Soomussüda. Jo Nesbø

mõni sugulane või sõber on pealetükkivale ajakirjanikule loovutanud, pildi ajast, kui naine naeratas sellise näoga, nagu arvaks, et on surematu.

      Politsei ei tea suurt midagi. Veel mitte. Aga varsti on neil materjali juures, mille kallal töötada.

      Mis see on ja kus see pesitseb – see, mis teeb inimesest mõrvari? On see kaasasündinud, mõnes geenis peidus nagu päritud võimalus, mida mõnel on ja teistel pole? Või on selle tinginud vajadus ja see on kujunenud välja maailmaga kohtudes kui ellujäämisstrateegia, ellujättev haigus, ratsionaalne hullus? Sest täpselt nagu haigus pommitab keha palavikuga, on ka hullus hädavajalik pelgupaik, kuhu inimene end ikka ja uuesti saab barrikadeerida.

      Isiklikult arvan ma, et tapmisvõime on igiomane igale tervele inimesele. Meie elu on võitlus kasusaamise nimel ja sel, kes ei suuda oma ligimest tappa, ei ole õigust elada. Tapmine on ju niikuinii vaid vältimatuse ennetamine. Surm ei tee kellelegi erandit, mis on väga hea, sest elu on valu ja kannatus. Kui nii võtta, siis on iga tapmine halastustegu. Vaid siis ei tundu see nõnda, kui päike sul nahka soojendab, tunned huultel vulisevat vett, tajud iga südamelöögiga idiootlikku elujanu ja oled isegi väikese ajapikenduse eest valmis maksma kõigega, mida elus oled saavutanud: väärikusega, positsiooniga, põhimõtetega. Sellisel hetkel tulebki jõuliselt sekkuda, hüljata petlik ja pimestav valgus. Ning siirduda külma, valgustavasse pimedusse. Ja tunnetada selle kõva tuuma. Tõde. Sest just seda tahtsin ma leida. Ning leidsingi. See ongi see, mis teeb inimesest mõrvari.

      Aga minu elu, kas ka mina pean seda tüüneks ajamereks?

      Sugugi mitte. Õige pea vedelen ka mina koos selle pisikese näitemängu teiste tegelastega surma prügihunnikus. Aga ükskõik missuguses lagunemisjärgus mu keha ka ei ole ja ka siis, kui sellest on alles vaid luukere, on sel naeratus näol. Sest selle nimel ma nüüd elangi ja see on minu eksistentsi ainus õigustus, minu võimalus puhastuda, alandusest vabaneda.

      Aga see on vaid algus. Nüüd kustutan lambi ja lähen välja päevavalguse kätte. Vähesesse allesjäänud valgusesse.

      3. PEATÜKK

      Hongkong

      Esimese hooga vihm järele ei andnud. Ega ka teisega. Vihm lihtsalt ei lakanud. Nädalast nädalasse kallas sooja, märga vihma. Maapind vettis läbi, kiirteed uhuti minema, rändlinnud lakkasid rändamast ja teati rääkida putukatest, keda iial varem nii kaugel põhjas polnud nähtud. Kalender väitis, et on talv, aga vähe sellest, et Oslo muruväljakud olid lumetud, need polnud isegi koltunud. Need olid rohelised ja peibutavad nagu Sogni tehiskattega staadion, kus lootuse kaotanud tervisesportlased lasksid Dæhlie dressis sörki ja ootasid asjatult lumeilma, et saaks Sognsvanni suusatama minna. Vana-aastaõhtul oli udu nii tihe, et Oslo südalinna raketikõma ulatus Askerini välja, aga isegi neist rakettidest, mis oma õuemurult lendu lasti, ei paistnud sabaotsagi. Sellele vaatamata lasksid norralased sel õhtul vastu taevast kuuesaja krooni eest rakette majapidamise kohta, nagu selgus ühest tarbijauuringust, mis tõi välja ka fakti, et nende norralaste arv, kes realiseerivad unistust valgetest jõuludest Tai valgetel randadel, on kõigest kolme aastaga kahekordistunud. Aga paistis, nagu oleks ka Kagu-Aasia ilm end segi kamminud: ähvardavad pookstavid, mida muidu nägi ilmakaardil vaid taifuunihooajal, olid nüüd Hiina mere ääres ridastikku. Hongkongis, kus veebruar on harilikult üks aasta kuivemaid kuid, sadas sel hommikul paduvihma ja viletsa nähtavuse tõttu pidi Cathay Pacific Airwaysi reis nr 731 Londonist tegema veel ühe tiiru, enne kui Chek Lap Koki lennuväljale maanduma suundus.

      „Olge õnnelik, et me vanale lennuväljale ei maandu,” lausus hiinlase välimusega reisija Kaja Solnessile, kes käsitugedest nii kõvasti kinni hoidis, et sõrmenukid olid valged. „See oli keset linna, nii et oleksime kergesti mõnda pilvelõhkujasse põrutanud.”

      Need olid esimesed sõnad, mida mees lausus sestsaadik, kui nad kaheteist tunni eest õhku tõusid. Kaja haaras ahnelt võimalusest keskenduda muule kui turbulentsi sattunud lennukile:

      „Tänan, sir, see rahustab tõesti. Kas te olete inglane?”

      Mees võpatas, nagu oleks Kaja talle kõrvakiilu andnud, ja Kaja mõistis, et on meest surmani solvanud oletusega, et too võiks kuuluda endiste kolonisaatorite hulka. „Ee … võib-olla hiinlane?”

      Mees raputas kategooriliselt pead: „Hongkongi hiinlane. Ja teie, preili?”

      Kaja Solness kaalus hetke, kas ei peaks ütlema „Hokksundi-norralane”, kuid piirdus „norralasega”, mille üle Hongkongi hiinlane pisut aega mõtiskles, pahvatas seejärel võidukalt „ahaa!”, parandas öeldu „skandinaavlaseks” ning küsis, mida naisel Hongkongi asja on.

      „Ma otsin meest,” vastas Kaja, vaatas alla tinahallide pilvede poole ja lootis, et ehk ilmub peagi nähtavale kuiv maa.

      „Ahaa!” kordas Hongkongi hiinlane. „Te olete väga ilus, preili. Ja ärge arvake, et hiinlased ainult hiinlastega abielluvad.”

      Kaja naeratas väsinult. „Hongkongi hiinlastega, mõtlete?”

      „Eriti Hongkongi hiinlastega,” noogutas mees ägedalt ja tõstis sõrmuseta käe. „Mina tegelen mikrokiipidega, mu perekonnal on vabrikud Hiinas ja Lõuna-Koreas. Mida te täna õhtul teete?”

      „Loodetavasti magan,” haigutas Kaja.

      „Aga homme õhtul?”

      „Loodan, et olen ta selleks ajaks leidnud ja juba teel koju.”

      Mees kibrutas laupa. „Küll teil on tuli takus, preili.”

      Kaja lükkas tagasi mehe pakkumise ta autoga ära viia ja sõitis kahekorruselise bussiga linna. Tund aega hiljem seisis ta üksi hotelli Empire Kowloon koridoris ja hingas sügavalt sisse-välja.

      Ta oli pistnud võtmekaardi talle antud hotellitoa uksepilusse ja jäi vaid uks lahti teha. Ta sundis kätt lingile vajutama. Seejärel rapsas ta ukse lahti ja vahtis tuppa.

      Seal ei olnud kedagi.

      Mõistagi ei olnud seal kedagi.

      Ta läks tuppa, jättis ratastega reisikoti voodi ette, seisis akna alla ja vaatas välja. Kõigepealt seitseteist korrust allpool sagivale inimmerele ja seejärel pilvelõhkujatele, mis ei sarnanenud sugugi oma graatsiliste või vähemalt pompoossete õdedega Manhattanil, Kuala Lumpuris või Tokios. Need siin nägid välja nagu termiidikuhikud, ühtaegu hirmutavad ja aukartustäratavad nagu grotesksed tunnusmärgid sellest, kuidas inimsugu on võimeline kohanema, et seitse miljonit veidi üle sajale ruutkilomeetrile ära mahutada. Kaja tundis, kuidas väsimus poeb kontidesse, viskas kingad jalast ja matsatas voodile. Kuigi see oli kahene tuba ja neljatärnihotell, võttis meeter kahekümnene voodi enda alla kogu põrandapinna. Ja Kaja mõtles, et peab termiidikuhikutest leidma ühe inimese, mehe, kes ei paistnud olevat kuigi huvitatud, et teda leitaks.

      Ta vaagis hetke oma võimalusi: sulgeda silmad või asuda asja kallale. Seejärel võttis ta end kokku ja ajas end püsti. Kooris riided seljast ja läks duši alla. Mõne aja pärast seisis ta peegli ees ja veendus suurema rahuloluta, et Hongkongi hiinlasel oli olnud õigus: ta on ilus. See ei olnud Kaja arvamus, vaid nii lähedal tõsiasjale nagu ilu üldse olla saab. Kõrgete sarnaluudega nägu, ronkmustad ja tugevad, kuid kaunikujulised kulmud lapselikult suurte silmade kohal, mille rohelised iirised särasid noore naise erksa, küpse säraga. Meekarva juuksed ja täidlased huuled, mis tundusid ta laiavõitu suul otsekui teineteist suudlevat. Pikk sihvakas kael ja niisama sihvakas keha, kus pisikesed rinnamuksud paistsid nagu merepinna säbardused täiuslikul, ehkki talviselt kahvatul nahal. Puusanukkide kaar. Pikad jalad, mis sundisid kohale sõitma kaks Oslo modellibürood, kui ta Hokksundis keskkoolis käis, ja tema „ei”-ga pead vangutades leppima. Ja kõige enam rõõmustas Kajat see, kui üks neist lahkudes lausus: „Olgu peale, aga pea meeles, kullake: sa ei ole täiuslik iludus. Sul on väikesed teravad hambad. Võiksid vähem naeratada.”

      Pärast seda oli tal naeratada hoopis kergem.

      Kaja tõmbas jalga kaitsevärvi püksid, pani selga õhukese vihmakuue ning hõljus kaalutult ja hääletult liftiga vastuvõttu.

      „Chungking Mansion?” kordas vastuvõtutöötaja, suutis