Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

tuttavate juures, osalt aga motellides. Jutu kinnituseks teatasin, et Chicagosse on meil isegi küllakutse, mispeale muidu üpris tuim ametnik ilmutas elavnemise märke ning küsis küllakutseid näha. Andsime need läbi luugi üle ja ametnik kadus kuhugi.

      “Kurat, nüüd panin vist võltsi,” närvitsesin, “kuhu ta, raibakas, kutsetega põrutas?”

      “Ei tea, äkki läks koopiaid tegema?” arvas Raivo.

      Paks oli nende neetud küllakutsetega näinud päris suurt vaeva. Tal polnud veel USA kodakondsust, vaid kõigest elamisluba ja võibolla just selle pärast oli ta sunnitud kasutama Venemaalt ära karanud juudimoorist nurgaadvokaadi abi – kopsaka honorari eest muidugi.

      Meil tuli närvitseda siiski vaid minutit viis, siis oli tšinovnik tagasi.

      “Kutsed võite tagasi saada, kuid passid jäävad siia,” ütles ta ning palus meil kolme tunni pärast tagasi olla.

      Pärast kerget einet oli meil aega teise kohtumiseni ikka veel kuhjaga ja me ei osanud sellega ette võtta muud, kui minna loomaaeda. Vihma hakkas tibama ja targemad elukad läksid varju, ainult tobedalt mäletsevad sõralised jõllitasid meid tühja pilguga.

      Uuesti saatkonda jõudnuna oli vähemalt mul kama kaks, kas saame viisad või mitte. Tõenäoliselt andis tunda väsimus ja ka teatud pinge. Suur eeltöö oli ju ära tehtud ja kas see kõik pidi siis tõega olema asjatu.

      Seekord edenesid asjad libedamalt. Inimesi hüüti üksteise järel letti ja need, keda viisaga õnnistati, tegid üsna ruttu vehkat. Need aga, kellele ära öeldi – meie nähes juhtus seda paaril-kolmel korral –, püüdsid lamenti lüüa ja saada asjatult vastust küsimusele, mis oli äraütlemise põhjus. Me päris hästi ei kuulnud, kuid seletused kippusid olema üsna ähmased – tont teab, mis ohtu äraöeldutes nähti. Kõige tõenäolisem põhjus oli arvatavasti viisarežiimi rikkumine, sest enamik viisast ilmajääjaid olid juba USA-s käinud.

      Meile aga ulatati passid lihtsalt läbi luugi kätte. Igaks juhuks ei lahkunud me lauast enne, kui olime veendunud viisa olemasolus ja meile Ühendriikides lubatud viibimisaja sobivuses. Kõik klappis – tee USA-sse oli avatud.

      TALLINN – MÜNCHEN – NEW YORK

      RAHUSTID JÄÄVAD MAHA. HIRM SUITSUNÄLJA EES. VINTSUTUSED MÜNCHENIS. LEND ALGAB. NÄPUNÄITEID OSAMA BIN LADENILE. NEETUD IMMIGRATSIOONIKAARDID. KUI ÕIGE PÖÖRAKS LENNUKI ÜMBER? LOLLI NALJA JÄRELMÕJUD. HAKKAME LASKUMA.

      25. juuni varahommikul Tartust Tallinna poole teele asudes olime Raivoga olnud juba 17 tundi magamata. Käimas olid Euroopa meistrivõistlused jalgpallis ja meie stardile eelneval päeval kanti üle esimest veerandfinaali, Portugali ja Inglismaa mängu. Tahtsime seda näha ning otsustasime, et paariks tunniks, mis pärast mängu väljasõiduni jäi, pole mõtet teki alla ronida. Lootsime end välja magada kaheksatunnisel lennul Münchenist New Yorki.

      Kohvrite pakkimine oli kulgenud muretult, kui välja arvata medikamendid. Kumbki meist ei kavatsenud Ameerikasse põdema sõita, kuid väike käsiapteek peaks igaks elujuhtumiks ikkagi käepärast olema. Volgi naine Maria koos Immanueli9 kaasa Janaga olid nii lahked, et panid meile mingid rohud kokku.

      Kukalt sügama sundisid uinutid. Ilmselt läheks neid tarvis, et kas või näiteks pikka lennuaega magades veeta ja võimaliku üleväsimusega võidelda. Kuid meil oli meeles lugu ühest tuttavast, kellele kaasa võetud rahustid ja uinutid maksid Inglismaa-reisi. Ja seda hoolimata raviarstilt ning koguni tervishoiuministeeriumist kaasa saadud dokumentidest. Paraku polnud neist kasu, sest Ühendkuningriigi piiril taheti näha retsepte, mille alusel medikamendid apteegist välja olid ostetud. Jutu peale, et Eestis kehtivad ühekordsed retseptid, mis ravimi väljastamisel jäävad apteeki, vaid muiati. Ning tuttav saadeti tapiga tagasi Eestisse.

      Nii tõmbasimegi rahustid ja uinutid nimekirjast maha – parem karta kui kahetseda. Rajasime Raivoga lootused häda korral vana äraproovitud vahendi hundijalavee peale.

MÜNCHENI LENNUJAAMAS

      Tallinna–Müncheni lennukis püüdis Raivo tukkuda, mina aga asusin tutvuma eelmisel päeval ostetud digikaamera kasutusjuhendiga. Nentisin, et fotoka võimalused on vägagi suured ja selle kõigega tutvumiseks jääb lennuajast vajaka.

      Avar ja üllatavalt inimtühi Müncheni lennujaam jättis hea mulje. Ent edasilennuni oli ropult aega. Söögiisu veel polnud, sest Eesti Õhk oli pakkunud ootamatult toeka eine. Nõnda kooserdasimegi niisama ringi, kiigates sisse baaridesse ja söögikohtadesse. Mnjaa, hinnad olid siin kopsakad. Alumisel korrusel aga oli pood, kus pakuti õlut ja igasugust snäkki vägagi soodsate hindadega. Jätsime selle meelde.

      Pisut aitas aega veeta lennujaama ruumidesse hajusalt laiali paigutatud Harley-Davidsonide näitus. Unisust polnud, ehkki olime nüüdseks olnud juba 27 tundi magamata.

      Ka lennujaama ümbruses valitses inimtühjus, nagu polekski tegemist Baierimaa pealinnaga. Üllatuseks avastasime lennujaama Hiltoni taga väikese palmisalu. Istusime kõnnitee äärekivile maha, sest pinke polnud.

      New Yorgi lennule registreerimise alguseni oli aega kolm tundi. Võtsime ajaviiteks mõned õlled ja kõrvale sändvitšid. Need olid kaks pikuti pooleks lõigatud saia, vahel sinki, vorsti, juustu, salatit. Odav ja röögatult kobe söömaaeg.

      Suitsetasin järjepanu. Ees oli kaheksatunnine lend ja ma ei kujutanud ette, kuidas suitsunäljaga toime tulen. Epp seletas pärast üht lendu üle ookeani, kuidas ta oli hoolimata nikotiiniplaastritest – ta oli end nendega täis kleepinud nagu pipraplaastritega – suitsunäljast hüsteeriliselt nutma puhkenud. Stjuardessid olla olnud väga tähelepanelikud ja hoolivad ning kallanud talle aina konjakit juurde. Küllap arvasid, et muidu hakkab Epp krampi kiskuma. Minul seisis see katsumus veel ees. Suitsunälja ootus oli hullem kui suitsunälg ise. Mul oli vestitaskus nikotiiniga näts, kuid pärast Epu juttu polnud sellesse erilist usku.

      Ootasime end Lufthansa sektoris möllides suurt ja ranget puistamist, mida aga ei toimunud. Kott valgustati läbi, kena tütarlaps uuris naeratades pileteid ja passikontrollgi sai läbitud nagu lepase reega.

      “Kas see ongi kõik?” küsisin.

      “Meie poolt küll,” sain vastuseks.

      Mind vaadati üpris kummalise pilguga. Peagi sain aru, et see pilk oli olnud kaastundlik.

VINTSUTUSED TURVAKONTROLLIS

      Pika lennujaamakoridori nurga taga varitseski üllatus – ajutiselt üles seatud metallidetektor ja Lufthansa turvadest erinevas vormiriietuses kamp, pooled neist mustanahalised.

      “Ahaa,” jagas Raivo pildi ära, “’meeriklased ei usalda saksmanne, neil on oma kontroll.”

      Nii see oligi ja nüüd võeti meid ette hoopis põhjalikumalt. Taskud lauale tühjaks, kuued, vestid samuti lauale, kellad, püksirihmad ja kingad maha ning sokkide väel läbi metallidetektori. Mõned, arvatavasti kahtlasemad tüübid, mina kaasa arvatud, kobati ka käsidetektoriga läbi. Pärast läbivalgustamist tuli käsipagas avada ning osa asju välja tõsta.

      Arvasime, et nüüd on tee lennukisse lõpuks ometi avatud, kuid võta näpust – ees ootas veel üks kontroll, kus tuli kõik eelnenu veel kord läbi teha. Hakkasin närvi minema. Kella närviliselt uuesti randmelt võttes rebisin selle rihma katki. Olin selle äsja endale Tartu kaubamajast soetanud, jäänud uskuma poeselli juttu kõrgekvaliteedilisest Itaalia rihmast ja maksnud tavalisest pea poole kõrgema hinna. Nüüd selgus, et mind oli pügatud ning mulle kvaliteetkauba asemel sokutatud tavaline pask.

      Minu ees seisev üsna kerekas härrasmees, arvatavasti eurooplane, sest tallegi tundusid kolmekordsed turvameetmed ja nende põhjalikkus ootamatud olevat, hakkas lisaks kingadele ja püksirihmale ka pükse maha võtma. Selle peale viibutas eriti kerekas moorlane rahustavalt kätt: püksid võivad jalga jääda. Sisimas mõtles ta arvatavasti:

      “Dumb Europeans!”

      “Ma ei saa aru, kas nad arvavad, et teel lennukisse võib keegi suletud alal meile pommi taskusse sokutada või?”

      Raivogi

9

Peeter Volkonski poeg