Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

ta kolm kuud New Jerseys ühe ülikooli juures ning tal oli teatud kogemustepagas ’meerikast olemas. Tema tollastest tähelepanekutest oli mul endalgi õnnestunud juba kasu lõigata. Näiteks rääkis ta, kuidas töökaaslased olid ta kord basseinipeole kutsunud, pärides ühtlasi, kas tal susped ikka on kaasas. Raid vastas, et on küll. Sellega asi siiski veel ei piirdunud – ujukaid taheti näha. Raivo näitaski siis meil tollal nii tavalisi üpris pisikesi ujumispükse. Need ei paistnud kohalikele eriti meeldivat. Milles asi oli, selgus siiski alles mõne tunni pärast, kui Raid kõrvale kutsuti ning talle vaikselt öeldi, et sellistest suspedest võib teistele peokülalistele jääda vale mulje, sest Ameerikas kannavad niisuguseid vaid homod. Ei jäänudki siis mu vaesel klassivennal üle muud, kui kohalikust spordipoest endale tublid pooletoobrised trusad osta, mida meil naljaga pooleks kutsuti “60 aastat nõukogude jalgpalli”. Igatahes kulusid Raivo kogemused marjaks ära enne 1995. aasta Türgi-reisi. Ostsin endalegi korraliku inimese ujumispüksid, et kiimalistes homoseksuaalsetes türklastes mitte äratada petlikke lootusi.

      “On sul juba paika pandud aeg, millal Bostonisse lähed?” küsisin Raivolt.

      “Täpset aega veel pole.”

      “Sa tead ju küll minu plaanist Ameerikasse minna ja seal ookeanist ookeanini sõita?”

      “See plaan on sul juba mitu aastat peas mõlkunud. Kas hapuks ei kipu minema?” õelutses Raid.

      “Kaugeltki mitte,” pareerisin, “on olnud igasuguseid asjaolusid, miks see pole teoks saanud – pole olnud ei pappi ega reisikaaslast. Kuidas on lood sinuga, äkki teed ise kaasa?”

      “Ei tea, kurat. Mul on ju sihtkoht Boston, aga sina tahad käia New Yorgis, Chicagos, Friscos ja tont teab, kus veel. Ja kahte kuud ei venita ma kuidagi välja. Saan Tartust ära olla maksimaalselt poolteist kuud.”

      “Mis seal ikka, eks tuleb siis natuke plaane korrigeerida. Kui sa saad konkreetselt teada, kas ja millal saaksid kaasa tulla, paneme plaanid lõplikult paika.”

      “Kus sul need tuttavad ees on?” tundis Raivo huvi.

      “Epp ja Saul on kuskil Connecticutis ja Paks Chicagos. Nii et läände sõites tuleb algul hoiduda põhja poole ja Chicagost sõita edelasse. Kahju, et enam pole seda kuulsat Route 66 – ajaloolist maanteed Chicagost Los Angelesse. Muuseas, Connecticut jääb ju otse New Yorgi ja Bostoni vahele, nii et vahepeatusena peaks see sullegi hästi sobima.”

KELLEGA ON PLAANIS KOHTUDA?

      “Paks on see budist, Oleg või Alik või mis ta oligi?” tundis Raivo huvi.

      “Sama jah, oled teda minu arust Tartus näinud, kui ta mul külas käis.”

      “Selge pilt. Kellega on sul plaanis seal kokku saada?”

      “Ma pole kellegagi konkreetselt kokku leppinud, sest seni polnud ka plaani õnnestumine sugugi kindel. Aga nüüd, kui sa tõesti otsustad ise õla alla panna, hakkan asjaga tõsiselt tegema. Praegu võin nimetada vaid neid, kellega on mul olnud mingid kontaktid ja kelle poole ma kohtumise asjus kindlasti pöördun. Esiteks tahaks kohtuda Sonny Bargeriga, legendaarseima põrguingliga. Arvan, et ta ei ütle ära, ehkki Hell’s Angels on äärmiselt suletud klubi – tõlkisin ikkagi tema autobiograafia eesti keelde ning aitasin tal sel viisil mõned dollarid teenida.

      Paari aasta eest püüdsin interneti teel intervjueerida ka Mustade Pantrite partei endist presidenti Bobby Seale’i. Taat oli küll lahkesti nõus, kuid jättis küsimustele lõpuks ikkagi vastamata. Arvan, et mind ei saada pikalt ka Cynthia Plastercaster, üks tuntumaid groupie’sid, kel on vägev kogu rokistaaride peeniste jäljendeid. Tema oli omal ajal üks Frank Zappa kodakondseid, mina aga olen siiani Zappa fänn ning tema kontori rahvaga telefonitsi korduvalt vestelnud. Kangesti tahaks kohtuda ka Zappa lapsukeste ja lese Gailiga.”

      “Kust sa numbri said?” tundis Raivo huvi.

      “Olin üks kolmest Nõukogude Liidu kodanikust, kellele saadeti Zappale pühendatud põrandaalust, samizdat-ajakirja Society Pages. Suhtlesin ka selle toimetajatega ja nemad selle numbri andsidki.”

      Nende kõnedega oli üldse pull lugu. Üheksakümnendatel aastatel oli Tartus majaomanikel tükk tegu, et telefoni majja saada. Minul igatahes seda polnud ja kõned toimusid öösiti Volgi2 pool. Tahtsin saada kontakti ka Põrguinglitega, kuid ei teadnud ühegi osakonna numbrit – inglid ei laota infi asja ees-teist taga laiali. Peetril aga oli kohe hea nõu abiks: helistada politseijaoskonda ja küsida sealt. Nii siis tegimegi. Valisime keskjaama ja palusime end ühendada Oaklandi politseijaoskonnaga, sest just seal asub Hell’s Angelsi ematšarter.

      Ei läinud veerandit tundigi, kui meile juba tagasi helistati ja öeldi, et ühendus on olemas. Hääle ja häälduse järgi võis aru saada, et traadi teises otsas on üpris kopsakas moorlaseeit. Too kukkus meie soovi kuuldes naeru pugistama ning tundis huvi, kes me sellised oleme? Vastasime, et kaks dumb European3 ajakirjanikku Eestist. Eit rõõmustas edasi, kuid teatas, et kahjuks on see info konfidentsiaalne. Meie uurisime edasi, et kas inglid ikka tõesti on nii pahad poisid, kui neist kirjutatakse. Vastus oli ettearvatav, kuid oodatust leebem: vahetevahel ikka.

      Meie aga ei jätnud jonni ja palusime keskjaamal sedapuhku ühendust võtta föderaalse juurdlusbüroo peakorteriga Washingtonis. Tundus, et valves oleval telefonistilgi tekkis meie üritusega teatud hasart. Seekord helistati tagasi juba paari minuti pärast. Telefonist teatas, et Washingtoniga ei õnnestunud ühendust saada, kuid meid ühendati FBI Põhja-Carolina kontoriga.

      Seekord jäi jutt väga lühikeseks, Kui olime end tutvustanud ja oma tagasihoidliku plaani teatavaks teinud, kostis teisest otsast räige röögatus. Edasi tunti huvi, mis kuradi naljad need on, kes, kurat, me sellised oleme ja nii edasi. Kõigest võis aru saada, et härra eriagent võtab meie soovi ränga solvanguna. Tema puhkimisest võis aru saada, et ta on valmis meile kohe kallale või siis vähemalt pükstest välja kargama. Õnneks jõudsime toru hargile visata enne, kui naerust kägarasse kiskusime.

      Proovida võib veel näiteks Michael McClure’iga, kes on üks viimaseid elus olevaid biitnikke ning oli tihedalt seotud Haight-Ashbury hipidega. Jack Kerouac on ta jäädvustanud Pat McLearina oma romaanis “Big Sur”. Tema on ka Janis Joplini laulu “Mercedes Benz” sõnade autor. Praegu teeb ta koostööd ansambli Doors klahvimängija Ray Manzarekiga. Mõne aja eest ilmus ka Hollywoodi filmistaari Peter Coyote’ autobiograafia “Sleeping Where I Fall”4. Ma ei teadnudki, et tema ongi seesama Koiott, üks Diggerite5 liidritest, kellest Emmett Grogan6 kirjutas oma autobiograafias “Ringolevio”. Kui tõsiselt netis tuhnida, võib leida paljude huvitavate inimeste kontakte. Mõni neist ikka oma jah-sõna ütleb.”

      Raid mõtles mõne hetke ja noogutas nõusolevalt.

      “Loend on muidugi muljetavaldav. Eks vaatame.”

RAID VÕTAB VEDU

      Aprilli alguses helistaski ta tagasi.

      “Tundub, et mul õnnestubki reis kaasa teha. Mu teaduspartner on juuli alguses Harvardis ja talle sobib, kui ma tulen tema juurde kuni 15. juulini.”

      “Siis on ju kõik korras!” rõõmustasin mina ja kutsusin ta õhtul enda poole, et plaane täpsustada.

      Jõudsime kokkuleppele, et väljasõit võiks olla 25. juunil ja tagasilennupiletid tuleks osta 8. augustiks. Nii oleks meie reisi pikkus 45 päeva, tagasi Eestisse jõuaksime 9. augustil, sest ajavahe USA läänerannikuga on 11 tundi. Tingimus, et me rangeid tärmineid paika ei pane, millal kuhugi jõuda ja millal edasi startida, rahuldas samuti meid mõlemat. Otsustasime, et kui teel midagi huvitavat ette jääb, siis korrigeerime plaane.

      Raivo tegi ettepaneku põigata pärast Las Vegast mõneks päevaks sisse San Diegosse, õigemini selle eeslinna Solana Beachi.

      “See on otse Vaikse ookeani ääres, seal elab minu diplomitöö juhendaja ja tema juures saaksime samuti pärast pikka reisi kosuda. Umbes nädalapikkuse ratastel veedetud aja järel kulub see meile ära. Me ju ei tea, kuidas ja kus meil enne

2

Peeter Volkonski

3

Kõlupäine eurooplane

4

Magan seal, kus kokku varisen

5

Tuntumaid hipikooslusi, kommuun Haight-Ashburys

6

Legendaarne hipi, üks diggerite liidritest