Kiri sinule. Mihhail Šiškin

aga tõeliselt aduma hakkasin ma seda alles siin.

      Nüüd meenutan ja imestan, et ma kõike seda tookord ei hinnanud.

      Mäletad, kuidas teil suvilas põlesid korgid läbi, ma seisin tooli peal ja mässasin sulavkaitsmega, aga sina näitasid mulle küünlaga tuld. Heitsin sulle pilgu – sa olid hämaruses nii ebamaine ja leegikuma mängles su näol! Ja silmis peegeldus küünlatuluke.

      Või siis, kuidas jalutame meie pargis, aga sina jooksed kogu aeg asfalteeritud rajalt kõrvale, kisud maast rohututte ja tood kord üht, kord teist tuustikut mulle näha:

      „Aga mis see on? Aga mis selle nimi on?”

      Kõnnid mullaseks saanud kontsadel.

      Su vaene varvas on potisinine – keegi astus trammis jala peale, aga sul olid rihmikud jalas.

      Ning näen järve.

      Vesi on paksenenud, kattunud lemlega, pilvedega.

      Sa läksid päris veepiirile, astusid seelikusaba ülespoole tõmmates pahkluuni vette – et katsuda. Hüüdsid:

      „Külm!”

      Tõmbasid jala välja ja vedasid pinnal edasi-tagasi, just nagu kortse siludes.

      Ma näen kõike niiviisi, nagu see poleks olnud mitte toona, vaid toimub just praegu.

      Võtsid riidest lahti, sidusid juuksed kokku, et ei langeks laiali, astud vette, kontrollides mitu korda peas sõlme.

      Keerasid end selili ja klopid järve jalgadega, vahuvihus välguvad roosad päkad.

      Siis heidad maha tähekesena, käed jalad laiali, sõlm peas on lahti läinud ja su pikad juuksed langevad igale poole.

      Hiljem, kaldal, heidan ma vargsi, et sa ei märkaks, pilgu sinna, kus sul on trikookummi alt välja roninud märjad krussid.

      Aga nüüd näen sinu tuba.

      Võtad kingad jalast ära – kummardad ühe õlaga, seejärel teisega.

      Suudlen su peopesasid, aga sina ütled:

      „Ära tee, mustad!”

      Haarasid mul kaela ümbert kinni ja suudled, näksates huuli.

      Järsku karjatasid.

      Ma isegi kohkusin:

      „Mis juhtus?”

      „Sa tirid küünarnukiga mul juustest.”

      Kummardud mu kohale, puudutad rinnanibuga mu silmalauge, ripsmeid. Langetad juuksed telgiks me ümber.

      Rebin sul püksikud jalast, need on kuidagi lapsikud, beežid, lipsukestega, sa aitad kaasa, kergitad põlvi.

      Ma suudlen sind sealt, kus nahk on kõige pehmem ja õrnem – reie siseküljel.

      Pistan nina tihedasse sooja võssa.

      Voodi kägiseb nii meeletult, et me kolime põrandale üle.

      Oiatad mu all, paindud silda.

      Lamame ja tõmbetuul uitleb higistel jalgadel – mõnus.

      Sul on seljal õrnad udemed ja Hiina roguskimati mustri jälg. Vean sõrmega üle sinu teravate selgroolülide.

      Võtan laualt sulepea, asun tindijoonega ühendama sünnimärke su seljal. Sul on kõdi. Pärast väänled peegli ees, vaatad üle õla, mis välja tuli. Ma tahan maha pesta, aga sina ütled:

      „Jäta!”

      „Käidki niiviisi või?”

      „Jah.”

      Viskad jalad seinale ja pistad järsku pisikeste sammudega mööda tapeeti jooksma, painutad end välja, toetud küünarnukkidega matile, tardud paigale, jalad ülespoole. Mina ei suuda jätta sind suudlemata sealt – kohe murdud kokku, varised maha.

      Ma lahkun ja sina tuled mind uksele saatma – palja särgi väel, selle all pole mitte midagi, hakkad häbenema ja sikutad eest serva allapoole.

      Meie viimasel ööl ärkan üles ja kuulan, kuidas sa nohised.

      Sa oled harjunud magama kookonis, mähid ka pea teki sisse ja jätad ainult hingamisava. Laman ja vaatan sellesse avausse. Aga sina oled nii naljakas – oled jäänud magama, šokolaadikompvek põses. Ja nüüd on suunurgas šokolaadinire.

      Laman ja kuulan su hingamist.

      Kuulatan su rütmi. Ja püüan hingata koos sinuga. Sisse-välja, sisse-välja. Sisse-välja.

      Hästi aeglaselt. Vaat niimoodi.

      Sisse.

      Välja.

      Tead, mul ei ole kunagi varem olnud nii hea ja mõnus kui tol hetkel. Vaatasin sind, nii ilusat, nii muretut, unist, puudutasin su tekikookonist välja pudenenud juukseid ja tundsin, et tahan kaitsta sind selle öö eest, mingite aknataguste joobnud röögete eest, terve maailma eest.

      Mu Sašake! Maga! Maga rahulisti! Ma olen siin, hingan sinuga koos.

      Sisse.

      Välja.

      Sisse.

      Välja.

      Sisse.

      Välja.

o

      Kiikasin postkasti – sinult pole jälle midagi.

      Tuleb hakata homseks seminariks valmistuma, aga peas on tühjus. Kurat sellega. Teen kohvi, tõmban end tugitooli kerra ja hakkan nüüd sinuga rääkima. Kuula.

      Mäletad, meil oli nii tore jutustada teineteisele lapsepõlvelugusid. Ma pole ju veel rääkinud sulle nii paljusid asju enda kohta.

      Aga nüüd närin sulepead ega tea, millest alustada.

      Tead, miks mulle selline nimi pandi?

      Lapsena ma lausa jumaldasin igasugu ilusaid karpe, laekaid, mida hoiti meie puhvetkapi alumistes sahtlites; võisin lõpmata kaua sorteerida neis ema käevõrusid, prosse, mängukaarte, postkaarte, kõiksugu träni. Ja kord leidsin ma ühest karbist laste sandaletid – tillukesed, kokkukuivanud, nukulikud.

      Selgus, et mul oli olnud vanem vend. Kolmeaastasena jäi ta haigeks, viidi haiglasse. Tema kohta öeldi hirmsaid sõnu: teda olla surnuks ravitud.

      Vanemad otsustasid kohe muretseda järgmise lapse. Asenduseks.

      Sündis tüdruk. Mina.

      Ema ei suutnud last omaks võtta, keeldus toitmast, ei tahtnud mind näha. Seda kõike räägiti mulle hiljem.

      Isa oli see, kes mu eest hoolitses ja mu päästis. Nii minu kui ema.

      Mu titevoodi puust võrel oli kolm pulka välja saetud, et ma saaksin välja ronida. Kuid see oli tema, tolle teise lapse voodi. Mina ei võinud ju siis teada, et see ronimisauk tehti tema jaoks. Tema ronis sealt. Mulle meeldis sealt läbi vupsata, kuid tegelikult ma lihtsalt kordasin tema liigutusi.

      Minu jaoks jäi too poiss kuhugi minu kujuteldamatusse sünnieelsesse ellu, mis, kui oligi olemas, sulas kokku mingi eelajaloolise ajaga, kuid ema jaoks oli ta siinsamas, minu kõrval, alati kohal, hetkegi ära olemata. Kord sõitsime rongiga suvilasse ning meie vastas istusid laps ja vanaema. Laps oli nagu laps ikka, vinguv, kapriisne, tatine, pudistav. Muudkui tahtis oma memmelt midagi. See õiendas ta kallal kogu aeg:

      „Ole ometi vakka!”

      Ja mäletan, kuidas ema võpatas ja tõmbus kössi, kui vanamutt ütles:

      „Saša! Lähme maha!”

      Kui me läksime rongilt maha, keeras ema näo ära ja asus ägedalt käekotis tuhlama, ning ma nägin, et tal purskusid silmist pisarad. Ma puhkesin nutma ning siis pöördus ta ümber, hakkas suudlema mind märgade huultega, rahustama, et kõik on korras, talle olevat lihtsalt mutukas silma lennanud.

      „Aga nüüd on kõik hästi!”

      Ta nuuskas nina, värvis ripsmed üle, klõpsas puudritoosi kinni. Ja me hakkasime sammuma suvila poole.

      Mäletan, et just siis mõtlesin ma: hea, et too laps ära suri. Sest kus muidu oleksin