Soomussüda. Jo Nesbø

kristlast, kes püüab teda iga hinna eest lunastada. Ainult et mees rääkis poliitikast. Ta töötas Tööerakonna sekretariaadis, kus abistas Stortingis olevaid parteiliikmeid asjaajamisel, reisikorralduses ja ajakirjandusega toimetulekul ning kirjutas neile aeg-ajalt isegi kõnesid.

      Rasmus tegi talle õlle välja ja küsis, kas ta tahaks tantsida, ning pärast nelja üha rahulikumat igihaljast lugu ja üha tihedamat kehakontakti küsis ta, kas Marit tuleks kaasa. Mitte tema tuppa, vaid tema parteisse.

      Kui Marit koju tagasi jõudis, hakkas ta Altas parteikoosolekutel käima, õhtuti aga pidasid tema ja Rasmus pikki telefonikõnesid sellest, mida olid päeva jooksul teinud ja mõelnud. Mõistagi ei olnud Marit seda kunagi välja öelnud, aga vahel ta mõtles, et see oli nende elu parim aeg, teineteisest kahesaja miili kaugusel. Siis helistati talle valimiskomisjonist, pandi ta nimekirja ja valiti nagu niuhti Alta linnavolikogusse. Kaks aastat hiljem oli ta Alta Tööerakonna aseesimees, aasta hiljem maakonna volikogus, ja siis tuli talle uuesti telefonikõne, seekord Stortingi valimiskomisjonist.

      Ja nüüd oli tal pisike kabinet Stortingis, elukaaslane, kes aitas tal kõnesid kirjutada, ning võimalus karjääri teha, kui kõik läheb plaani mööda. Ja ta hoidub vigadest.

      „Nad panevad mulle politseiniku sappa,” ütles ta. „Ja ajakirjandus saab teada, kuda üks Stortingis töötav naisterahvas, kellest mette keski kuuld põle, käib maksumaksja raha eest mingi sindrima ihukaitsega ringi. Ja kui nad teada saavad, mispärast – et ta arvas, et keegi teda pargis jälitab –, siis kirjutavad nad, et siukse põhjendusega võiks iga Oslo naine riigieelarvest politseikaitset nõuda. Mul põle kaitset vaja. Uneta ära.”

      Rasmus mügises naerda ja väljendas sõrmedega oma heakskiitu.

      Kõle tuul tuhises läbi Frognerparkeni raagus puuvõrade. Üks part, pea sügaval sulestikus, ujus ringi öömustal veepinnal. Frogneri ujula tühjade basseinide kahhelkivide külge olid kleepunud määndunud lehed. Paik näis olevat lõplikult ja igaveseks maha jäetud – nagu kadunud maailm. Sügavas basseinis keerutas tuul, lauldes üksluiselt ja halisevalt kümne meetri kõrguse trampliini all, mis joonistus öötaeva taustale otsekui võllapuu.

      8. PEATÜKK

      Snow Patrøl

      Kell oli kolm pärastlõunal, kui Harry ärkas. Ta avas koti, pani selga puhtad riided, leidis kapist villase mantli ja läks välja. Uduvihm tõi ta piisavalt ärkvele, nii et Schrøderi restorani pruunidesse suitsust lehkavatesse ruumidesse astudes nägi ta enam-vähem kaine välja. Tema laud oli kinni, nii et ta istus kõige taha, teleka alla.

      Ta vaatas ringi. Õlleklaaside kohal nägi ta paari uut nägu, muidu aga oli aeg seisnud paigal. Tuli Nina ja asetas tema ette valge kruusi ja terasest kohvikannu.

      „Harry,” ütles ta. Mitte tervituseks, vaid et saada kinnitust, et see on tõesti tema.

      Harry noogutas. „Tere, Nina. Vanu lehti?”

      Nina lipsas tagaruumi ja tuli tagasi koltunud lehepakiga. Harryle jäi arusaamatuks, miks nad Schrøderis vanu lehti säilitavad, aga see oli talle enam kui ühel korral marjaks ära kulunud.

      „Long time,” poetas Nina ning lahkus. Ja Harryle meenus, mis talle Schrøderi juures meeldib peale selle, et see on ta kodulähedane kõrts. Lühilaused. Ja austus eraelu puutumatuse vastu. Nenditi, et oled tagasi, ega nõutud vahepealse aja kohta aruandlust.

      Harry kummutas hinge alla kaks tassi jahmatavalt halba kohvi, lapates samal ajal fast forward’i tehnikaga lehti, et saada ülevaade, mis kuningriigis viimaste kuude jooksul juhtunud on. Nagu tavaliselt, ei olnud seda palju. See talle Norra juures meeldiski.

      Keegi oli võitnud superstaarisaate, mingi prominent tantsusaatest välja langenud, üks kolmanda liiga jalgpallur kokaiini tarvitanud ja Lene Galtung, reeder Anders Galtungi tütar, oli oma pärandist juba mõne miljoni ette kätte saanud ning kihlunud küll kena, aga arvatavasti mitte niisama rikka investoriga, kelle nimi oli Tony. Liberaali toimetaja Arve Støp avaldas arvamust, et Norra rahva jaoks, kes tahab kangesti esineda sotsiaaldemokraatliku rollimudelina, hakkab juba piinlikuks muutuma, et elatakse ikka veel kuningriigis. Kõik oli täpselt nagu alati.

      Alles detsembrikuu lehtedes nägi Harry esimesi pealkirju mõrvast. Ta tundis ära Kaja kirjeldatud sündmuskoha, Nydaleni linnaosa ehitusjärgus bürookompleksi keldri. Surmapõhjus ei olnud teada, kuid politsei ei välistanud tapmist.

      Harry lehitses edasi ja luges hoopis ühest poliitikust, kes suurustas, et astus ministriametist tagasi selleks, et olla rohkem koos perega.

      Schrøderi ajalehearhiiv ei olnud kaugeltki täielik, aga teine tapmine ilmus välja kaks nädalat hilisemas lehes.

      Naine leiti sodiks sõidetud Datsuni tagant, mis oli Maridalenis Dausjøeni äärde metsaserva maha jäetud. Politsei ei välistanud võimalust, et surm võib olla „kriminaalne”, kuid ei avaldanud ka selle põhjust.

      Harry luges artiklit diagonaalis ja mõistis, et politsei vaikimisel on tavapärane põhjus: neil ei ole ühtki niidiotsa, nada, radar pühib üle tühja ja lageda veepinna.

      Ainult kaks tapmist. Ometi oli Hagen olnud kindel, et tegu on sarimõrvariga. Nii et mis seos siin on ja mida ajalehes ei ole? Harry tundis, kuidas aju hakkab liikuma vana tuttavat rada pidi, vihastas, et ei suuda järele jätta, ja lehitses edasi.

      Kui teraskann tühjaks sai, pani ta lauale kortsus rahatähe ja astus tänavale. Tõmbas mantli tihedamalt ümber ja vidutas silmi halli taeva poole.

      Ta peatas vaba takso, mis sõitis kõnniteeserva. Juht sirutas end diagonaalselt läbi auto ja tagauks avanes. Sellist trikki võis nüüdsel ajal harva näha ja Harry otsustas, et tasub mehele jootrahaga. Mitte ainult sellepärast, et see kergendas tal sisenemist, vaid ka sellepärast, et autoaknas oli just peegeldunud nägu, mis istus Harry taha pargitud auto rooli taga.

      „Riigihaigla,” sõnas Harry ja nihkus edasi tagaistme keskpaika.

      „Justament,” lausus taksojuht.

      Harry vaatas tahavaatepeeglisse, kui nad kõnniteeservalt välja keerasid. „Muide, sõitke enne Sofies gate 5 juurde.”

      Sofies gatel jäi takso diiselmootori plärinal ootama, kuni Harry võttis pikkade, rutakate sammudega trepiastmeid ning ta aju vaagis erinevaid võimalusi. Triaad? Herman Kluit? Või vana hea paranoia? Nodi oli seal, kuhu ta selle enne ärasõitu jätnud oli, toidukapis tööriistakastis. Vana aegunud ametitõend. Kaks paari Hiattsi firma vedrustatud kiirlukustuvaid käeraudu. Ja teenistusrevolver, 38-kaliibrine Smith & Wesson.

      Kui Harry tagasi tänavale jõudis, istus ta paremale ega vasakule vaatamata taksosse.

      „Riigihaiglasse?” küsis juht.

      „Vähemalt sõitke sinnapoole,” vastas Harry ja vaatas peeglisse, kui nad algul Stensberggatale ja seejärel Ullevålsveienile keerasid. Ta ei näinud midagi. Mis tähendas üht kahest. Et tal käib peal vana hea paranoia. Või et tüüp on hea.

      Harry kõhkles, kuid ütles viimaks: „Riigihaiglasse.”

      Ja pidas tahavaatepeeglit jätkuvalt silmas, kui nad möödusid Vestre Akeri kirikust ja Ullevåli haiglast. Ta ei tohtinud neid mingil juhul sinna juhatada, kus ta oli kõige kaitsetum. Sinna, kuhu nad kõik nii kangesti kippusid. Pereliikmete ligi.

      Riigi suurim haigla kõrgus üleval linna kohal.

      Harry maksis taksojuhile, kes tänas jootraha eest ja kordas tagaukse trikki.

      Hoonete fassaadid kerkisid Harry ette nõnda, et madalad pilved paistsid katuseid riivavat.

      Harry tõmbas sügavalt hinge.

      Olav Hole naeratas haiglapadjalt nii malbelt ja rammetult, et Harry pidi tahtmatult neelatama.

      „Ma olin Hongkongis,” vastas Harry. „Et pisut mõelda.”

      „Kas said mõeldud?”

      Harry kehitas õlgu. „Mis arstid ütlevad?”

      „Nii vähe kui võimalik. Vaevalt see hea märk on, aga ma märkan, et nii meeldib mulle rohkem. Tead ju