski. Tassis koguni kuskilt kohale ehtsa elevandijala, seest tühja, vihmavarjude ja jalutuskeppide hoidja. Ema pahandas temaga, aga mind tegid tema kingitused pööraselt õnnelikuks.

      Ta võis heast peast öelda:

      „Jäta oma koolitükid kus seda ja teist!”

      Misjärel korraldasime kontserdi. Meile meeldis siidipaberisse keeratud kammidel pinistada, see ajas huuled hirmsasti sügelema. Tordikarbist sai tamburiin. Käänanud põrandavaiba nurga tagasi, vihtus isa steppida seni, kuni alt naabrid hakkasid kolkima. Või haaras malekarbi, raputas seda rütmiliselt ning malendid kõrisesid sees.

      Isa sundis mind endaga malet mängima, võitis alati ja rõõmustas nagu laps, kui tegi mulle mati.

      Ta teadis kõiki maailma tantse ja õpetas mind tantsima. Miskipärast armastasin hirmsasti Hawaii tantsu, me tantsisime, käed taskus.

      Kord söögilauas ütles ta, et ärgu ma ärbelgu, muidu valab ta keefiriklaasi mulle pähe.

      Ma ütlesin:

      „Ei vala!”

      Ja olin äkitselt üleni keefirilögaga koos. Ema karjatas õudusest, mina vaimustusest.

      Ma ei pidanud isa armastuse pärast iial võitlema.

      Kuid ilma isata jälitas too teine mind järelejätmatult.

      Mul oli alati nahaga igavene häda, kuid tema nahk oli sile, puhas. Nahk ei ole ju mingi kott sisikonna hoidmiseks, nahk on see, millega maailm meid puudutab. Tema kombits. Ning nahahaigus on lihtsalt üks moodus kaitsta end puudutuste eest. Istud omaette kägaras, otsekui kookonis. Too teine, teine mina, seda kõike ei mõistnud. Ei saanud aru, et ma kardan kõike – ja kõige rohkem olla teiste seltsis. Ei mõistnud, kuidas saab külas olles, kui kõik lõbutsevad, end kempsu lukustada ja istuda niisama, pükse alla laskmata. Ei mõistnud, kuidas saab Pythagorase teoreemi pähe õppida ja tarduda tahvli ees, suu lahti, soolasambaks, lahkuda oma kehast, hõljuda ringi ja vaadata justkui kõrvalt ennast, sellist abitut ja tühja. Pythagorasest jäi mulle meelde ainult see, et kui vanemad näitasid talle, lapsele, laual põhilisi vorme, miskaudu nähtamatu end inimestele ilmutab – kera, püramiid, kuup, kalevitükid, õunad, meekakud ja veinikannuke –, ja nimetasid nende nimesid, siis Pythagoras, kuulanud selgituse ära, lükkas laua ümber.

      Aga kirjandeid kirjutasin alati mina tema eest. Ja sain kahtesid. Seejuures luges õpetaja neid klassile ette, ohates:

      „Sašake, sul saab elus raske olema.”

      Ja pani kahe, sest ma kirjutasin alati mitte sellest, millest vaja. Antakse valida kolme teema vahel, tuleb kirjutada kas esimesest, teisest või kolmandast, aga mina kirjutan tont teab millest. Sest minu jaoks on tont teab mis tähtsam.

      Ma olin väärakas käsijalgsete, sulgpeaste ja kesakannide sugukonnast. Aga tema oli sõjaleeride tants, silmad olid tal nagu Hesboni tiigid Bat-Rabbimi värava juures. Ma ju mäletan, kuidas mind rabas, millise pilguga kehkaõps teda tunnis vahtis.

      Kord vahetasin pärast kooli riideid ja märkasin, et vastasmajast piilub keegi kardina tagant mind binokliga. Ma kükitasin õuduses aknalaua alla, aga tema, vastupidi, korraldas terve etenduse.

      Kui ma olin väike, rääkis ta mulle öösel hirmutamiseks, et ta on nõid ja omab võimu inimeste üle. Selle tõenduseks näitas oma silmi – vasak sinine, parem pruun. Ja rääkis, et tal olid soolatüükad, aga kui me jäime külas ööseks, siis ta pesi end tolle pere käsnaga, misjärel temal kadusid soolatüükad ära ja ilmusid seevastu teisel lapsel, kes seal elas. Kuid peamiseks argumendiks olid muidugi silmad. Ta väitis, et võib kelle tahes ära kaetada. Tüdrukud otseselt teda just ei kartnud, kuid mine sa tea. Ta oskas tõesti verd seisma panna – tõmbas keelega üle haava, sosistas miskit ja verejooks