Kiri sinule. Mihhail Šiškin

müra.

      Ujume väikeste puust sildade juurde. Post on pikkade mereaastatega endale vetikaist habeme kasvatanud – hirmutab sellega kalamaime.

      Mööda ujub lai karvane selg.

      Ma tahan kogu aeg minna kaldast kaugemale, sügavamale – issi ei lase, ma asun teda uputama, kisun õlgadest, tirin kõrvadest ja juustest, ta põtkib vastu, kahmab libedast postist kinni, tõuseb pinnale, puristab, ripsmetel sädelevad piisad, ta naerab laginal.