Soomussüda. Jo Nesbø

oma T-särki. Must lärakas huuletubakat oli maandunud põiki o-le, nii et nüüd seisis seal Snow Patrøl.

      „Saad niisiis norra keelest aru,” nentis Harry. „Nii et kelle heaks sa töötad, Jussi? Ja mis sa tahad?”

      Jussi näos ei liikunud ükski lihas. Väljaspool katsus keegi ukselinki, vandus ja lahkus.

      Harry ohkas. Siis tõstis ta revolvri, kuni see oli soomlase lauba kõrgusel, ja surus päästikule.

      „Äkki sa arvad, et ma olen harilik süüdiv inimene, Jussi. Noh, kuula, kui süüdiv ma olen. Minu isa lamab abitult haigevoodis, sa oled selle avastanud ja nüüd on mul probleem. Seda saab lahendada vaid ühtviisi. Õnneks oled sa relvastatud, nii et ma võin politseile öelda, et see oli enesekaitse.”

      Harry vajutas veelgi tugevamalt päästikule. Ja märkas, kuidas saabub tuttav iiveldus.

      „Kripo.”

      Harry peatas revolvrikuke. „Repeat.”

      „Ma olen kripost.” Rootsikeelsed sõnad sisistati soome aktsendiga, mida norra pulmavanemad nii armastavad.

      Harry vahtis meest. Ta ei kahelnud hetkegi, et too tõtt räägib. Ometi oli see täiesti arusaamatu.

      „Rahataskus,” sisistas soomlane, ilma et hääles peituv raev oleks silmadeni jõudnud.

      Harry avas rahatasku ja piilus sisse. Tõmbas välja plastist ametitõendi. Infot oli napilt, kuid piisavalt. Harry ees olev mees töötas kripos, Norra kriminaalpolitseis, selle Oslo üksuses, mis aitas – ja harilikult juhtis – mõrvajuurdlusi kogu riigis.

      „Mida kuradit kripo minust tahab?”

      „Küsi Bellmanilt.”

      „Kes on Bellman?”

      Soomlane kõõksatas, nii et raske oli öelda, kas see oli läkastus või naer. „Peainspektor Bellman, sa tropp. Minu boss. Aga tee mind nüüd lahti, silmarõõm.”

      „Raisk,” ütles Harry ja vaatas veel kord ametitõendit. „Kuradi raisk.” Ta kukutas taskuraamatu põrandale ja keeras end ukse poole.

      „Hei. Hei!”

      Soomlase hüüded vaibusid Harry selja taga järk-järgult, kui ta mööda koridori väljapääsu poole suundus. Isa juures käinud õde tuli talle vastu ja noogutas naeratades, kui lähedale jõudis. Harry viskas käeraudade võtme õhku.

      „Kempsus on liputaja, Altman.”

      Õde püüdis võtme masinlikult pihkude vahele. Harry tundis oma seljal hämmeldunud pilku, kuni uksest välja jõudis.

      9. PEATÜKK

      Hüpe

      Kell oli kolmveerand üksteist õhtul. Väljas oli üheksa kraadi sooja ja Marit Olsenil oli meeles, et ilmateadustaja lubas järgmiseks päevaks veelgi soojemat ilma. Frognerparkenis ei paistnud hingelistki. Miski suure väliujula juures viis ta mõtted dokis olevatele laevadele, mahajäetud kaluriküladele, kus tuul vingub majaseintes, ja talvehooajaks suletud lõbustusparkidele. Seosetud lapsepõlvemälestused. Nagu need uppunud kalurid, kes Tronholmeni saarel kummitasid, ilmudes öösiti merest, adru juustes, kalapojad suus ja sõõrmetes. Hingetud kummitused, kes lasksid siiski aeg-ajalt kuuldavale kähedaid ja jäiseid kajakakriiskeid. Pundunud ihuliikmetega kooljad, kes jäid oksa taha kinni ja rebisid end kärinal lahti, ilma et see oleks peatanud nende marssi Tronholmeni saare üksiku maja poole. Tronholmenil elasid vanaema ja vanaisa. Ja ta ise lebas seal hirmust lõdisedes lastetoas. Marit Olsen hingas. Hingas ikka veel.

      All valitses tuulevaikus, aga ülal kümne meetri kõrguse hüppetorni otsas võis tunda, kuidas õhk liigub. Marit tajus, kuidas pulss taob meelekohtades, kõris ja jalgevahes, kuidas verd tulvab värskelt ja elustavalt kõigisse ihuliikmetesse. Imeline oli elada. Elus olla. Ta ei olnud jõudnud veel hingeldamagi hakata pärast nii paljudest treppidest üles hüppetorni ronimist, kuid tundis, kuidas süda, see ustav lihas, metsikult klopib. Ta vahtis all oleva tühja basseini poole, millele kuupaiste andis ebaloomulikult sinaka jume. Eemal ujumisbasseini lõpus nägi ta suurt kella. Osuti oli peatunud kümme minutit viis läbi. Aeg seisis paigal. Ta kuulis linnamüra, nägi autotulesid Kirkeveienil. Nii lähedal. Ja ometi liiga kaugel. Liiga kaugel, et keegi teda kuuleks.

      Ta hingas. Ja oli ometi surnud. Tal oli trossijämedune köis ümber kaela ja ta kuulis kajakakriiskeid, kummitusi, kellega ta peagi kampa lööb. Aga ta ei mõelnud surmast. Ta mõtles elust, kui hirmsasti ta oleks seda elada tahtnud. Kuidas ta oleks tahtnud teha igasugu väikesi ja suuri asju. Ta oleks tahtnud sõita seninägemata maadele, näha, kuidas õelapsed suureks sirguvad, näha, kuidas maailm tuleb mõistusele.

      See oli olnud nuga, mille tera välkus tänavalaterna valguses ja suruti talle kõrile. Öeldakse, et hirm annab jõudu. Temalt oli see kogu jõu röövinud, võtnud viimasegi tegutsemisvõime. Mõte ihhu lõikuvast terasest muutis ta värisevaks, tahtetuks mütakaks. Nii et kui tal kästi üle aia ronida, ei tulnud ta sellega toime, vaid kukkus maha ja jäi lamama nagu kott-tool, pisarad põski mööda voolamas. Sest ta teadis, mis juhtub. Ja et ta ei suuda seda takistada, sest teeb ükskõik mida, et teda vaid ei lõigataks. Sest ta tahtis nii väga veel natuke elada. Veel mõne aasta, veel mõne minuti – see oli seesama pime, sõge ratsionaalsus, mis inimest tagant kannustab.

      Ta oli seletanud, et ei saa üle aia, unustanud käsu pidada suu. Nuga oli lõiganud nagu madu, lõiganud suhu, kus seda keerati ringi, nii et hambad ragisesid, ning tõmmati seejärel välja. Verd purskas joana. Hääl lausus midagi sosinal maski tagant ja tõukas teda enda ees pimeduses mööda aiaäärt. Ühte kohta põõsaste taga, kus aias oli auk, millest ta läbi nügiti.

      Marit Olsen neelas verd, mida järjekindlalt suhu valgus, ja vaatas alla tribüünide poole, mis ka sinakas kuupaistes kümblesid. Need olid nii tühjad, et see meenutas kohtumõistmist ilma vaatajate ja vandemeesteta, üksnes kohtunikuga. Hukkamine ilma pööblita ja üksnes timukaga. Viimane ametlik ülesastumine, kuhu keegi ei vaevu kohale tulema. Marit Olsen mõtles, et nagu elus, nii ei õnnestu tal ka surmas ennast kuuldavaks teha. Ja nüüd ei suuda ta enam rääkidagi.

      „Hüppa.”

      Marit nägi, kui ilus on park isegi talvel. Ta oleks tahtnud, et basseini lõpus olev kell käiks, nii et ta näeks elusekundeid, mida varastab.

      „Hüppa,” kordas hääl. Ju ta oli maski eest võtnud, sest hääl oli muutunud ja ta tundis selle nüüd ära. Ta keeras pead ja vahtis vapustatult. Siis tundis ta jalahoopi selga. Ta karjatas. Tal ei olnud enam maapinda jalge all, ta oli hetkeks kaalutu. Aga maa tõmbas teda ligi, keha lisas kiirust ning ta jõudis märgata, et basseini sinivalge portselan kihutab talle vastu ja kavatseb teda lömastada.

      Kolme meetri kaugusel basseini põhjast tõmbus Marit Olseni kaelas olev köis pingule. Köis oli vanaaegset sorti, valmistatud pärnaja jalakaniinest, ega andnud järele. Marit Olseni tohutu kere ei lasknud end märgatavalt pidurdada, vaid kiskus end pea küljest lahti ja tabas hüppebasseini põhja tumeda mütsuga. Pea ja kael jäid köie külge. Verd ei tulnud kuigi palju. Siis kaldus pea ette, libises silmusest välja, kukkus Marit Olseni sinisele dressipluusile ja veeres kuminal üle basseiniplaatide kaugemale.

      Seejärel võttis ujulas maad vaikus.

      TEINE OSA

      10. PEATÜKK

      Meeldetuletus

      Kell oli kolm öösel, kui Harry magamise projekti sinnapaika jättis ja üles tõusis.

      Ta keeras köögis kraani lahti, pistis klaasi alla, hoidis seda, kuni vesi üle ääre voolas ja külmalt ta randmele sulises. Lõug valutas. Pilk oli suunatud kahele fotole, mis olid rõhknaelaga köögiseinale kinnitatud.

      Üks, millel oli paar tugevat murdejoont, kujutas helesinise suvekleidiga Rakelit. Aga see polnud tehtud suvel, sest taamal olevad puud olid sügisvärvides. Naise mustad juuksed langesid paljastele õlgadele. Tema pilk paistis otsivat kedagi fotoobjektiivi tagant, võib-olla fotograafi. Kas ta pildistas selle ise? Kummaline, et ta seda ei mäletanud.

      Teine pilt oli Olegist. See oli tehtud