Soomussüda. Jo Nesbø

edasi. Seejärel jäi Marit Olsen liikumatult lamama, suus tänavatolmu mõrkjas maik ja pihupesad kruusakividest kirvendavad.

      Keegi kummardus tema kohale. Haaras teda õlast. Marit keeras end oiates küljele ja tõstis käed kaitseks näo ette. See ei olnud eriüksuslane, vaid vana mees, müts peas. Tema taga oleva auto uks seisis lahti.

      „Kõik korras, preili?” küsis mees.

      „Mes sa ise arvad?” vastas Marit Olsen ja tundis, kuidas silme ees lööb raevust pimedaks.

      „Oota! Ma olen sind näinud.”

      „No asi seegi,” vastas naine, vehkis mehe abistava käe eemale ja ajas end ägades jalule.

      „Kas sa oled sellest meelelahutussaatest?”

      „Tuu,” vastas Marit, vahtis pargi tumma, vaikivasse pimedusse ning masseeris südant. „… põle küll sinu asi, papi.”

      6. PEATÜKK

      Kojutulek

      Gardermoeni, Oslo lennujaama saabuvate lendude terminali juures ülekäiguraja ees oli peatunud Volvo Amazoni viimane mudel, mis Volvo tehasest 1970. aastal välja veeres.

      Kahekaupa käest kinni hoidvate krudisevas kummiriides lasteaialaste rida marssis auto eest läbi. Mõni lastest heitis uudishimuliku pilgu vanale imelikule autole, mille kapotil oli rallitriip, ja kahele mehele kojameeste taga, mis nühkisid hommikust vihma laiali.

      Politseipeainspektor Gunnar Hagen, kes istus juhi kõrval, teadis, et käest kinni hoidvate laste nägemine peaks tooma ta näole naeratuse ja viima mõtted ühtehoiule, hoolimisele ja ühiskonnale, kus üksteise eest hoolt kantakse. Aga Hageni esimene mõtteseos oli inimahelik, kes otsib tõenäoliselt tapetut. Niisuguseks oli teinud teda töö mõrvarühma ülemana. Üks naljanina oli Hole kabinetiuksele kirjutanud: I see dead people.

      „Mes kuradit on lasteaial asja lennujaama?” torises juhiistmel mees. Tema nimi oli Bjørn Holm ja Amazon oli tema kõige kallim vara. Juba üksi lärmaka, kuid väga töökindla termostaadi, läbihigistatud kunstnahast istmete ja tolmuse mütsiriiuli lõhn tõi talle hinge rahu. Eriti kui sellele kõigele lisandus õigetel pööretel mootor, see tähendab umbes kaheksakümmend kilomeetrit tunnis tasasel maal, ja Hank Williams kassettmakis. Brynis kriminaaltehnika osakonnas töötav Bjørn Holm oli Skreiast pärit hillybilly, kelle kauboisaapad olid maonahast, nägu ümarik nagu kuu ja silmad pisut pungis, mis andis talle alaliselt imestava ilme. Sellise näo tõttu oli nii mõnigi juurdlusrühma juht Bjørn Holmi suhtes eksinud. Tõele au andes oli Bjørn Holm Weberi hiilgepäevadest saadik suurim kriminaaltehnika talent. Holm kandis pehmet seemisnahkset narmastega tagi ja kootud rastamütsi, mille alt ulatusid pikalt välja kõige laiemad ja punasemad karbonaadikujulised bakenbardid, mida Hagen siinpool Põhjamerd näinud oli.

      Holm keeras Amazoni lühiajalisele parkimisalale, kus see kõõksatades seiskus ja mõlemad mehed väljusid. Hagen tõstis mantlikrae üles, mis ei takistanud vihmal mõistagi ta läikivat pealage pommitamast. Paljakut ümbritsesid muuseas nii tihedad ja tugevad mustad juuksed, et nii mõnigi kahtlustas, et Gunnar Hagenil on suurepärased juuksed, kuid originaalne juuksur.

      „Ütle, kas su tagi peab tõesti vihma?” küsis Hagen, kui nad sissepääsu poole vuhkisid.

      „Ei,” vastas Holm.

      Kui nad autos istusid, oli Kaja Solness neile helistanud ja teatanud, et SAS-i Londonist saabuv lennuk maandus kümme minutit enne ettenähtud aega. Ja ta kaotas Harry Hole.

      Gunnar Hagen vaatas ringi, kui nad pöörduksest sisenesid, nägi Kajat, kes istus taamal taksoleti juures kohvril, noogutas talle ja sörkis edasi saabuvate lendude ukse poole. Hagen ja Holm lipsasid uksest sisse, kui see reisijate väljalaskmiseks avanes. Turvamees tahtis neid peatada, kuid noogutas, jah, lausa kummardas, kui Hagen talle ametitunnistust näitas ja haugatas: „Politsei.”

      Hagen keeras paremale, läks tolliametnike ja nende koerte vahelt läbi, möödus läikivatest metall-lettidest, mis viisid mõtted laibalaudadele Kohtumeditsiini instituudis, ja sisenes tagumisse boksi.

      Seal peatus ta nii järsult, et Holm talle selga põrkas. Tema ees ägises kokkusurutud hammaste vahelt tuttav hääl: „Tervist, boss. Vabandust, et ma ei saa praegu au anda.”

      Bjørn Holm piilus üle allüksuse ülema õla.

      Avanev vaatepilt jälitas teda veel kaua.

      Toolileeni kohal kummargil seisis mees, keda peeti elavaks legendiks mitte üksi Oslo Politseimajas ja kelle kohta iga Norra politseinik oli kuulnud mõnda pöörast lugu, kas siis head või halba. See oli mees, kellega ka Holm oli teinud lähedast koostööd. Aga mitte nii lähedast nagu tollimees, kes seisis legendi taga, latekskindas käsi poolest saadik legendi kahvatuvalgete tuharate vahel.

      „Ta on minu,” sõnas Hagen tollimehele ja viibutas ametitõendit. „Laske ta lahti.”

      Tollimees vahtis Hagenit ega tahtnud Harryt lahti lasta, aga kui vanem tolliametnik, kelle pagunitel olid kuldtriibud, sisse tuli, silmad kinni pigistas ja noogutas, tegi tollimehe käsi veel viimase pöörde, enne kui päevavalgele ilmus.

      „Pane püksid jalga, Harry,” ütles Hagen ja keeras selja.

      Harry tõmbas püksid jalga ja pöördus tollimehe poole, kes parajasti latekskinnast käest sikutas: „Ma loodan, et sul oli ka hea?”

      Kaja Solness tõusis kohvrilt püsti, kui kolm kolleegi uksest väljusid. Bjørn Holm läks autot tooma, Gunnar Hagen aga suundus kioski juurde, et osta joogipoolist.

      „Kas teid kontrollitakse tihti?” küsis Kaja.

      „Iga kord,” vastas Harry.

      „Mind ei ole vist küll kunagi tollis kinni peetud.”

      „Ma tian.”

      „Kust te teate?”

      „Sest nad otsivad tuhandet väikest märki, ja sinul ei ole neist ühtki. Aga minul on vähemalt pooled.”

      „Tahate öelda, et tolliametnikel on mingid eelarvamused?”

      „Noh. Kas oled kunagi salakaupa vedanud?”

      „Ei.” Kaja naeris. „Okei, olen. Aga kui nad nii head on, siis oleksid nad pidanud ka seda nägema, et olete politseinik. Ja laskma teid läbi.”

      „Küllap nägidki.”

      „Ah, jätke. Seda juhtub ainult filmis, et nad tunnevad politseiniku ära.”

      „Tunnevad küll. Allakäinud politseiniku.”

      „Tõesti?” imestas Kaja.

      Harry kobas suitsupaki järele. „Vaata salakesi taksoleti poole. Seal on üks längus pilusilmadega tüüp. Näed?”

      Kaja noogutas.

      „Ta on sestsaadik, kui me siia tulime, kaks korda vööd sikutanud. Nagu ripuks seal midagi rasket. Käerauad või kumminui. Selline liigutus muutub automaatseks, kui oled mõne aasta autopatrullis või kinnipidamisosakonnas töötanud.”

      „Ma olen autopatrullis töötanud, aga ma ei ole kunagi …”

      „Ta töötab nüüd narkos ja otsib neid, kes tunnevad pärast tolli läbimist liiga suurt kergendust. Või lähevad otseteed tualetti, sest ei suuda kraami kauem pärasooles pidada. Või kohvreid, mis liiguvad naiivse ja abivalmis reisija käest salakaubavedaja kätte, kes on pannud idioodi uimastit täis pagasit tollist läbi tooma.”

      Kaja kallutas pead ja vaatas Harryt, suul kerge muie. „Või on ta kõige harilikum lontis pükstega jorss, kes ootab oma ema. Ja te panete mööda.”

      „Muidugi,” vastas Harry, vaatas käekella ja siis seinakella. „Seda juhtub pidevalt. Kas tõesti on keskpäev?”

      Volvo Amazon veeres kiirteele just samal hetkel, kui süüdati tänavavalgustid.

      Eesistmel olid Holm ja Kaja vestlusse süvenenud ja kassettmakist kostis Townes van Zandti talitsetud nuukseid. Tagaistmel silitas Gunnar Hagen seanahast kotti, mille oli sülle võtnud.

      „Ütleksin