Soomussüda. Jo Nesbø

veel üks Hongkongi eelis. Väiksemad karistused narkootikumide eest. Ja puhtamad vanglad.”

      „Seda alkoholi asja ma teadsin, aga kas te olete narkomaan?”

      „Defineeri narkomaani.”

      „Kas te peate seda tarvitama?”

      „Ei, aga ma tahan seda tarvitada.”

      „Sest?”

      „Tuimestus. See kõlab nagu tööintervjuu töö jaoks, mida ma ei taha, Solness. Kas sa oled oopiumi suitsetanud?”

      Kaja raputas pead. Ta oli paar korda marihuaanat proovinud, kui seljakotituristina Lõuna-Ameerikas käis, aga see ei meeldinud talle eriti.

      „Aga hiinlased küll on. Kakssada aastat tagasi importisid britid oopiumi Indiast, et kaubandusbilanssi parandada. Nad tegid pool Hiinat narkariteks nigu niuhti.” Ta lõi vaba käega nipsu. „Ja kui Hiina võimud siis mõistlikult oopiumi keelustasid, alustasid britid sõda oma õiguse eest Hiina tervenisti uimastada. Kujuta ette, et Kolumbia hakkaks New Yorki pommitama, sest ameeriklased konfiskeerisid piiril natuke kokaiini.”

      „Mis selle jutu mõte on?”

      „Et mina kui eurooplane pean enda kohuseks tõmmata ära mingi osa sellest nuhtlusest, mida me siia riiki oleme toimetanud.”

      Kaja kuulis ennast naermas. Tal oli tõesti vaja magada.

      „Ma jälitasin teid, kui te kraami ostmas käisite,” lausus ta. „Ma nägin, kuidas te seda teete. Raha oli lutipudelis, kui te selle maha panite. Ja pärast oopium, eks?”

      „Mm,” vastas Harry, suu täis nuudleid. „Oled sa narkos töötanud?”

      Kaja raputas pead. „Miks lutipudel?”

      Harry tõstis käed üle pea. Supikauss tema ees oli tühi. „Oopium haiseb jubedalt. Kui sul on kuulike taskus või fooliumis, on narkokoertel naljaasi sind isegi suurest rahvamassist kätte leida. Ja lutipudeleid poodi tagasi ei võeta, nii et pole karta, et mõni laps või joodik selle poole tehingu pealt juhuslikult pihta paneks. Nii on juhtunud.”

      Kaja noogutas pikkamisi. Mees on nüüd hakanud üles sulama, tuleb rauda edasi taguda. Kõik, kes pool aastat emakeelt pole rääkinud, muutuvad kaasmaalast kohates jutukaks. See on loomulik. Tuleb rauda edasi taguda.

      „Teile meeldivad hobused?”

      Harry näris hambaorki. „Tegelikult mitte. Nad on nii kuradima tujukad.”

      „Aga teile meeldib nende peale kihla vedada?”

      „Meeldib jah, aga hasartmängusõltuvus ei kuulu mu pahede hulka.”

      Harry naeratas ja jälle märkas Kaja, kuidas naeratus meest muutis, tegi ta inimlikuks, ligipääsetavaks, poisilikuks. Ja talle meenus Melden Row kohal korraks välgatanud selge taevas.

      „Pikas perspektiivis on hasartmäng vilets võidustrateegia. Aga ainus strateegia, kui sul pole enam midagi kaotada. Mina panin ühel jooksul mängu kõik, mis mul oli, pluss korraliku nutsu, mida mul ei olnud.”

      „Panite kogu raha ühe hobuse peale?”

      „Kahe. See oli quinella. Tuleb valida kaks hobust, kes esimeseks ja teiseks tulevad, ükskõik kumb võidab.”

      „Ja te laenasite raha Triaadilt?”

      Esimest korda märkas Kaja Harry pilgus üllatust.

      „Mis põhjusel peaks üks tõsine Hiina kuritegelik kartell laenama raha oopiumi suitsetavale välismaalasele, kel ei ole midagi kaotada?”

      „Noh,” ütles Harry ja õngitses pakist sigareti. „Välismaalasel on Happy Valley traavirajal kolmel esimesel nädalal peale passi tembeldamist õigus pääseda VIP-looži.” Ta sai sigareti põlema ja puhus suitsu laeventilaatori poole, mis tiirles nii aeglaselt, et kärbsed sellega karusselli sõitsid. „Seal on riietusele ranged nõuded, nii et lasin endale ülikonna õmmelda. Kahest esimesest nädalast piisas, et maitse suhu saada. Ma tutvusin Herman Kluitiga, lõuna-aafriklasega, kes üheksakümnendatel Aafrikas mineraalidega pururikkaks sai. Tema õpetas mulle, kuidas stiilselt suuri summasid kaotada. Mulle lihtsalt istus see. Kolmandal nädalal jooksupäeva eelõhtul olin kutsutud õhtusöögile Kluiti poole, kes lõbustas külalisi sellega, et demonstreeris oma Gomast pärit Aafrika piinariistade kollektsiooni. Ja seal sain ma Kluiti autojuhilt siseinfot. Ühe jooksu favoriit oli viga saanud, aga see vaikiti maha, sest ta pidi siiski starti ilmuma. Nõks oli selles, et suksu oli nii kindel favoriit, et sellest oleks tulnud minus pool, see tähendab, et tema peale mängides poleks raha teeninud. Seevastu võis teenida kavaldades ja raha mõne teise suksu peale pannes. Näiteks quinella’dega. Aga mõistagi oli selleks vaja tublisti kapitali, et tehing sisse tooks. Ma sain Kluitilt laenu – tagatiseks mu aus nägu ja rätsepaülikond.” Harry takseeris hõõguvat sigaretiotsa ja näis, nagu paneks see mõte ta muigama.

      „Ja siis?” küsis Kaja.

      „Ja favoriit võitis kuue kehapikkusega.” Harry kehitas õlgu. „Kui ma Kluitile seletasin, et olen paljas nagu püksinööp, paistis tal minust siiralt kahju olevat ja ta seletas viisakalt, et ärimehena peab ta oma äripõhimõtetele kindlaks jääma. Ta kinnitas mulle, et need ei sisalda Kongo piinariistade kasutamist, vaid lihtsalt võla alla omahinna Triaadile müümist. Ja ta tunnistas, et see pole põrmugi parem. Aga minu puhul lubas ta müümisega oodata kolmkümmend kuus tundi, et jõuaksin Hongkongist lahkuda.”

      „Aga te ei lahkunud?”

      „Ma olen vahel pika taibuga.”

      „Ja mis siis sai?”

      Harry laotas käsi. „See. Chungking.”

      „Ja tulevikuplaanid?”

      Harry kehitas õlgu ja kustutas koni. Ning Kaja mõte liikus Sex Pistolsi Sid Viciousiga plaadiümbrisele, mida Even talle näidanud oli. Ning taustal mängis muusika: „No fu-ture, no fu-ture.”

      Harry kustutas koni. „Nüüd tead, mis vaja, Kaja Solness.”

      „Vaja?” Kaja kortsutas kulmu. „Ma ei saa aru.”

      „Ei saa või?” Harry tõusis. „Kas sa arvasid, et ma jahvatan oopiumist ja võlast ainult sellepärast, et olen üksildane norralane, kes on viimaks kaasmaalast kohanud?”

      Kaja ei vastanud.

      „Hoopis sellepärast, et ma tahan, et sa mõistaksid: mina ei ole see mees, keda te vajate. Nii et sa ei pruugi koju tagasi sõita teadmisega, et ei saanud oma tööga hakkama. Nii et sa ei satu enam trepikodades jamadesse ja mina võin magada rahulikult ega pea kartma, et sa võlausaldajad mu jälgedele juhatad.”

      Kaja vaatas mehele otsa. Harrys oli midagi ranget ja askeetlikku, mille vastu rääkis silmis tantsiv lõbus tuluke, mis ütles, et kõike ei maksa võtta puhta kullana. Või õigemini: et tal pole sooja ega külma.

      „Oodake.” Kaja tegi koti lahti, võttis sealt punase raamatukese, ulatas mehele ja jälgis selle mõju. Ta nägi, kuidas jahmatus levis üle mehe näo, kui too raamatukest lehitses.

      „Kurat küll, see näeb välja nagu mu ehtne pass.”

      „See ongi.”

      „Vaevalt mõrvarühma eelarve seda võimaldas.”

      „Teie võla kurss on langenud,” valetas Kaja. „Ma sain allahindlust.”

      „Ma loodan seda sinu pärast, sest mina küll Oslosse tulla ei kavatse.”

      Kaja vahtis teda üksisilmi. Närveeris. Sest pääsu ei olnud. Ta oli sunnitud käima välja viimase kaardi, mille kohta Gunnar Hagen oli öelnud, et ta jätaks selle kõige lõpuks, kui vana sokk sõrad vastu ajab.

      „Üks asi on veel,” lausus Kaja ja võttis hoogu.

      Harry kulm kerkis – võib-olla tajus ta midagi naise toonis.

      „Asi on teie isas, Harry.” Kaja märkas, et kasutab automaatselt mehe eesnime. Ta ütles endale, et see on ausalt mõeldud ja mitte efekti pärast.

      „Minu