Soomussüda. Jo Nesbø

inimtühjast räämas trepikojast, mis lehkas väljakannatamatult kassipissi ja märja betooni järele. Ta hoidis hinge kinni, kuid ainus, mida ta kuulis, oli solksumine. Kui ta oli just otsustanud trepist üles minna, kuulis ta, kuidas allpool paugatas uks. Ta sööstis trepist alla ja leidis ainsa asja, mis võis paukuda – mõlkis metallukse. Ta pani käe lingile, tundis värinat, sulges silmad ja vandus mõttes. Siis rapsas ta ukse lahti ja astus pimedusse. See tähendab: välja.

      Miski jooksis tal üle jalgade, aga ta ei karjatanud ega liigutanud.

      Alguses arvas ta, et on sattunud liftišahti. Aga kui ta üles vaatas, seletas silm pimeduses tahmunud telliskivimüüre, mida kattis veetorude, juhtmete, väändunud metallijuppide ja roostes ning ümberkukkunud raudtellingute rägastik. See ei olnud tagaõu, vaid paari ruutmeetrine pilu kõrghoonete vahel. Ainsat valgust andsid ülal kõrgel väikses neljakandilises avas helendavad tähed.

      Vaatamata pilvitule taevale piserdas midagi asfaldile ja näkku ning ta mõistis korraga, et see on fassaadidelt eenduvatest väikestest roostes kliimaseadmetest pärinev kondensvesi. Ta tõmbus tagasi ja nõjatus vastu raudust.

      Ootas.

      Ja lõpuks kostis pimedusest: „What do you want?”

      Kaja ei olnud mehe häält varem kuulnud. Siiski, ta oli kuulnud seda sarimõrvaritest rääkivas jutusaates, kuid hoopis iseasi oli kuulda seda päriselt. Hääl oli väsinult kare ning jättis mehest vanema mulje kui ta nelikümmend eluaastat seda lubanuksid. Aga samas oli selles ka turvalist ja enesekindlat rahu, mis ei sobinud kokku tagaaetu näoilmega, mida Kaja Li Yuani ees näinud oli. Madal ja soe.

      „Ma olen norralane,” ütles Kaja.

      Vastust ei tulnud. Kaja neelatas. Ta teadis, et esimesed sõnad on kõige tähtsamad.

      „Minu nimi on Kaja Solness. Ma sain ülesande teid üles otsida. Gunnar Hagenilt.”

      Mõrvarühma ülema nimi ei tekitanud mingit reaktsiooni. Oli ta ära läinud?

      „Ma töötan mõrvauurijana Hageni alluvuses,” ütles Kaja pimedusse.

      „Palju õnne.”

      „Pole põhjust. Eriti kui olete viimastel kuudel Norra lehti lugenud.” Ta oleks äärepealt keelde hammustanud. Kas ta püüdis teravmeelitseda? Küllap see tuli magamatusest. Või närvidest.

      „Õnnitlesin sooritatud ülesande puhul,” kostis hääl. „Leidsite mu üles. Võite nüüd tagasi sõita.”

      „Oodake!” hüüatas Kaja. „Kas te ei tahagi kuulda, mida ma soovin?”

      „Parem mitte.”

      Aga sõnad, mille Kaja oli üles kirjutanud ja läbi harjutanud, libisesid juba keelelt: „Tapeti kaks naist. Kohtumeditsiinilised leiud viitavad samale kurjategijale. Muus osas pole meil aga millestki kinni võtta. Kuigi ajakirjandusel on minimaalselt infot, pasundavad nad juba, et tegutseb uus sarimõrvar. Kirjutatakse, et võib-olla inspireerib teda Lumememm. Me palusime Interpolist ekspertabi, aga ka nemad jooksid tupikusse. Ajakirjanduse ja võimude surve on …”

      „Vastus on „ei”,” sõnas hääl.

      Uks paugatas.

      „Halloo? Halloo? Kas te olete seal?”

      Kaja liikus kobamisi edasi ja leidis mingi ukse. Avas selle, enne kui hirm temast jagu sai, ja seisis järgmises kottpimedas trepikojas. Ta märkas ülal valgust ja võttis kolm astet korraga. Valgust immitses läbi pöördukse klaasi ja ta lükkas selle lahti. Ta sattus lihtsasse lagedasse koridori, kus oli loobutud kooruvat krohvi asendamast ja seintest õhkus rõskust nagu halba hingeõhku. Vastu rõskust nõjatudes seisis kaks meest, sigaret kõlkumas suunurgas, ja Kajani kandus magusat hõngu. Mehed vaatasid teda kustunud pilgul. Piisavalt kustunud, lootis ta. Lühem mees oli must, aafriklane, arvas Kaja. Pikem mees oli valge, laubal ohukolmnurka meenutav püramiidjas arm. Kaja oli lugenud ajakirjast „Politsei”, et Hongkongi tänavatel on ligi kolmkümmend tuhat politseinikku, mistõttu seda peetakse üheks turvalisemaks miljonilinnaks maailmas. Aga selline olukord oli vaid tänavatel.

      „Looking for hashish, lady?”

      Kaja raputas pead, katsus usaldustäratavalt naeratada ja käituda nõnda, nagu koolides esinemas käies tüdrukutele alati soovitas: tuleb olla sellise näoga, nagu teaksid, kuhu lähed, mitte nagu oleksid karjast eksinud. Mitte nagu saak.

      Mehed naeratasid vastu. Ainus teine uks koridoris oli kinni müüritud. Mehed võtsid käed püksitaskust ja sigaretid suunurgast.

      „Looking for fun, then?”

      „Wrong door, that’s all,” vastas ta ja keeras ringi, et ära minna. Kellegi käsi sulgus ta randme ümber. Hirm maitses nagu tinafoolium. Teoorias oli ta tugev. Ta oli seda valgustatud võimlas kummimatil instruktori ja kolleegide juuresolekul harjutanud.

      „Right door, lady. Right door. Fun is this way.” Näkku uhkav hingeõhk lehkas kala, sibula ja marihuaana järele. Võimlas oli olnud vaid üks vastane.

      „No thanks,” vastas ta ja katsus, et hääl ei väriseks.

      Must tuli Kaja kõrvale, haaras tal teisest randmest ja lausus häälel, mis tõusis falsetti ja langes seejärel tagasi: „We will show you.”

      „Only there’s not much to see, is there?”

      Kõik kolm keerasid näoga pöördukse poole.

      Kaja teadis, et mehe passis seisab meeter üheksakümmend neli, aga Hongkongi mõõdus uksel seistes paistis ta vähemalt kaks meetrit kümme. Ja poole laiem kui tund aega tagasi. Tema käed rippusid kehast eemal külgedel, kuid ta ei liigutanud, ei jõllitanud, ei õrisenud, vaid vaatas rahulikult valge mehe poole ja kordas:

      „Is there, jau-ye?”

      Kaja tundis, kuidas valge mehe haare ta randmel tugevneb ja lõtvub, ning märkas, kuidas must mees jalga vahetab.

      „Ng-goy,” lausus mees uksel.

      Kaja tundis, kuidas meeste käed ta ebaledes vabastasid.

      „Tule,” lausus mees ja võttis Kajal õrnalt käe alt kinni.

      Uksest väljudes tundis Kaja, et ta nägu hõõgub. Hõõgub ärevusest ja häbist. Häbist selle üle, kui suurt kergendust ta tundis, kui aeglaselt ta aju toimis, kui meeleldi ta laskis mehel lahendada olukorra kahe süütu hašišidiileriga, kes tahtsid teda ainult natuke hirmutada.

      Mees talutas ta kaks korrust kõrgemale ja läbi ühe pöördukse, kus ta paigutas Kaja liftiukse ette, vajutas alaspidi noolega nupule, seisis tema kõrvale ja kinnitas pilgu liftiukse kohal helendavale number üheteistkümnele. „Võõrtöölised,” ütles ta. „Nad on üksi ja neil on igav.”

      „Ma tean,” vastas Kaja trotslikult.

      „Vajuta G-le, see on ground floor, mine paremale ja otse edasi, kuni oled Nathan Roadil.”

      „Palun kuulake mind. Teie olete mõrvarühmas ainuke, kes on piisavalt pädev sarimõrvareid püüdma. Teie tabasite Lumememme.”

      „Õige,” vastas mees. Kaja nägi, kuidas mehe pilgus midagi liigatas, kuidas ta vedas sõrmega lõuga pidi parema kõrvani. „Ja pärast seda panin ameti maha.”

      „Panite ameti maha? Mõtlete seda, et võtsite end töölt vabaks?”

      „Panin ameti maha. Tegin lõpparve.”

      Alles nüüd märkas Kaja, et mehe lõug on paremalt poolt ebaloomulikult õieli.

      „Gunnar Hagen ütles, et kui te kuue kuu eest Oslost ära sõitsite, andis ta teile teenistusest tähtajatu vabastuse.”

      Mees naeratas ja Kaja märkas, kuidas see ta nägu muutis: „Asi on selles, et Hagenile ei mahu pähe …” Ta vakatas ja ta naeratus kadus. Tema pilk suundus numbrile lifti tablool, mis oli nüüd viis.

      „Nii või teisiti, aga ma ei tööta enam politseis.”

      „Meie vajame teid …” Kaja tõmbas hinge. Ta teadis,