Kiri sinule. Mihhail Šiškin

Ja mina hakkan samuti luristama. Sest enam pole lapsepõlv. Ja kõik on lubatud.

      Hiljem oli järv.

      Läheme järsust nõlvast alla ja läheneme soostunud kaldale, tundes paljaste jalataldade all niisket vetruvat teerada.

      Ronime lemlest vabasse võrendikku. Vesi on sogane, päikeseline. Külm – all mulisevad allikad.

      Tookord, vees, puutusid meie kehad esimest korda kokku. Kaldal kartsin sind puudutada, siin aga kargasin kallale, põimisin jalad su reite ümber, püüdsin uputada. Ma mängisin lapsena sedasi meres isaga. Sina rabeled, tahad mu käsi lahti kangutada, mina ei anna järele. Katsun muudkui pead vee alla suruda. Ripsmed on sul kokku kleepunud, oled vett sisse tõmmanud, lagistad naerda, puristad, urised, turtsud.

      Pärastpoole istume päikese käes.

      Su nina kestendab, päevitunud nahk tuleb liistakutena maha.

      Vaatame, kuidas vastaskaldal kellatorn tolgutab oma peegeldust vees.

      Istusin su ees peaaegu paljalt, kuid miskipärast hakkasin häbenema just jalgu, varbaid. Peitsin need liiva sisse.

      Kõrvetasin suitsuga sipelgat, sina aga astusid tema kaitseks välja.

      Koju läheme otse, üle nurme. Kõrges kuivas rohus hüppavad rohutirtsud – jäävad seelikusse kinni.

      Verandal panid sa mu korvtooli istuma ja hakkasid mu jalgadelt liiva maha pühkima. Nagu issi. Kui me tulime rannast, pühkis ta samamoodi mul jalgu, et varbavahed ei jääks liivaseks.

      Ning korraga oli kõik nii selge. Nii lihtne. Nii möödapääsmatu. Nii kauaoodatud.

      Ma seisin su ette – märjas supeltrikoos. Langetasin käed. Vaatasin sulle silma. Sa võtsid õlapaeltest kinni ja tõmbasid trikoo maha.

      Ma olin selleks juba ammust saati valmis ja ootel, kuid kartsin, aga sina kartsid veel rohkem, ning kõik oleks võinud juba ammu juhtuda, kuid tookord, juba kevadel, mäletad, ma võtsin su käe ja vedasin sinnapoole, ent sina tõmbasid tagasi. Nüüd olid sa hoopis teistsugune.

      Tead, mida ma kartsin? Valu? Ei. Valu ju polnudki. Ja mingit verd polnud samuti. Mõtlesin: järsku sa arvad, et sa pole mul esimene.

      Alles õhtul tuli meelde, et olin unustanud trikoo kuivama panna. See vedeles unustuses, märg, kortsus, külm. Muda järele lõhnav.

      Ma liibusin sinu vastu ja suudlesin su ketendavat nina. Majas polnud mitte hingelistki, kuid miskipärast me sosistasime. Ja esimest korda sain uurida su silmi – midagi kartmata ja kohmetumata – pruune silmi, pähklikarva ja roheliste täpikestega iirises.

      Üldse oli kõik ühtäkki muutunud – võisin katsuda kõike, mis alles äsja oli olnud kättesaamatu, mitte minu oma. Alles oli võõras, aga nüüd oma, justkui oleks mu keha suurenenud, sinu omaga kokku kasvanud. Ma tundsin ennastki nüüd ainult sinu kaudu. Mu nahk oli olemas ainult seal, kus sina seda puudutasid.

      Öösel sa magasid, aga mina ei suutnud. Tahtsin kangesti nutta, kuid kartsin sind äratada. Tõusin üles ja läksin vannituppa. Nutsin peatäie.

      Ja hommikul kraanikausi ees järsku totter õnnelaine – meie kahe hambaharja ühes topsis nägemisest. Seisavad, jalad ristamisi, ja vaatavad teineteist.

      Kõige lihtsamad asjad võivad panna õnnest surema. Mäletad, juba linnas – sa lukustasid end tualetti, aga mina astusin sealt mööda köögi poole ja andsin kiusule järele, kükitasin ukse ette maha ja hakkasin lukuauku sosistama:

      „Ma armastan sind!”

      Sosistasin hästi tasakesi. Seejärel valjemini. Aga sina ei saa aru, mida ma sulle sosistan, ja porised vastu:

      „Kohe, ma teen ruttu.”

      Just nagu mul oleks su vannituba vaja.

      Mul on vaja sind, sind!

      Siis istud sa praeahju ees, lusikas ühes käes ja avatud kokaraamat teises. Sul tuli mingi tuhin peale. Ütlesid, et teed kõik ise ja ärgu ma segagu. Aga mina põikasin nimme kööki sisse, nagu oleks mul midagi tarvis, ent tegelikult ainult selleks, et sind vaadata. Mäletad? Sina sõtkusid hakkliha ja mina ei pidanud vastu, torkasin samuti käed kastrulisse – küll oli tore sinuga koos mudida seda lõhnavat loomalihamassi ja hakkliha ronis sõrmede vahelt välja!

      Ega sa üldiselt nende kulpide, pajakinnaste ja pannidega ei klappinud – kõik kippus su käes elustuma ja ära libisema, välja vupsama, vehkat tegema.

      Mul on kõik-kõik meeles.

      Lamasime ega suutnud teineteisest lahti lasta – ja hiljem mu hammaste poolkaar su õlal.

      Meie jalad põimuvad, jalalabad liibuvad, õrnutsevad, ja kreemist libedad sõrmed sisenevad teineteisesse.

      Trammis me püüame pilke – su rusikas on mu näo juures ja mina suudlen seda nukki, mis on juuli.

      Läheme sinu poole ja tundub, et lift roomab üles väljakannatamatult aeglaselt.

      Laua all sinu kingad, millesse on topitud su sokid.

      Tookord sa suudlesid mind esimest korda sealt, aga mina ei suutnud kuidagi end lõdvaks lasta. Kasvad suuremaks ja tead, et sealt ei tohi näppida. Ainult poisid arvavad, et tüdrukutel on jalge vahel saladus, tegelikult seal on eritised, miasmid, bakterid.

      Hommikul ei leidnud ma püksikuid üles, olid kuhugi kadunud, otsisin kõik kohad läbi, ei leidnud. Ma arvan praegugi, et sina näppasid need ära ja peitsid kuhugi. Läksin siis niisama. Kõnnin tänaval, tuul ronib seeliku alla ja on niisugune hämmastav tunne, nagu sina oleksid igal pool.

      Ma tean, et ma olen olemas, kuid ma vajan kogu aeg tõendust, puudutusi. Ilma sinuta olen ma toolile visatud tühi pidžaama.

      Ainult sinu pärast on mulle kalliks muutunud mu enda käed, jalad, mu keha – sest sina suudlesid seda, sina ju armastasid seda.

      Vaatan peeglisse ja taban end mõttelt: see on ju naine, keda ta armastab. Ja ma meeldin endale. Aga varem ma ei meeldinud endale kunagi.

      Sulen silmad ja kujutlen, et sa oled siinsamas.

      Sind saab puudutada, emmata.

      Suudlen su silmi – ja huuled muutuvad nägijaiks.

      Ja küll tahaks vedada keeleotsaga nagu tookord üle su õmbluse, mis sirutub sul seal all, ühest otsast teiseni nagu beebinukul, ja sa oled justkui kahest poolest kokku pandud.

      Lugesin kuskilt, et kõige lõhnavamad kehaosad on hingele kõige lähemal.

      Kustutasin nüüd tule ära, et tõmbuda lõpuks kerra ja jääda magama, aga taevas läks sellal, kui sulle kirjutasin, pilve. Nagu oleks keegi kõik klassitahvlilt räpase kaltsuga ära pühkinud ja järele jäid vaid valkjad laigud.

      Ma tunnen, et kõik läheb hästi. Saatus ainult hirmutab, kuid hoiab, kaitseb päris häda eest.

o

      Saška, kullake!

      Ma bravuuritsen, kuid tegelikult oleksin ilma sinuta, ilma sinu kirjadeta juba ammuilma kui mitte kärvanud, siis lakanud olemast mina ise – ei teagi, kumb on hullem.

      Ma kirjutasin sulle meie piinajast, kelle ristisin Commoduseks ning see hüüdnimi jäi talle külge – nagu sa aimad, ilma mingi seoseta Marcus Aureliuse pojaga. Täna pingutas ta eriliselt, et teha mulle selgeks, mis asi on elu. Ma ei taha sulle sellest kirjutada. Tahaksin ümbritseva unustada, mõelda millestki mittesiinsest, kasvõi sellestsamast Marcus Aureliusest.

      Ma ei mõista, mis võib olla ühist Marcus Aureliusel, kes suri miljon aastat tagasi ja keda kõik teavad, ja minul, kes istub siin, jalas kroonu pikad takused aluspüksid, ja keda ei tunne mitte keegi.

      Ent teisest küljest, tema kirjutas nii: ükski inimene pole õnnelik seni, kuni ta ei pea end õnnelikuks.

      Arvatavasti see mind temaga ühendabki – kaks õnnelikku inimest. Ja mis vahet seal on, et tema suri kunagi ära, aga mina olen veel siin. Võrreldes meie õnnega näib surm tühine. Ta astus üle surma minu juurde nagu üle läve.

      See õnnetunne tuleneb sellest, et ma saan aru: kõik see mu ümber