Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

sees lennukisse toimetada, et siis kõik ülejäänud temast eeskuju võttes lõhkeaine samuti kingakontsadesse peidavad,” viitasin mõnda aega tagasi kinni võetud terroristile.

      Mul oli varemgi olnud lennukile saamisega probleeme – ilmselt pikkade juuste pärast. 1980. aastal kästi mul Jerevani lennujaamas kohver avada ning küsiti pärast selle läbisobramist, kus mu nuga on. Vastasin, et ma pole mingi väitsamees, ja et mul on teises kotis hoopis kalašnikov.

      Seda poleks tohtinud öelda. Kohale vilistati veel teisigi vapraid ja valvsaid miilitsatöötajaid, kõik tõmmud ja lopsakate vurrudega. Äärepealt oleksin lennukist maha jäänud, sest mul oli tükk tegu nende veenmisega, et tegemist oli süütu naljaga, mul polegi teist kotti ja minu vastuse provotseeris nende tobe küsimus noa kohta. Tegelikult olen ma aus nõukogude student Tartu ülikoolist, pealegi veel kursuse parim, mis oli küll väike liialdus.

NAPS TURGUTAB ELUVAIMU

      Lennukis juhatati meid kõige viletsamatele kohtadele keskmises neljases istmereas. Nõjatusin seljatoele ja sulgesin silmad. Und ei tulnud, küll aga üldine ärev rammestus, milles teadvus registreeris viimase kui krabina. Üleväsimus, mis muud, magamatus oli kestnud juba kolmkümmend tundi. Minu keskmisest kasvust hoolimata oli lennukiistmel võimatu end mugavalt tunda. Ma pole kehalistele kontaktidele tundmatute, eriti meessoost inimestega eriti aldis ning isikuruumivastane agressioon mõjus kurnavalt.

      Peagi kustus tuli, mis nõudis kohtadel püsimist ja turvarihmade sulgemist. Vahekäiku ilmus stjuuard kahe stjuardessiga, kes enda ees joogikaste lükkasid. Võtsime viskit. Joogisorts oli pisike, kuid mõjus elustavalt. Topsid olid peagi tühjad ja Raid, kes oli viinuski oma hoole alla võtnud – tal oli selleks väga sobilik pisike õlakott, kuhu pudel täpselt ära mahtus – valas meile tubli lõuatäie viina.

      “No proosit siis!”

      Tühjendasime topsid tilgatumaks. Viin oli soe, kuid selle mõju väga ergutav. Eluvaim hakkas sisse tulema.

      “Mulle tuli suurepärane idee, kuidas Osama bin Laden saaks valgetele ja eriti lennukompaniidele sitta keerata,” kukkusin seletama.

      “No kuidas?” uuris Raivo.

      “Asi on väga lihtne. Ta peaks saatma lennujaama turvakontrolli mehe dünamiidi või plastiidiga perses ning võime informeerima, mis lennujaamas ja mis lennule mees end möllida kavatseb. Loomulikult võetakse terrorist kohe kinni.”

      Raivo ei taibanud, mis kasu sest on.

      “Kasu on ilmne,” seletasin. “Arvestades läbielatut – üleüldist kingakontrolli – saadetakse lennujaamade turvatöötajatele ringkirjad, kus nõutakse kõigi reisijate kehaõõnsuste läbipuistamist.”

      Raid purtsatas viina rinnaesisele.

      “Ah et kõik võtku aga uppasend sisse, turvatöötaja tõmbab endale kummikindad plaksti kätte ning sukeldub küünarnukkideni järjekordse reisija urruauku!”

      “Just, just! Mõtle, millise põõna sellised turvameetmed lennufirmadele paneksid!”

      “Igatahes. Aga mina saadaksin sellele missioonil ikkagi naisterahva. Saad aru? Kui mehel mahub pärakusse nii kilo jagu dünamiiti, siis naisele vähemalt poole rohkem – tal ju ka kehaõõnsusi rohkem.”

      Nõustusin väärt mõttega. Lõime topkad kokku ja tühjendasime taas. Silme ees tantsisid pildid lennujaamades bin Ladeni provokatsioonile järgnevast kaosest. Niigi üle mõistuse pikk lennule registreerumise aeg pikeneb veelgi. Pärast tavakontrolli ja kingade jalast käsutamist lüüakse reisijad kahte lehte, meessoost ühele ja naissoost teisele poole sirmi taha. Aeg-ajalt kostab nii siit kui ka sealt heledaid kiljatusi, kui turvatöötaja on enne oma tähtsat missiooni vaseliiniga koonerdanud. Küllap kipuksid sellisele tööle eelkõige ka vaid teatud spetsiifiliste huvidega mehed ja naised. Ainus lohutus reisijatele aga on fakt, et ega siis iga päev saa mundrikandjatele nende ametikohustuste täitmisel perset näidata.

      Igavus mattis hinge. Et sellega kuidagigi võidelda, tutvusin aerobussi peldikuga – ülimalt kidur ja ahistav. Kindlasti mitte õige koht klaustrofoobia all kannatajatele. Järasin pidevalt suitsetamisvastast nätsu. Sellest jäi suhu kibe maitse, mis võistles edukalt viina kibedusega. Mõningast vaheldust pakkus ka serveeritud niru eine.

      Pärast neljandat lennutundi oli juba täielik siiber ning ootasin kannatamatult teateid meie asukoha kohta, lootes end lõpuks näha lähenemas USA idarannikule.

NÄRVESÖÖVAD IMMIGRATSIOONIKAARDID

      Lõpuks võttis igavuse peletamise enda peale üks stjuardessidest, kes hakkas meid instrueerima kahepoolse immigratsioonikaardi täitmiseks. Seda tuli teha äärmiselt hoolikalt, sest üks pooltest rebitakse ära Ameerika Ühendriikidesse sisenemisel, teine aga jääb meie passi vahele riigist lahkumiseni. Selle puudumisel võivat meid ärasõidul oodata teatud ebameeldivused. Dokumendil fikseeritud andmed skaneeritakse ja seepärast peavad numbrid olema kirjutatud ameerikapäraselt, mis tähendas seda, et “1” asemel tuli kirjutada “I” ja “7” asemel “1”. Viimast nõuet kordas stjuardess nagu mantrat, väites, et valesti täidetud immigratsioonipaber võib takistada pääsu USA territooriumile.

      Uurisin Raidilt, kas samasugune kord valitses ka kümne aasta eest ja tema vastas, et vist mitte. Mis seal ikka – 11. septembri järelkajad, rangemad turvameetmed.

      Igaks juhuks küsisime endale tagavaraks mitu blanketti. Selgus, et meil on vaid üks pastakas ja ma loovutasin selle esmakasutusõiguse lahkelt Raidile, lootes tema vigadest õppida. Raivo kallas endale sortsu viina, minagi nihutasin oma klaasi talle lähemale, et ta ei peaks üksi jooma.

      Viskasime käraka hinge alla ning Raivo alustas. Algul läks kõik libedalt. Ta luges hoolikalt küsimusi ja täitis kõik nõutavad kohad trükitähtedega. Numbreidki tuli kirjutada üsna palju ja nagu needus sisaldasid need nii ühtesid kui ka seitsmeid. Raivo ei kiirustanud, vaid töötas läbimõeldud aeglusega. Kõik oli juba korras, kui ta komistas – tõmbas number seitsme vertikaaljoonele kriipsu.

      Mis parata, esimene vasikas kipub ju ikka aia taha minema. Uus blankett. Nüüd juhtus äpardus juba õige varsti ja see viis mehe endast välja. Pidasin peenikest naeru, lootes, kui kord minu kätte jõuab, näidata tõelist meistriklassi. Raid aga oli kangekaelne: mis sitasti, see uuesti ning asus kolmandat kaarti täitma. Kui seegi üritus oli vahetult enne töö lõppu untsu läinud, viskas ta paberid ja pastaka mulle sülle ning kallas endale suure sortsu viina. Loobusin igaks juhuks sellest ringist, lootes kaotatu pärast formulari täitmist siiski tagasi teha.

      Kuid oh õnnetust! Ma polnud Raidi vigadest õppinud muud kui seda, kuidas vahetult enne töö lõpetamist viga sisse teha. Olin üsna närvis, sest blanketid said otsa, Raid aga kõhistas kahjurõõmsalt naerda.

      “Palun, kas te annaks meile veel mõned blanketid?” pöördusin ühe vanema stjuardessi poole.

      Vastuseks nähvati, et lennuk pole trükikoda. See vastus muutis mu tigedaks.

VÄGA MÕTLEMATU TEGU

      Mõtlesin, mis kurat, ning peatasin teisel pool istmerida kuhugi kiirustava noorema ja kenama stjuardessi.

      “Vabandust, meil läks üle igasugune huvi Ameerikasse lennata. Kas poleks võimalik lennukit ümber pöörata ning tagasi Euroopasse lennata?” kuulutasin valjult ja mõtlematult.

      Raivo ja teiste istmenaabrite näoilmetest sain aru, millise lollusega olin hakkama saanud – ikkagi 11. septembri järelkajad! Stjuardess suhtus minu sõnadesse siiski üsna rahulikult. Vaikides jätkas ta liikumist endises suunas.

      “Peast soe oled või?” sisistas Raid. “Mõtled ka, mida räägid?”

      “See kuradi mõrd viskas kapsa välja,” kaitsesin end. “Kas arvad, et pööravadki lennuki ümber?”

      “Ei tea. Aga võivad pöörata küll,” arutles Raivo. “Kuigi vaevalt nad seda teevad, New Yorgini on lennata maksimaalselt tund ja tagasilennuks ei jaguks meil ilmselt kütust.”

      Tuju oli alla igasugust arvestust. Mõtlesin, et kui meil minu mõtlematu lolluse pärast reis tuksi läheb, pean ise kogu sita ära sööma. Viin oli otsas ja sirutasin tühja topka Raivo poole, et lisa saada.

      “Kärakas