Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

kui teine lennuk WTO lõunatorni põrutas.

      “Kas see sama pauk oligi?” küsisime.

      “Ei, see on juba teine lennuk. Näete, teine torn juba põleb,” laiutas Ruta käsi.

      Kuulasime telediktori üsna närvilisi ja segaseid seletusi ega saanud millestki aru. Kaubanduskeskuse tornid põlesid tõepoolest ning need üpris sürrealistlikud kaadrid vaheldusid kaadritega õnnetuse ajal Manhattani lõunatipus olnud inimeste hüsteerilistest kommentaaridest.

      “Uskuge mind,” jäi Varblane endale kindlaks. “Varsti võite siin samas Tartus näha samu kaadreid filmis, kus Superman või mõni muu jõujuurikas inimkonda päästab.”

      “Ole vait ja lase kuulata!” panime tal suu kinni.

      Sündmused aga muutusid üha dramaatilisemaks, võimalus, et tegemist on uue orsonwellsiliku tüngaga, muutus üha väiksemaks: telediktor teatas, et kolmas reisilennuk rammis Washingtonis Pentagoni. Keegi ei rääkinud eriti midagi, need, kes suitsetasid, tõmbasid närviliselt suitsu, teised seisid niisama, vaat et mokk töllakil. Kavatsesime juba alla tagasi minna, kui tuli teade, et Ameerika Ühendriikide õhuvägede lennuk tulistas alla neljanda reisilennuki, mille arvatav sihtmärk oli Kapitoolium või Valge Maja.

      Lõpuks maandusime ikkagi tagasi Viinahavda, kuid endised jututeemad olid peast pühitud, räägiti vaid CNN-ist nähtud jalustrabavatest kaadritest ning arutati, millega õigupoolest siis tegemist oli.

      Tolle aasta 11. septembri sündmustel olid meie seltskonnale sellised tagajärjed, et Tiina Viirelaiul jäigi USA-s käimata, sest kõik lennud tühistati, minul aga kinnistasid nähtud kaadrid ja nendega seotud emotsioonid teadvuses kindla plaani niisama jutujätkuks välja käidud idee kindlasti teoks teha. Salata ei saa sedagi, et kirjeldatud kurva päeva sündmused mõjutasid tugevasti ka meie reisi 2004. aastal.

PINDA SONDEERIMAS

      Paar aastat vindus idee niisama omaette, võtmata kindla, konkreetse plaani kuju. Idee oli igati vägev ja nii mõnedki sõbrad oleksid hea meelega kampa löönud, kuid alati jäi takistuseks aja- või rahapuudus. Olin arvestanud reisi pikkuseks umbes kaks kuud, mis tähendas, et reisikaaslasel pidi olema võimalik võtta ennast nii pikaks ajaks tööst vabaks. Paraku oli selliseid vähe nagu neidki, kel oleks varnast võtta umbes 60 000 krooni, mis ma ettevõtmise umbmääraseks maksumuseks olin arvestanud. Tõele au andes polnud endalgi sellist pappi paugust kuskilt võtta. Siiski oli võimalik siduda meeldiv kasulikuga: kirjutava inimesena võisin pakkuda lehtedele või ajakirjadele nii reisikirjeldusi kui ka intervjuusid inimestega, kellega lootsin USA-s kohtuda. Paraku osutusid need lootused idioodi unistuseks – väljaanded, kelle poole pöördusin, ei võtnud vaevaks üldse vastata või saatsid lihtsalt pikalt: laku perset, Lible!

      Eeltööd tegin siiski, sest uskusin, et plaan kunagi ikka teoks saab. Sain teada, et autosuvila üürimine 25 dollariga jääb unistuste maailma. 30-päevane autorent, kui seda reisibüroo kaudu teha, läheb maksma vähemalt 1000 dollarit, millele lisandub auto laenutuskohta tagasitoimetamise eest veel vähemalt 1500 dollarit. Mina, naiivne inimene, olin olnud arvamusel, et rendiautoga võib vabalt sõita kuhu tahes ja jätta masina sihtpunktis sama firma kontorisse, kust keegi teine auto rentinud inimene võib sellega lähtepunkti tagasi sõita. Võta näpust!

      Alternatiiv oli muidugi osta romulast mõni vana pann, lootes, et see pikal teel otsi ei anna, ja sellega tuur läbi teha. Seda enam, et kuulu järgi pidid vanad autod USA-s hirmodavad olema.

      Helistasin Epule ja Saulile, et selles küsimuses pinda sondeerida.

      Saul oli lahkesti nõus silmi lahti hoidma ja olukorraga tutvust tegema. Nii palju oskas ta öelda kohe, et nende üleaedsed müüvad kaheksa aasta vanust täiesti korras Hondat 1500 taalriga ja kauplemise käigus õnnestub hinnast arvatavasti veel mõnisada dollarit alet saada. Info oli lootustandev.

      Kõrgemalt poolt saabus veel üks märk, mis õhutas jonni mitte jätma ning reisi planeerimisel edasi tegutsema: 2003. aasta kevadel helistas vana sõber Oleg, kes oli 1991. aasta augustis putši eest Pariisi pagenud, ning teatas, et on naise Leenaga kolinud Chicagosse ning kutsus kohe külla. Kui Pariisis oldi vireletud pisikeses ühetoalises üürikorteris, kus ruumi jagus vaid magamiseks (tõsi küll, ainukesest aknast välja küünitades võis näha Triumfikaart), siis Chicagos, täpsemalt Evanstonis tema korteris oli kogunisti kolm magamistuba.

      Olegi ümberasumine Chicagosse määras ka tulevase reisi marsruudi: New York, Willimantic (seal hangime auto), Niagara Falls, Chicago ja sealt edasi Monument Valleysse Suure kanjoni pervel, Las Vegasesse, Los Angelesse ning San Franciscosse. Eks tulevik näita, kuhu teel olles veel sisse põigata võiks.

      Plaanidest sõpradega vesteldes ja reisikaaslast otsides kogunes ka igasugust vajalikku või siis vähemalt huvitavat infot.

      Prahas Vabas Euroopas töötanud ja Ameerika Ühendriikides käinud Villu Känd näiteks laitis auto kasutamise maha.

      “Keset Ameerikat pole sittagi teha – seal pole ju muud kui preeria ja kõrb, raiskate niisama aega ja küpsetate end palavuses.”

      “Aga Niagara juga ja Suur kanjon?” pärisin vastu.

      “Kanjonisse saab kindlasti bussiga Las Vegasest, vahemaa pole eriti pikk ja Niagara Fallsi võib lennata või sõita bussi või rongiga,” arvas Känd. “Muuseas, minu teada võib USA-s osta sellise lennukipileti, millega võib siselendudel teatud aja lennata, kuhu tahes, nii palju kordi, kui tahad. Tean taate, kes on just sel viisil hotelliraha kokku hoidnud: nad istusid öisele lennule ja lendasid idarannikult läänerannikule ning vastupidi. Selline pilet pole üldse kallis, omavahel rääkides.”

      “Ise ei taha reisi kaasa teha?”

      “Kaks kuud on liiga pikk aeg, nii palju pole seal midagi teha. Pealegi ei saa ma nii kauaks puhkust.”

      Mina olin ikkagi seda meelt, et kuu ajaga jääb väga palju nägemata.

      “Lennukiga reisimisel on veel see viga, et sõltud lennuplaanidest ja pead ropult ühiskondlikku transporti kasutama, mis lõppkokkuvõttes läheb ehk kallimakski kui autoga reisimine. Auto annab ka teatud vabaduse: kui mingi koht meeldib, siis jääd sinna kauemaks, kui lähedusse jääb mõni huvitav paik, siis sõidad pikema jututa sinna. Autoga lähed, kuhu tahad, just siis, millal sulle sobib.”

      Kännu jutt sundis siiski uurima, kas maha märgitud marsruuti on võimalik läbida rongiga. Olles Amtraki marsruudi ja eeldatavad sõidukuupäevad sisse toksinud, sain vastuseks, et ühe inimese ots läheb maksma kõigest 430 dollarit – tõepoolest soodne. Ameerikaski kehtis reegel, et mida pikem sõit, seda madalam hind. Mõned hinnad tundusid suisa uskumatud. Koht kaheses luksuskupees Chicago – Las Vegase kiirrongis maksis kõigest 30 dollarit, ehkki vahemaa on umbes poolteist tuhat kilomeetrit. Arvatavasti maksavad kasiinod lõviosa pileti hinnast kinni, et kergeusklikke süütuid lambukesi mänguautomaatide juurde meelitada. Ka Arvo Pesti ehk Archie rääkis, et Las Vegases on elu imeodav, kasum ei tule mitte ööbimise, söömise ja käraka pealt, vaid mänguautomaatidest ja – laudadest.

ASJAD HAKKAVAD LIIKUMA

      2003. aastal hakkas reis konkreetsemat ilmet võtma: sain endale potentsiaalse reisikaaslase. Raivo Raid oli mu klassivend ja vana sõber, kellega suhtlesin tihedalt juba kaheksandast klassist alates. Ta oli Tartu ülikooli dotsent ning pidi samal aastal niikuinii nädalaks Bostonisse Harvardi ülikooli minema, et oma partneriga Somaaliast mingeid teadustööde asju arutada. Neil oli ilmunud mitu ühist artiklit, nüüd oli tarvis veel midagi paika panna.

      Bioloogina oli Raid läbi matkanud ja suusatanud nii Koola poolsaare kui ka Põhja-Uuralid, elades üpriski ekstreemsetes tingimustes. Konni, vihmausse ja tigusid sõi ta juba ammu enne seda, kui need meie maalgi delikatessideks tunnistati. Reisil, eriti pikal reisil, on oluline, et reisikaaslased oleksid võimalikult isetud ega hakkaks oma soove teistele peale suruma, mis tekitab tahes-tahtmata pingeid, rahulolematust. Kui aga keegi reisiseltskonnast vinguma hakkab, on kõik mokas. USA-reis pole Tallinna või Läti külastamine, kust võib iga kell soovi korral tagasi koju põrutada, kui miski ei klapi. Vastastikune vastutulelikkus ja oma soovide põhjendamine, kaaslaste veenmine nende väärtuses ning vastuväidete kiretu ärakuulamine on reisi edukuse tagatis. Raivo väärtuses reisikaaslasena võisin