Kõlupead Ameerikas. Siim Holvandus

rahuldanud? Miks pagana päralt te siis meile kinnituse saatsite?”

      Torkasin talle nina alla kinnituse prindi.

      Poolakas mõmises midagi ja asus uuesti arvutit skrollima.

      “Meil on pakkuda ainult ühe voodiga tube,” teatas ta lõpuks.

      Olin juba üsna närvis ja Raivogi puhises kahtlaselt.

      “Mis seal ikka, eks andke siis see. Oleme juba nelikümmend tundi magamata. Ainuke, mis meid huvitab, on koht, kus end külili visata. Eks järgmine päev klaarime,” ütlesin, ehkki oleksin hea meelega välja ladunud kõik Švejkist meelde jäänud vigased poolakeelsed väljendid, nagu näiteks dupe zasranne ja wiencej srač nje bendzeš.10

      Poolakas torkas meile nina alla YMCA-ga liitumise avaldused. Ehkki seda polnud internetireklaamis mainitud, tuli enne öömajale pääsemist liituda noorte kristlike meestega. Täitsime avaldused vingumata, sest väsimus hakkas meist võitu saama. Siis kasseeris administraator meilt kakskümmend taalrit võtme tagatisraha ning vajutas nupule laua all. Tõotatud trepini viiva ukse lukk avanes valju klõpsuga. Mingi klõps käis ka minu sees, valmistusin halvimaks.

      Ronisime mööda kuid puhastamata vaibaga kaetud treppi kolmandale korrusele. Me polnud lootnud numbrisse ei kempsu ega dušši, kuid laudadega kinni löödud kemmerguuks oli siiski üllatus. Tuba ise oli pisike ja spartalik: seal oli vaid suur voodi, laud, tool, prügikast ja televiisor. Aken, mis avanes politseijaoskonna poole, oli pärani lahti. Õnneks ei lennanud õhus sääski ega muid satikaid.

      Raivo tegi kohvri lahti ja tõmbas sealt võetud plätud jalga.

      “Lähen teen mugavustega tutvust,” teatas ta ukselt.

      Ajasin endalgi liigsed riided maha, jättes siiski särgi selga ja püksid jalga – tuleb ju mulgi varem või hiljem minna mugavustega tutvuma. Raivo oli peagi tagasi.

      “Peldik on korrus allpool, seal on ka kaks dušikohta.”

      “Oli väga räpane?” pärisin pelglikult.

      “On hullematki nähtud.”

      Raivo pani lauale pudeli kokat.

      “Trepikojas on telefon ja limonaadiautomaat.”

      Lülitasin teleka sisse. Selgus, et kõigilt viielt kanalilt, mida see näitas, edastati järjepanu reklaami. Tahtnuks magada, aga und ei olnud. Sellised need lood üleväsimusega on. Meenus, kuidas püüdsin kord pärast 1500-kilomeetrist roolis istumist tulutult end välja magada. Uni küll tuli, kuid nägin terve öö unes, kuidas autot juhin. Hommikul ärgates olin nagu pohmeluses. Ainus, mis üleväsimusega toime tulla aitab, on enne voodisse minekut võetud tubli peatäis.

      Vaatasin küsivalt Raidi poole ja ta noogutas nõusolevalt. Tõmbasin kohvrist välja viinapudeli.

      “Oleme vähemalt edukalt New Yorki jõudnud,” tõstsin klaasi.

      “Proosit,” vastas Raivo.

      Neelasime käraka ühe lonksuga alla. Peale hammustasime teele jäänud lavkast ostetud banaane.

      Magama läksime alles siis, kui suur viin oli tilgatumaks joodud. Tekke oli õnneks mitu, mis võimaldas meil ühes voodis magadeski teatud privaatsust säilitada. Hoidsime kumbki võimalikult oma voodiääre poole ja suhteliselt ebamugavast asendist hoolimata vajusime peaaegu kohe sügavasse unne.

KUHU JÄÄB JOOTRAHA!?

      Kui hommikul silmad avasin, ujus meie tuba päikesekiirtes ega paistnudki enam nii rääbakas. Hoolimata vaid seitsmetunnisest unest, oli ka enesetunne ootamatult värske. Raid oli jõudnud juba alt administraatori käest toidutalongid tuua ja õhutas mind hommikusöögile ruttama.

      Ehkki kell oli alles üheksa, valitses väljas kenake palavus ja taevas polnud pilveraasugi. Resto asus kahe kvartali kaugusel. Õnneks olid kvartalid lühikesed ja pärast mõneminutilist kiiret käiku olimegi uhke nimega toitlustusasutuse juures. Manhattan Drei Dekker (see asus Manhattani avenüül) kujutas endast suhteliselt avarat eri tasanditel asuvat kaheks jagatud ruumi. Enamik ettekandjaid olid tõmmunahalised ning meid võttis oma tiiva alla eriti matsakate mõõtmetega pigimust moorlanna.

      “Tulge aga mamma juurde, tibukesed!” viipas ta ning nihutas ühe tooli lauast eemale.

      Võtsime istet.

      Menüü oli suhteliselt napp, YMCA talongide eest võis valida nelja roa vahel: peekon munapudruga, peekon härjasilmadega, pannkoogid hakkliha ja vahtrasiirupiga ning mingi puder. Valisin peekoni härjasilmadega, Raivo munapudruga. Toit oli okei ning portsudki üsna suured. Joogid olid tasulised, kuid rõveda maitsega kohvi sai siiski tasuta ja seda kallati soovi korral juurde.

      “Nüüd ma mõistan, miks Charlie Manson lisaks Sharon Tate’ile ka Folgeri tütre laskis mättasse lüüa,” kuulutasin kohvitassi kohal nina krimpsutades.

      “Millest sa räägid?” päris Raid.

      “Räägin kohvimagnaat Folgeri tütrest, kelle Cahrles Mansoni kommuuni liikmed lisaks Roman Polanski filmitähest naisele Sharonile 1969. aastal Los Angeleses tapsid. See lurr, mida praegu joome, ongi arvatavasti Folgeri toode.”

      Enne lahkumist tekkis meil probleem. Tellimuse maksumust arvestades tuli ettekandjale, kes meisse tõesti emaliku hoolitsusega suhtus, jätta jootrahaks kolm-neli dollarit, kuid meil polnud kümnekast väiksemaid kupüüre. Kümnest taalrist loobumine aga näis priiskamisena.

      “Tühja kah, küll homme jätame topelt,” arvas Raivo.

      Tõusime ning suundusime ukse poole. Selja tagant kostis kolinat. Me ei pööranud sellele erilist tähelepanu ja väljusime. Hetke pärast kuulsime kisa:

      “Hei, kuhu nüüd! Jootraha pole talongide sisse arvestatud!”

      Moorlanna osutus kehakusest hoolimata äärmiselt väledaks, mõne hetkega oli ta suutnud jõuda resto ukseni, mille vahel kõõludes ta meile järele tänitas. Me ei teinud tast väljagi.

      Esialgsete plaanide kohaselt olime esimese päeva New Yorgis reserveerinud Vabadussamba külastamisele – et pisukesel laevareisil mereõhu käes pikast reisist taastuda. Enne aga otsustasime soetada telefonikaardi, et koju helistada. Paksu jutust teadsin, et telefonikaardiga helistades on kaugekõned siin imeodavad, makstes vaid mõne sendi.

      Astusime esimesse ettejuhtunud suitsu- ja lehepoodi.

      “Sooviksime helistada Eestisse,” teatasin.

      Loomulikult ei teadnud moorlasest müüja Eestist tuhkagi. Seletasime talle siis, et Eesti on Ida-Euroopas asuv Euroopa Liidu liikmesriik. See ei teinud poeselli targemaks ja ta hakkas meie ette letile laduma telefonikaarte, mida, oli terve posu – kõik eri regioonidesse helistamiseks ja eri hinnaga. Pealtnäha kerge ülesanne osutus raskeks pähkliks: ühelgi kardil polnud sihtmaana kirjas Eestit, nagu Lätit ega Leedutki. Oli kaart helistamaks Venemaale, Poolasse, Tšehhisse ja Ungarisse, aga ka vanadesse EÜ liikmesriikidesse. Oli ka Kanada ning Ameerika Ühendriikide siseseid kaarte.

      “Millise võtame?” pärisin Raivolt, kes kaarte huviga uuris.

      “Oleks hea võtta kaart, mida saaks kasutada ka kohalikeks kõnedeks.”

      Igaks juhuks valisime viiedollarilise kaardi Poolasse helistamiseks.

      Lootsime, et meid vast ikka ei samastata Venemaaga, sest oleme Euroopa Liidu liikmed. Kui ka koju helistada ei õnnestu, siis kõlbab kaart kohalikeks kõnedeks ikka. Pealegi pole viis taalrit kuigi suur summa. Samast putkast ostsime ka nädalased sõidukaardid, mis tagasid meile liikumisvõimaluse nii peal- kui ka allmaaliinidel.

      Kell oli pool kaksteist ja aeg sobis ideaalselt koju helistamiseks: Eestis oli kell pool seitse õhtul. Ka telefoniautomaat oli kohe käeulatuses. Rebisin kaardi tsellofaanist välja ning asusin otsima prigu, kuhu see toppida. Prigu ei olnudki. Otsisin prillid välja ja torkasin ninale. Mu nägemine oli vilets, kuid veel mitte nii vilets, et ma pilu üles poleks leidnud. Asusin metoodiliselt telefoniaparaadi esikülge uurima, lugesin läbi ka kõik sellele kirjutatud tekstid. Prigu kohta polnud seal sõnagi. Seda polnud ka aparaadi külgedel.

      “See

10

Kuradi perse. Enam edasi ei situ.