Täheaeg 15: Ajavärav. Raul Sulbi

järjepidevalt umbes iga poole minuti tagant.

      «Paari aasta eest. Miks?»

      «Siis peaks ka vastus värskelt meeles olema.»

      Morgan kortsutas kulme.

      «Igahommikune torm.»

      «Aa.» Morganile jõudis pärale. Pilved polnud taevasse tärganud ilu pärast. «Õigus jah. Keegi ei tule tänavale sellise ohuklassiga,» kuulutas ta ilmselget.

      «Ja keegi ei näe meid.»

      «Olgu, olgu.» Morgani kurk kuivas, ta tõstis käe ja tellis joogi. Mõne aja pärast tõi teenindaja ta ette kaks klaasi rummi, ühe kulistas mees kohe alla, kange vedelik sisemust soojendamas, teise jättis jutuajamiseks. «Sa ei taha?» küsis ta korravalvurilt.

      «Ma ei kutsunud sind siia jooma.»

      «Ei. Sa kutsusid mu siia rääkima. Keegi ei ole aga kunagi väitnud, et klaasike ei tohiks sinna juurde kuuluda.»

      Nad istusid mõnda aega vaikuses, rüüpasid mõlemad oma jooki, siis Morgan haigutas. «Noh,» ütles ta raiuvalt, lõug möödunud õhtu löömingust kramplik. «Mis siis nii pakilist oli, et Tähevõrku naasma pidin?»

      Wales hõõrus siledat nägu ning noogutas. «Sa olid tükk aega pildilt väljas.»

      «Mis pildilt?»

      «Laialt pildilt.» Adarlane võttis tassist pisikese lonksu. «Pärast Teabekooperatiivi kaubaaluse paljaks röövimist pole sinust pea kümme kuud midagi kuulda olnud. Miks nii?»

      Morgan ei näidanud märkigi öeldu tunnistamisest, silmad olid emotsioonist täiesti puhtad. «Ma isegi ei tea, millest sa räägid,» vehkis ta käega, nägu tühi kui metallsein.

      Wales turtsatas. «Ära mängi lolli. Info ongi minu ala. Ma tean, mida sina ja su armetu meeskond tegite, ning ausalt, mul ükskõik. Ma ei kutsunud sind selle pärast.»

      «Miks siis?»

      «Kümme kuud, Morgan.» Wales köhatas ja lasi öeldul imbuda. «Kümme kuud ja ma ei ole sult midagi saanud.»

      Morgan kehitas õlgu. «Ma ei tööta enam ammu su heaks.» Politseinik ei vastanud, Morgan jätkas. «Mida sa tahad? Eilse üle arutada? Seda oleksime võinud teha ka mujal kui siin närtsinud planeedivabandusel. Või kuu, ei huvita.» Vaikus püsis pea minuti. «Noh?»

      «Kannatlikkus pole kunagi su vooruste hulka kuulunud. Olgu.» Wales jõi tassi lõpuni. «Millal viimati Carat nägid?»

      Morgan Musta käed jõnksatasid vastu lauda ja panid nõud sellel värisema. Ta tegi hoobilt rummile lõpu ja pahvatas. «Neetut sa Carast tead?»

      «Kõike.» Politseinik naeratas, hambad irevil. «Ma tean Carast kõike.»

      Morgan haaras järsult adarlase särgikraest ning tõstis ta laua tagant püsti. Wales tõmbus rahulikult lahti, silus särgikrae sirgeks ja istus tagasi toolile. «Istu, enne kui midagi rumalat teed.» Ta raputas pead ja kääris käised üles. «Must meel, tõesõna.»

      Morgan istus maha, kirudes oma vihapurset. Alati, enne tegutsed ja alles pärast mõtled. Cara, mida neetut ta Carast teadis? «Räägi,» nõudis ta kinninööritud kõriga. Ta avas veel ühe ülemise särginööbi, ent kurku pitsitav tunne ei kadunud.

      Politseinik noogutas ja jätkas. «Kuna sina oma õilsas arunatukeses otsustasid meie koostööle kriipsu peale tõmmata, üsnagi ühepoolselt, kui ma lisada võiksin, oli meil vaja uut nuhki kosmosevahelise tagaotsimise osakonnas.»

      «Mis Cara siia puutub?» päris Morgan.

      «Kuule,» ütles Wales teeseldud nördimusega. «Usun täielikult, et oskad üks pluss üks ka ise kokku liita.»

      «Jama!» Morgan raputas pikalt pead. Noormees, keda ta oli pea kümme aastat teadnud ja kes oli olnud talle lähedasem kui keegi teine. Morgan teadis teda paremini, ükskõik mida Wales Grey ka ei usuks või ütleks. Cara ei olnud mingi äraandja. «Jama! Cara ei nõustuks iial teisi maha müüma.»

      Adarlane tõi kuuldavale valju naeru, mis hõljus sama karedalt kui tema kõne. «Eetilised kurjategijad. Palun, Morgan, katsu nüüd natuke olla. Mõtle ometi, ja vaata ennast. Miks ei peaks keegi teine äraandmisega elatist teenima? Me ju maksame hästi.»

      Morgan tõstis klaasi, avastas, et tühi ja röögatas. «Veel üks!» Seejärel mõtles ümber. «Too parem kogu pudel.» Teenindaja kiirustas laua juurde ning lahkus sealt sama suure rutuga. Morgan jõi otse pudelist, tihke põhi raskelt kätte surutud. «Ja siis? Miks peaks mulle mingi nuhk korda minema?» Sõnad voolasid üle huulte vaevaliselt ning mees ei uskunud nende laitvat kõla ise ka.

      «Morgan,» alustas Wales. «Ära kohe nii pahanda. Olid ju ise täpselt samasugune. Ja Cara. Ta andis meile pea aasta aega järjest mitu allilma suurkuju üles. Alates sellest, kui te Teabekooperatiivi alust röövisite. Näib, et talle ei piisanud vaid rahast, midagi oli vaja ka hingele.» Adarlane irvitas taas. «Viimase kümne kuu vältel, mil sina redutasid. Mitu endist meeskonnakaaslast samuti. Mida ma saan öelda, me laiendame tegevusringi.»

      Raev pulbitses Morgani rinnus, ta tahtis kõigest hingest pudeli adarlasele lagipähe kinni lüüa. Selle asemel jõi ta veel. Mõistus aeglustus, vajus koormaks ning selgelt mõtlemine muutus raskemaks. «Mis mul sellest?»

      «Mho Cara tapeti eelmisel nädalavahetusel. Kaks otselasku kuklasse, professionaalne töö. Väga puhas, standardlaserpüstol, ei mingeid jälgi.»

      Rumm jäi Morganile kurku kinni, ta puristas selle üles ja köhis vesistel silmel. «M-mida?» kogeles ta.

      «Sinu sõber on surnud. Kas sa nüüd kuulad mind?»

      Morgan istus ääretus uskumatuses ja põrnitses adarlaselt saadud surmadokumentide asemel ümberringi. Aknad vajusid paksu räämakihi all looka, paindunud seinad väreleva lambitule taustal katsid peidus olevaid laudu pimedusega. Taevas heitis väljas veel tumedamagi varju ning külvas maapinna üle raevunud vihmasajuga. Müristas, torm möllas pidurdamatult. Ühtäkki oli tekkinud ulguv tuul, mis lõikas läbi tänavate kui vahe teras. Ära ei olnud enam kuhugi minna. Morgan tellis kannu vett ning asus sellega joodud rummi ja varahommikust peavalu kõrvaldama.

      «Mis nüüd?» küsis Morgan, meel tühi, mõeldes samas, et juba tuhandendat korda.

      Wales Grey vajus mõttesse. «Sa oled üks paras närukael, Morgan. Tehtud valikud on jätnud tõsiseid jälgi. Mulle ei meeldiks miski rohkem, kui sind üles tõmmata ja tilkhaaval tühjaks lasta.»

      Morgan tundis end tühjalt nagu mahajäetud kõnnumaa, millelt kõik on edasi liikunud ja tema maha jätnud. Üksinda jätkamine tundus täiesti mõttetu tegevusena. «Miks sa siis ei tee seda?» päris ta, pool mõtet peasopis lootmas, et Grey täidaks oma soovi.

      Politseinik vaikis mõnda aega, lõi lõpuks käega ja tellis uue, kraadivõrra kangema joogi. «Te, kurjategijad, olete kõik kahjurid väljajuurimiseks. Minu pärast tehke siis seda juba üksteisega, ongi lihtsam. Niigi on ilmaruum täis rahvast, kes sind vihkab ja kellele sa verd võlgned. Eks nad tulevad ka varsti nõudma. Kaks rõõmu mulle.»

      Morgan ajas laual sõrmega noatäkete jälgi, üritades mõelda ükskõik millele, välja arvatud käimasolevale vestlusele. «See ei seleta ikkagi, miks sa mu siia kutsusid.»

      «Tõsi. Olen siis otsekohene.» Wales toetas küünarnukid lauale. «Mho Cara oli meie allikas. Ja ta oli neetult hea. Mitte päris Morgan Must, kuid täiesti arvestatav. Viimastel aastatel oled sa korralikult viilinud, vajasin asendajat. Kedagi noort, pea sädemeid täis.» Adarlane hingas pikalt sisse. «Aga nagu ma ütlesin, lasti ta maha. Keset olulist uurimust. Minu eriuurimust.»

      Morgan tõstis pilgu ja vaatas kaaslasele silmadesse. «Minu mäletamist mööda ei olnud need päris õpikupõhised.»

      Politseinik kehitas õlgu. «Keegi meist ei ole õpikupõhine. Ja kui nüüd üksikasjadesse laskuda, siis tõtt-öelda pole midagi, mis ma teen, läbinisti seaduslik. Kuid seda sa juba tead. Tead ka seda, et mul on alati vaja patuoinast, kellele asjade viltu vedamisel kõik kaela määrida.»

      Pahelised