Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

inimene tellin lennukipiletid ja sondeerin pinda, kus New Yorgis nädal aega peatuda. Enne kohtade broneerimist hostelis või hotellis konsulteerin kindlasti ka Raivoga. Minu õlule jäi ka tutvumine võimalike ööbimiskohtadega Las Vegases, Los Angeleses ja San Franciscos.

VIISADEGA JAHMERDAMAS

      Lennukipiletitega läkis kõik libedalt, kuid meil polnud veel USA viisat. Selle saamisest või sellest ilma jäämisest räägiti igasuguseid pööraseid lugusid. Ajalehtedes kirjutati ja telekast näidati inimesi, kellele Ameerika Ühendriikide saatkond keeldus hoolimata korras dokumentidest ja küllakutsest viisat väljastamast. Põhjusi ei teadnud keegi. Saatkond aga tõrjus kõiki süüdistusi ja etteheiteid väidetega, et tegelikult öeldakse ära vaid maksimaalselt 15 protsendile viisataotlejaist ja et keeldumine tuleneb taotlejate mittevastavusest kehtivatele reeglitele. Meil Raidiga seisis selle kadalipu läbimine veel ees.

      Kõigepealt tuli täita ankeet Ameerika Ühendriikide saatkonna koduleheküljel. Lugesin selle enne täitma asumist läbi, et, jumal hoidku, kogemata mingeid apsakaid ei juhtuks. Siis hakkasin pihta. Küsimustik oli üsna põhjalik, selle täitmine võttis aega tubli pool tundi. Kõik läks ladusalt küsimuseni, kas kunagi on keeldutud mulle USA viisa väljastamisest või mingil põhjusel tühistatud kehtiv sissesõiduviisa. Vastasin “ei” ja tegin ettenähtud kohta linnukese. Olles kõigile küsimustele vastanud, salvestasin vastused ning lugesin tulemuse enne printimist igaks juhuks üle. Ja tänu taevale, et ma seda tegin. Programm oli salvestanud minu vastuse küsimusele, kas mulle on keeldutud viisat väljastamast või on see enne kehtivuse lõppemist tühistatud, “jah”.

      Kustutasin juba täidetud küsimustiku ja hakkasin otsast peale. Seekord võttis vastamine veelgi rohkem aega, sest kontrollisin iga vastuse erilise tähelepanuga üle. Oma arust tegin kõik õigesti, kuid lõpptulemuses seisis kurikuulsa küsimuse vastuseks jällegi “jah”. Igavene jama. Kartsin, et sellise vastuse peale ei hakata seal saatkonnas asjade seisu põhjalikumalt uurima ning mind saadetakse pikema jututa pikalt – hüvasti, Ameerika!

      Helistasin Raivole. Tema polnud veel ankeeti täitma hakanud. Seletasin talle probleemi ära ja tema lubas juba samal õhtul omakorda proovida ning mulle tulemusest teatada. Õhtul ta helistaski.

      “Midagi on perses jah,” venitas Raid pikalt.

      “Mida ette võtta, kas helistada saatkonda ja küsida, milles on asi?”

      “Oled sa proovinud küsimustiku printida ja käsitsi täita?” tundis Raivo huvi.

      “Veel mitte. Kas arvad, et programm on vigane ja nii läheb õnneks?”

      “Alguses on ju seal koduleheküljel öeldud, et ankeedi võib täita nii arvutis kui ka käsitsi. Mis vahet seal siis on …” arvas Raid.

      “Nojah, aga minu käekiri on, tead isegi.”

      “Täidad siis trükitähtedega. Küll sa hakkama saad.”

      Ja ma saingi hakkama. Tont teab, kas see pisike juut ankeedi täitmise programmis oli ’meeriklastel tahtlikult sisse kirjutatud või mitte, kuid paljudel inimestel, kes tulemust hoolikalt läbi ei lugenud, jäi Ühendriikide sissesõiduviisa arvatavasti saamata just selle programmiapsaka tõttu.

      Mis seal ikka, aga nädala pärast saadeti meile saatkonnast elektronkirjad, milles paluti teatada, mis kuupäev meile vestlusele tulemiseks sobib. Seda me siis ka tegime.

KOKKULEPPED BARGERI, PLASTERCASTERI JA TEISTEGA

      Paralleelselt viisaasjadega tegelemisega saatsin laiali meilid inimestele, kellega lootsin USA-s kohtuda. Kiireim vastus tuli Sonny Bargeri avalike suhete ja äriesindajalt Fritz Clappilt. Olin talle kirjutanud, et olen see taat, kes Bargeri autobiograafia eesti keelde ümber pani, et olen poolteist kuud Ameerikas ja tahaksin Sonnyga kangesti kokku saada.

      Clapp saatis mulle oma moblanumbri ning palus mul talle helistada ükskõik mis kellaajal. Olin talle saatnud ka meie reisi umbmäärase ajagraafiku, mille kohta ta teatas, et 17. juulil viibib Barger külas Rockfordi inglite juures Illinoisi osariigis. See pidi olema kõigest paarisaja miili kaugusel Chicagost. See aeg sobis meie graafikuga peaaegu ideaalselt ning teatasin Fritzule, et Rockford on igati sobiv trehvamiskoht.

      Kiire vastus tuli ka Black Panthers Party7 endiselt presidendilt Bobby Seale’ilt. Seale oli kokkusaamisega rõõmsalt nõus, kuid teatas, et on juuni lõpuni kodulinnas Oaklandis ning naaseb Philadelphiasse alles 1. juulil. Seegi aeg sobis, sest kui planeerida trehvamine 2. juuliks, siis peaksime jääma New Yorki maksimaalselt planeeritust ühe päeva kauemaks, 3. juulini.

      Kirjutasin hoolikalt üles Bobby Seale’i kontakttelefonid nii Elkin Parkis Philadelphias kui ka Oaklandis, lubades talle kohapeal kokkusaamine täpsemalt määrata.

      Vastus tuli ka Cynthia Plastercasterilt, kes oli samuti nõus meiega Chicagos kohtuma. Temagi saatis oma telefoninumbri ning palus endale helistada, et kokkusaamise aeg täpsustada.

      Vastused Michael McClure’ilt, Peter Coyote’ilt ja Zappade perekonnalt hilinesid ning jäidki lõpuks tulemata. Netis surfates sattusin äärmiselt huvitavale tüübile, keda hippy.com reklaamis kui oma sõpra ning soovitas ka tema kodulehekülge külastada. Taadi nimi oli Al Aronowitz, keda tituleeriti rokiajakirjanduse ristiisana. Ta oli töötanud kuuekümnendatel aastatel New York Posti ja Saturday Evening Posti juures ning intervjueerinud selliseid kuulsusi nagu Bob Dylan, biitlid, rollingud, Allen Ginsberg, Jimi Hendrix, Marilyn Monroe, Elizabeth Taylor, Phil Spector ja tont teab, kes veel. Intrigeeriv oli seegi, et ta oli äsja avaldanud raamatu “Bob Dylan and the Beatles”. Soovijad võivad tema intervjuusid ja muid lugusid lugeda aadressil www.blacklistedjournalist.com. Aronowitz oli ka mees, kes tutvustas Ginsbergi Bob Dylanile, Dylanit biitlitele ja biitleid marihuaanale. Väga huvitav.

      Panin tallegi meili teele ja paari päeva pärast oli taadu vastus kohal: ta oli valmis meiega rõõmuga kohtuma, saatis oma telefoninumbri palvega talle New Yorgist helistada, et kohtumine täpsemalt kokku leppida. Härra Aronowitz kurtis vanust, rigiidsust ja palus telefonikõne ning kokkusaamise vahele jätta paar päeva, et kohtumine tema plaane väga segi ei lööks ja ta saaks selleks valmistuda. Klaar.

ÖÖMAJU ETTE VALMISTAMAS

      Päris palju aega kulus ka öömaja võimalustega tutvumiseks. Pakkumisi oli seinast seina: alates kõige odavamatest hostelitest, kus öö kaheksakohalises numbris maksis 20 dollarit, üpris soodsate motellideni, kus kahese toa hind oli keskelt läbi 65–80 dollarit. Magamislaudad heitsin kohe kõrvale, sest ei kujutanud ette, kuidas me suudame pärast rasket päeva taluda kes teab milliseid toakaaslasi.

      Tähelepanu köitsid YMCA8 hostelid, neid võis leida igast suuremast linnast. Seal pakuti teiste hulgas ka ühe- ja kahetoalisi numbreid, kusjuures ühe inimese ööbimise maksumus oli vaid 25 dollarit, mille sisse kuulus ka hommikusöök. New Yorgis asus üks YMCA öömaja Brooklynis Greenpointis, kust oli Manhattanile metrooga vaid 20-minutine sõit. Hostel kiitles ka basseini ja jõusaaliga. Mida sa hing oskad veel 25 taalri eest soovida? Raivogi hindas minu valiku sobivaks ja broneerisin selles meile kaheksaks ööks kahekohalise toa, surudes maha ansambli Village People homode hümniks kasvanud loost “YMCA” õhutatud pisikesi kahtlusi.

VIIMANE TÕKE – USA SAATKOND

      Ees ootas veel vaid ühe tõkke, Ameerika Ühendriikide saatkonna ületamine. Tagala kindlustamiseks olime igaks juhuks tellinud Paksult endale ka küllakutsed ja kokkulepitud päeval istusimegi autosse, olles eelnevalt kontrollinud kõikide võimalike vajalike dokumentide kaasasolekut.

      Lisaks meile tungles USA saatkonna ukse taga veel umbes paarkümmend inimest. Kõik olid pisut närvis. Ega endagi enesetunne polnud just kõige kindlam. Mõne aja pärast juhatati kõik sisse ja meid hakati järjekorras letti võtma. Igale jutulkäijale pühendati umbes kümmekond minutit. Valmistusime pikemaks nüriks ootuseks, kuid õnneks saime ette juba teise satsiga.

      Saatkonnatöötaja, atašee või kes, igatahes ameeriklane, küsis, kas vajame vestluseks eesti keele tõlki, meie aga vastasime uhkelt, et püüame ilma läbi ajada. Tundus, et vastus avaldas positiivset muljet. Muu hulgas tunti huvi, miks me just praegu soovime USA-sse sõita ja mida seal teha planeerime. Vastasime, et kavatseme Ameerika Ühendriikides pisut

7

Mustade Pantrite partei. Algselt oli partei nimi BPP for Home Defence – MPP Kodu Kaitseks, kuid hiljem nimi lühenes.

8

Young Men’s Christian Association – noormeeste kristlik ühing