Soomussüda. Jo Nesbø

Harry hingetõmbeid. Mehe hääl oli jälle rögisev. „Tõsiselt haige?”

      „Jah. Ja mul on kahju, et mina selle sõnumi pidin tooma.”

      Naine ei julgenud ikka veel pilku tõsta. Tundis häbi. Ootas. Kuulas Li Yuani leti tagant telekast kostvat luikavat Kantoni murret. Neelatas ja ootas. Tal oli õige pea vaja magada.

      „Millal lennuk läheb?”

      „Kell kaheksa,” ütles Kaja. „Ma sõidan kolme tunni pärast siia maja ette.”

      „Ma saan ise tuldud, pean enne üht-teist joonde ajama.”

      Harry sirutas ette lahtise pihu. Kaja vaatas teda küsivalt. „Mul on selleks passi vaja. Ja sa peaksid sööma. Natuke liha luudele.”

      Kaja kõhkles. Siis ulatas ta passi ja lennupileti.

      „Ma usaldan teid,” ütles ta.

      Harry vaatas naist ilmetul pilgul.

      Järgmisel hetkel oli ta kadunud.

      Värava C4 kohal asuv kell Chek Lap Koki lennujaamas näitas kolmveerand kaheksa ja Kaja oli lootuse kaotanud. Mõistagi jätab Harry tulemata. Haavatud loomadel ja inimestel on loomupärane refleks pugeda peitu. Ja Harry Hole oli vaieldamatult haavatud. Lumememme juhtumi aruanded olid naiste mõrvu üksikasjaliselt kirjeldanud. Aga Gunnar Hagen oli talle lisaks rääkinud seda, mida seal kirjas polnud. Kuidas Harry Hole ekskallim Rakel ja tolle poeg Oleg olid sattunud hullumeelse mõrtsuka küüsi. Ning et Rakel kolis pojaga otsekohe välismaale, kui lugu läbi sai. Ning Harry esitas lahkumisavalduse ja läks oma teed. Ta oli hoopis rohkem haavatud, kui Kaja oli arvanud.

      Kaja oli juba esitanud pardakaardi, sammus trapi poole ja mõtles tasapisi, kuidas luhtunud ülesande aruannet sõnastada, kui nägi, kuidas Harry läheneb sörkides läbi terminalihoone langeva viilitise päikesepaiste. Õlal oli tal lihtne riidest märss, käes tax-free kilekott ja suus sigaret, mida ta ägedalt pahvis. Ta peatus väravas. Aga selle asemel et ootavale ametnikule pardakaart ulatada, pani ta õlakoti käest ja heitis Kaja poole õnnetu pilgu.

      Kaja läks väravasse tagasi.

      „Probleemid?” küsis ta.

      „Sorry,” ütles Harry. „Ei saa tulla.”

      „Miks?”

      Harry osutas tax-free kotile. „Mulle just meenus, et Norras on inimese kohta lubatud üks plokk sigarette. Mul on kaks. Nii et kui …” Ta nägu jäi ilmetuks.

      Kaja tõstis silmad taeva poole ja katsus oma kergendust mitte välja näidata. „Anna siia.”

      „Ole tänatud,” ütles Harry, avas koti, mis ei sisaldanud pudeleid, nagu Kaja täheldas, ning ulatas naisele avatud Cameli ploki, kust üks pakk juba puudu oli.

      Kaja läks mehe ees lennuki juurde, et too ei näeks, kuidas ta naeratab.

      Kaja hoidis end senikaua ärkvel, kuni lennuk õhku tõusis, Hongkong nende alla kadus ja ta nägi, kuidas Harry jälgib serveerimiskäru, mis nõkshaaval lustaka pudeliklirinaga läheneb. Ja kuidas ta sulgeb silmad ning vastab stjuardessile vaevukuuldavalt „no, thank you”.

      Kaja mõtles, et ei tea, kas Gunnar Hagenil on õigus ja kas tema kõrval istuv mees ikka on see, keda nad vajavad.

      Seejärel hajus kõik, ta kaotas teadvuse ning nägi unes, kuidas seisab suletud ukse ees ja kuuleb metsast üksikut kaledat linnukarjet, mis kostab nii kummaliselt, sest päike muudkui paistab ja paistab. Et ta avab ukse …

      Ta ärkas, pea Harry õlal ja suunurgas kuivanud süljenire. Kapteni hääl teatas, et nad asuvad maanduma Londonisse.

      5. PEATÜKK

      Park

      Marit Olsenile meeldis mägedes suusatada. Aga joosta talle ei meeldinud. Talle oli vastik tema oma ähkimine, mis algas juba saja meetri pärast, otsekui maavärinast põruv maa jalge all, jalutajate üllatunud pilgud ja pilt, mis ta silme ette kerkis, kui püüdis näha end teiste pilguga: vabisev lõualott, piripingul dressides võdisevad pekid, abitu ilme ja pärani suu nagu kuivale sattunud kalal, mida ta ise trenni tegevate tugevalt ülekaaluliste inimeste juures näinud oli. See oli ka üks põhjus, miks ta iga nädal kolm korda Frognerparkenis kell kümme õhtul jooksmas käis: siis polnud seal peaaegu kedagi liikvel. Ja need, kes seal olid, nägid teda minimaalselt, kui ta harvade laternate all kottpimeduses joosta puhkis teeradadel, mis linna suurimat parki risti-rästi läbisid. Ja väheste nägijate seas oli niikuinii vähe neid, kes tundsid temas ära Tööerakonna Finnmarki maakonna esindaja ja Stortingi liikme. Õigemini oli äratundmisest asi kaugel. Polnud kuigi palju neid, kes Marit Olsenit kunagi näinud oleksid. Kui ta arvamust avaldas – harilikult oma kodukandi nimel –, ei saanud talle osaks samasugust tähelepanu, mida nautisid tema teised ja fotogeenilisemad kolleegid. Teiseks ei olnud ta oma kahe Stortingi koosseisu jooksul öelnud ega teinud midagi valesti. Vähemalt oli see tema enda põhjendus. Finnmark Dagblad’ toimetaja väide, et ta on poliitiline kergekaallane, oli kõigest pahatahtlik sõnakoomika, mis viitas tema välimusele. Toimetaja ei välistanud siiski, et ühel päeval võib Marit Olsenit näha Tööerakonna valitsuses, sest ta vastab kõige tähtsamatele nõuetele: pole haridust, pole meessoost, pole Oslost.

      Heakene küll, tal võis ju õigus olla, et Mariti tugevuseks ei ole suured ja keerukad õhulossid. Kuid ta oli inimene rahva hulgast, kes oli kursis lihtsate naiste ja meeste eluoluga ja võis olla nende hääleks pealinna isekate ja upsakate keskel. Sest Marit kõneles otse südamest. Ja just see oligi tema tegelik kvalifikatsioon, mis oli toonud ta niikaugele, kuhu ta kõigest hoolimata jõudnud oli. Hea suuvärgi ja naljasoonega – mida idanorralased nimetasid „põhjanorralikuks” ja „mahlakaks” – oli ta kindel võitja neis vähestes debattides, kuhu ta väitlema oli pääsenud. Oli vaid aja küsimus, millal teda märkama hakatakse. Kui ta suudaks vaid mõnest kilost vabaneda. Uuringud näitasid, et ülekaalulisi inimesi usaldatakse vähem, sest arvatakse alateadlikult, et neil puudub enesekontroll.

      Tee suundus mäkke, ta surus hambad risti ja lühendas sammu, kuni läks üle kõnnile, kui aus olla. Jõukõnnile. Powerwalk. Just, täpselt. Marss võimule. Kaal alaneb, valitavus kasvab.

      Ta kuulis enda taga kruusakrabinat ja tundis, kuidas selg läheb iseenesest sirgu ja pulss kiireneb. Sama krabinat oli ta jooksmas käies kuulnud ka kolme päeva eest. Ja veel kaks päeva varem. Mõlemal korral oli keegi ligi kaks minutit tema kannul jooksnud, enne kui krabin kadus. Viimasel korral oli Marit ringi keeranud ning näinud musta dressi ja musta kapuutsi, nagu treeniks tema taga eriüksuslane. Ainult et mitte keegi ja eriti mitte eriüksuslane ei saanud pidada mõttekaks sörkida sama aeglaselt nagu Marit Olsen.

      Muidugi ei võinud ta olla päris kindel, et jooksja on sama isik, aga miski tema sammukajas ütles Maritile, et on küll. Enne Monoliiti oli veel pisut maad tõusu jäänud, seejärel läks tee libamisi alla Skøyeni ja kodu poole, kus ootasid ees mees ja usaldustäratavalt inetu ning ületoidetud rotveiler. Sammud lähenesid. Ja ühekorraga ei tundunudki enam nii tore, et kell on kümme ning park pime ja inimtühi. Marit Olsen kartis igasugu asju, aga ennekõike kartis ta välismaalasi. Just-just, ta teadis küll, et see on võõrahirm ja parteiprogrammiga vastuolus, aga võõraste kartus on ju ometi arukas ellujäämisstrateegia. Just praegu soovis ta, et oleks hääletanud kõigi migrandisõbralike seaduseelnõude vastu, mille menetlust tema erakond oli algatanud, ning oleks rääkinud pisut enam oma kuulsa südame pealt ära.

      Tema keha venis edasi pöörase aeglusega, säärelihased läksid krampi, kopsud kisendasid õhu järele ja ta teadis, et jääb varsti sootuks pidama. Tema aju püüdis hirmu taanduma sundida ja ütles talle, et vägistamisohvriks pole ta kuigi tõenäoline valik.

      Hirm kandis ta üles kinguharjale, kust tal avanes vaade alla Madserud alléle. Ühe eramu ees tagurdas auto väravast välja. Ta jõuab, sinna oli vaid pisut üle saja meetri. Marit Olsen jooksis libedale rohule ja nõlvakust alla ning suutis suurivaevu jalule jääda. Ta ei kuulnud enam selja tagant samme, sest lõõtsuv hingamine mattis kõik muud hääled. Auto oli nüüd tänavale tagurdanud ja käigukast kriiksatas, kui juht tagasikäigu esimese vastu vahetas. Marit Olsen oli juba nõlvast all ning tänavani,