Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

jne. Püha müristus, ma ei suuda nende kahjusid elu lõpuni hüvitada!

      Otsustasin minna stjuardessiga rääkima. Vabandada ja selgitada, et selle neetud immigratsioonikaardi täitmine viskas ära. Raivo manitses, et ma asja hullemaks ei ajaks.

      Stjuardessid nägid mind lähenemas. Tegin ette hädise näo ja vabandasin ebaõnnestunud nalja pärast. Seletasin, et neetult raske on sissejuurdunud harjumustest võitu saada, et tegelikult oleme korralikud inimesed, et oleme juba kolmkümmend viis tundi magamata ning immigratsioonikaartide ebaõnnestunud täitmine viis meid endast välja. Avaldasin ka lootust, et minu mõtlematutel sõnadel pole soovimatuid tagajärgi.

      “Pole midagi, ärge vaid erutuge,” rahustati mind. “Soovite blankette veel lisaks?”

      Võtsin kaardid tänuga vastu ja sirutasin kena vestluskaaslase poole kahekümnedollarilise.

      “Äkki kallaksite meile topeltbrändid, see kuluks meile praegu marjaks ära.”

      Saingi kahte pokaali tubli kahe sõrme jagu napsi. Raha ei võetud.

      “Mis nad seal taga sulle ütlesid?” uuris Raid, kui oma kohale jõudsin.

      “Ilmselt on kõik korras. Tundub, et naljast saadi aru,” vastasin ja ulatasin Raivole immigratsioonikaardid. “Äkki püüaks enne napsi need ära täita. Tont teab, mis veel juhtuda võib.”

      Nüüd saime kaartide täitmisega kenasti hakkama.

      “Päris hea brändi,” arvas Raid. “Nüüd jääb vaid loota, et sind ei püütud petteks maha rahustada, et sa lennukis lamenti lööma ei hakkaks. Lennukompaniidel on juhend iga hinna eest probleemsed reisijad maha rahustada.”

      “Arvad, et meil väänatakse alles Kennedy lennujaamas käed selja taha?” pärisin naiivselt.

      “Kõik võib olla,” vastas Raivo jooki imedes.

      Ma ei saanud aru, kas ta tahab mind õrritada või mõtleb seda tõsiselt. Oleks tegemist USA lennufirmaga, võiks meid tõepoolest Ameerika Ühendriikide pinnale astudes tsemendi peale toimetada, aga sakslased? Vastus pidi selguma lähima kolmveerand tunni jooksul, sest lennuk hakkas laskuma.

      NEW YORK – MAAILMA NABA

      ŠOKK BROOKLYNIS. MOORLANNA NÕUAB JOOTRAHA. NAPAKAS TELEFONIKAART. VABADUS OLI LUKUS. HIINALINN. EMPIRE STATE BUILDING. MÕRVATUD LENNONI JÄLGEDES. ÖISES SLUMMIS. KÜLAS BIITLITE MARIHUAANAÕPETAJAL. TÜKIKE VENEMAAD BRIGHTON BEACHIL.

      New York võttis meid vastu lämmatava kuumusega. Enne piirikontrolli minemist tõmbasin kolm suitsu järjest.

      “Pole mõtet kuhugi kiirustada. Kama kaks, kas seisame siin või järjekorras,” seletasin Raivole, kes sedapuhku ka ise sigareti tossama pani.

      “Tundub, et siin on üsna palavad ilmad.”

      “Kas New Yorgis on see probleem?” tundsin huvi.

      “Kõik sõltub niiskusest. Kui õhuniiskus on suur, siis on siin päris paras infarktiilm.”

      Viskasin koni viisakalt prügikasti ja sisenesime lennujaamahoonesse.

      “Mis on teie reisi eesmärk?” tundis immigratsiooniametnik minu passi uurides huvi.

      “Turism.”

      “Kus kavatsete New Yorgis peatuda?”

      “Greenpointis YMCA hostelis,” vastasin uhkelt.

      Ametnik, kes oli juba valmis templit passi lööma, tõstis pilgu ja uuris mind valvsalt.

      “Oleme sõbraga nädala New Yorgis, siis lähme Connecticutti sõprade poole. Sealt võtame auto, sõidame Chicagosse ja sealt edasi läänerannikule,” seletasin vurinal, et mitte anda ametnikule võimalust minu juttu katkestada enne, kui olen jõudnud meie plaane lähemalt tutvustada.

      Tundus, et jutt mõjus – ametnik kraamis välja sõrmejäljeskanneri ning lajatas pärast minu daktüloskoopimist templid vajalikesse kohtadesse.

      “Miks sul nii kaua läks?” tundis Raivo huvi. “Liigne ausus pole veel kellelegi kasuks tulnud,” arvas ta pärast minu jutu ära kuulamist.

      “Eks ma siis pistan pärakusse sõrme, ergutamaks vaimu, minu, sitaratta, jaoks see võimalus on ainus,” parafraseerisin Albert Trapeeži.

      “Just, just.”

METROORONGIDEGA BROOKLYNI POOLE

      Kokkuhoiu mõttes olime otsustanud taksost loobuda ning omal jõul jõuda hostelini Brooklynis. Lennujaama ümber kurseeriva airtrain’iga logistasime metroojaamani, kus asutasime end New Yorgi allmaaraudtee kaardi ette liinidega tutvuma. JFK lennujaama metroojaam asus sinisel liinil ja selleks, et jõuda Nassau või Greenpointi peatuseni helerohelisel liinil, tuli kaks korda ümber istuda.

      “Kuradi keeruline värk,” arvas Raivo ja meenutasime igatsusega Moskva lollikindlat metrood.

      Kennedy lennujaama allmaaraudteejaamas seisid õnneks piletiautomaadid, kus sai maksta ka kaardiga. Rongideni viis pikk tunnel. Minu kohvril olid rattad kitsama külje all ja see kippus iga väiksema kalde puhul külili vajuma.

      Olime valmistunud koristamata, räpasteks metroojaamadeks ning kohtumiseks pättide ja hulgustega, kuid midagi sellist silma ei hakanud. Jaam oli pooltühi nagu vagungi. Ei midagi kahtlast.

      Võtsime metrookaardi välja ja püüdsime saada kohalikelt juhatust, kuidas kõige lihtsamalt sihtkohta jõuda. Paraku raputasid need, kelle poole pöördusime, kahetsevalt pead. Lõpuks panin tähele, et üks meie vastas istuv rastamütsiga vana moorlane piidleb meid tähelepanelikult. Tema käeviipe peale võtsin ta kõrval istet. Torkasin talle kaardi nina alla ja näitasin peatust, kuhu jõuda tahtsime. Taat arvas, et iseseisvalt ei jõua me ilmaski pärale ja pakkus oma abi. Hoidsime ümberistumisjaamades tema tuulde, püüdes teda mitte silmist kaotada.

      “Vaata, kuidas suusatab,” juhtis Raid mu tähelepanu taadi kummalisele, kuid siiski kiirele liikumisviisile.

      Iga sammu järel laskis ta põlved nõtku, misjärel sooritas pika sujuva äratõuke nagu suusataja.

      “Äkki on pilves,” ähkisin mina, meenutades Henri Charriere’i Papilloni, kus üks pidevalt kokalehti järav indiaanlane täpselt samuti edasi liikus.

      Lõpuks viipas taadu meid enda juurde ja ütles:

      “Sõidate selles suunas ühe peatusevahe.”

      Pakkusin talle viit dollarit, kuid ta viipas tõrjuvalt, lehvitas kätt ja suusatas minema.

MEIST SAAVAD “NOORED KRISTLIKUD MEHED”

      Metroojaamast väljudes tabas mind esimene šokk. New York, õigemini Brooklyn, nägi välja nagu peldik või tõeline slumm. Majad olid maksimaalselt viiekordsed, tänavad räpased, prügikastide kõrval kuhjus rämps.

      “Ära erutu, see on veel igati kobe elurajoon,” lohutas mu trööstitu ilme ära näinud Raivo.

      Oli juba pime ning tänavad üpris inimtühjad. Kelleltki polnud küsida, kuhupoole minna ja hakkasime astuma metrooliiniga samas suunas, teades, et meid huvitav tänavajupp asub kahe peatuse vahel. Õnneks me ei eksinud, sest juba viie minuti pärast terendas ees internetist tuttav YMCA – noormeeste kristliku ühenduse hostelihoone. Läbi akna oli näha, kuidas üks moorlasepiiga jooksutrenažööril pekiga võitles. Ronisime trepist üles ja trügisime läbi õõts-uste öömaja vastuvõturuumi.

      Hostelitöötajate omavahelisest jutust saime aru, et tegu on puhtalt poolakate ettevõtmisega, nad patrasid omavahel valju häälega, panemata külalisi millekski.

      Viskasime dokumendid letti ja teatasime, et meil on siin kahekohaline tuba broneeritud. Väga noore välimusega vastuvõtutöötaja sukeldus kompuutrisse. Millegipärast kulus tal meie broneeringu leidmiseks üüratu aeg.

      “Miks on teil siin kirjas kaks broneeringut?” küsis ta lõpuks juhmi näoga.

      “Arvatavasti sellepärast, et esimese broneeringu kohta ei saanud