Soomussüda. Jo Nesbø

– tere tulemast koju. Kahju, et nii välja kukkus.”

      „Omast arust esitasin ma lahkumisavalduse.”

      „Sa oled seda ennegi teinud.”

      „Palju sa neid vajad?”

      Gunnar Hagen vaatas oma endist vaneminspektorit ning ta kulmud ja hääl laskusid veelgi madalamale: „Nagu öeldud – mul on kahju, et nii välja kukkus. Ja ma saan täiesti aru, et see viimane asi su läbi raputas. Et sind ja su lähedasi niiviisi sisse mässiti, et … jah, igaühel tekiks tahtmine muud moodi elada. Aga see on sinu töö, Harry, see, mida sa teha oskad.”

      Harry tõmbas ninaga, nagu oleks kojusaabumise puhul juba nohusse jäänud.

      „Kaks tapmist, Harry. Me ei ole isegi selles päris kindlad, kuidas need on sooritatud, ainult selles, et need on identsed. Aga meile kalliks maksma läinud kogemuste põhjal möödunud korrast teame, millega on tegu.” Peainspektor tegi pausi.

      „Ära karda, ütle välja.”

      „Ma ei ole kindel.”

      Harry vaatas laugeid, koltunud, lumeta välju. „Hunti on ennegi hüütud. Ja siis selgub alati, et sarimõrvar on üpris haruldane loom.”

      „Ma tean,” noogutas Hagen. „Lumememm on ainus, keda me minu ajal siinmail näinud oleme. Aga seekord oleme üsna kindlad. Ohvritel ei ole teineteisega mingit seost ja nende verest leiti identset tuimastit.”

      „Asi seegi. Õnn kaasa.”

      „Harry …”

      „Otsi keegi, kes hakkama saab, boss.”

      „Sina saad hakkama.”

      „Mina olen puruks.”

      Hagen nohistas ninaga. „Siis teeme su jälle terveks.”

      „Beyond repair,” lausus Harry.

      „Sa oled siin maal ainus, kel on sarimõrvade pädevus ja kogemus.”

      „Lennuta siia mõni ameeriklane.”

      „Sa tead, et see nii ei käi.”

      „Kahju küll siis.”

      „On sul ikka tõesti kahju? Seni on tapetud kaks inimest, Harry. Noored naised …”

      Harry vehkis tõrjuvalt käega, kui Hagen avas koti ja tõmbas välja pruuni mapi.

      „Ma ei tee nalja, boss. Aitäh, et te mu passi välja ostsite, aga olen veriste piltide ja sodiste aruannetega lõpu teinud.”

      Hagen heitis Harryle haavunud pilgu, kuid sokutas talle ikkagi mapi sülle.

      „Heida pilk peale, muud ma sinult ei palu. Ja et sa suu pead, et me selle kallal töötame.”

      „Noo? Miks?”

      „See on keeruline. Ainult ära seda kellelegi maini, okei?”

      Auto eesistmel oli vestlus soikunud ja Harry kinnitas pilgu Kaja kuklasse. Kuna Bjørn Holmi Amazon oli valmistatud tükk aega enne mõiste „piitsalöögitrauma” leiutamist, ei olnud sel kuklatuge, nii et Harry nägi naise juuksesõlme all õrna kukalt ja valgeid udemeid ning mõtles, kui kaitsetu see paistab, kui ruttu kõik muutub, kui palju võib sekunditega hävitada. Et elu pole muud kui lagunemisprotsess, algse täiuse hävitamine. Ainus põnev asi selle juures oli see, kas meid hävitatakse äkki või pikkamisi. See oli kurb mõte. Siiski jäi ta selle üle mõlgutama. Kuni nad sõitsid läbi Ibseni tunneli, läbi linna liiklusmehhanismi halli ja anonüümse masinavärgi, mis võinuks asuda ükskõik millises maailma linnas. Ometi märkas ta seda just siin. Pöörast ja tingimusteta rõõmu, et ta on siin. Oslos. Kodus. Tunne oli nii võimas, et hetkeks läks tal täitsa meelest, miks ta tagasi oli tulnud.

*

      Harry vaatas aadressil Sofies gate 5 asuvat maja, kui Amazon selja taha kadus. Fassaadil oli rohkem grafitit kui enne ärasõitu, aga sinine värv selle all oli endine.

      Ta oli öelnud, et ei võta seda asja teha. Et ta isa on haiglas ja see on ainus põhjus, miks ta tagasi tuli. Ent ta jättis neile ütlemata, et kui see oleks olnud tema valida, kas teada isa haigusest või mitte, siis oleks ta valinud mitteteadmise. Sest ta ei tulnud armastuse pärast. Ta tuli häbi pärast.

      Harry kiikas üles kolmandale korrusele kahe mustendava akna poole, mis kuulusid temale.

      Siis keeras ta värava lukust lahti ja astus õue. Prügikäru oli vanas kohas. Harry tõukas kaane lahti. Ta oli lubanud Hagenile, et viskab juurdlusdokumentide koopiaid sisaldavale mapile pilgu peale. Põhiliselt selleks, et bossi mitte piinlikku olukorda seada, sest pass oli allüksusele terve varanduse maksma läinud. Harry suskas mapi prügikasti kaane alla lõhkiste kilekottide vahele, kust pressis välja kohvipaksu, mähkmeid, mädanenud puuvilja ja kartulikoori. Ta tõmbas seda läpatist ninna ja sedastas, et prügil on jahmatavalt rahvusvaheline lõhn.

      Kahetoalises korteris seisis kõik puutumatult, aga sellegipoolest oli üht-teist teisiti. Õhus oli puuderhall kuma, nagu oleks keegi just lahkunud ja pakaseauru maha jätnud. Harry läks magamistuppa, pani koti käest ja otsis välja avamata sigaretiploki. Ka seal nägi kõik välja samaviisi – hall nagu kahepäevane laip. Ta vajus selili voodisse. Sulges silmad. Tervitas tuttavaid hääli. Räästaaugust aknaplekile trummeldavat vihmarabinat. See ei olnud Hongkongi katuselt kostev aeglane ja rahustav silksumine, vaid äge põrin, tilkumise üleminek sorinaks nagu meeldetuletus, et aeg möödub, sekundid plagavad ja arvtelje lõpp läheneb. Harilikult viis see ta mõtted La Lineale, Itaalia multikategelasele, kes alati nelja minuti pärast pikali lendab ja kaob, kui looja – joonistaja – joon ta alt otsa lõpeb.

      Harry teadis, et kraanikausi all kapis on poolik pudel Jim Beami. Ta teadis, et võib alustada selles korteris samaga, millega lõpetas. Kurat küll, tol päeval poole aasta eest oli ta täis nagu tatikas veel enne seda, kui taksoga lennujaama jõudis. Mis imet siis, et ta ennast Manilani välja ei vedanud.

      Aga ta võis ka kohemaid kööki minna ja pudeli kraanikaussi tühjaks valada.

      Harry ägas.

      See polnud tõsi, et ta mõtles, kelle moodi tüdruk välja näeb. Harry teadis väga hästi, kelle moodi ta välja näeb. Ta oli Rakeli moodi. Nad olid kõik Rakeli moodi.

      7. PEATÜKK

      Võllapuu

      „Aga ma pelgan, Rasmus,” ütles Marit Olsen. „Pelgan neh!”

      „Ma tean,” ütles Rasmus Olsen oma mahedal, meeldival häälel, mis oli naist saatnud ja rahustanud juba kakskümmend viis aastat, mis olid näinud poliitilisi valikuid, autojuhieksameid, raevupurskeid ja nii mõndagi paanikahoogu.

      „See on täitsa loomulik,” sõnas mees ja võttis naisel ümbert kinni. „Sa töötad liiga palju ja pead nii paljudele asjadele mõtlema. Su pea ei jaksa lihtsalt säärast tüüpi mõtteid tõrjuda.”

      „Säärast tüüpi mõtteid?” kordas naine, keeras end diivanil mehe poole ja vaatas talle otsa. Ta oli juba ammu kaotanud huvi DVD vastu, mida nad vaatasid: Love Actually. „Sääraseid mõtteid – tahad öelda totakaid mõtteid?”

      „Tähtis ei ole mitte see, mida mina mõtlen,” ütles mees, kelle sõrmeotsad juba naist otsisid. „Tähtis on …”

      „… see, mida sina mõtled,” narris Marit. „Taivane arm, Rasmus, jäta ommeti tuu doktor Phili vahtimine.”

      Mees naeris sametiselt. „Ma ütlen ainult seda, et sina kui Stortingi liige võid loomulikult paluda ihukaitsjat, kes sind igal pool saadaks, kui sa end ohustatuna tunned. Aga kas sa seda tõesti tahad?”

      „Mmm,” nurrus naine, kui mehe sõrmed teda just sealt kohast masseerima hakkasid, mis mõlema teada naisele kõige rohkem meeldis. „Mes mõttes tõesti tahan?”

      „Mõtle järele. Mis sa arvad, mis siis juhtuks?”

      Marit Olsen mõtles järele. Sulges silmad ja tundis, kuidas mehe sõrmed masseerivad ta kehasse rahu ja harmooniat. Ta tutvus Rasmusega siis, kui Altas tööturuametis töötas. Ta