Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

on sinust paremal. Vahel, kui on kõva tuul, ei kuule ta üldse. Mitte et ta oleks sõnakuulmatu … sellest ka see tobe naeratus. Aga muus osas on ta tubli mees ja olnud laeval juba kaua aega. Poleks õige talle seda süüks panna.”

      „Ah.” Althea noogutas endamisi. „Keegi oleks võinud seda mulle varem öelda,” ütles ta veidi pahuralt.

      „See on üks neist asjust, millele meie isaga enam isegi ei mõtle. Nii need asjad laeval lihtsalt on. Mitte et me oleksime tahtnud sinu tööd raskemaks teha.”

      „Ei, ma ei mõelnudki seda,” kiirustas Althea kinnitama. „Kõik pingutavad ekstra, et minu tööd lihtsamaks teha. Ma tean küll. On imetore olla jälle tagasi eluslaeva pardal ja veel imetoredam on avastada, et ma tõepoolest oskan seda tööd. Isa testament, tülid Kyle’iga ja Brasheni muretsemine – need kõik sundisid mu kahtlema, kas ma ikka olen kompetentne.”

      „Brasheni muretsemine?” küsis Grag vaiksel ärgitaval toonil.

      Miks ta oli seda öelnud? Millele ta küll mõtles? „Brashen Trell oli Vivacial isa esimene tüürimees. Kui ma end Reaperile munsterdasin, avastasin, et tema on ka meeskonnas. Kui ta sai teada, et ma laevapoisina pardal olen … nojah. Ta oli mulle juba Bingtownis selgeks teinud, et tema arvates ei ole mul lootustki üksi hakkama saada.”

      „Mida ta siis tegi? Ütles kaptenile?” küsis Grag, kui vaikus hakkas pikale venima.

      „Ei. Ei midagi seesugust. Ta oli lihtsalt … oli valvel. Nii võib vist öelda, ma arvan. See teadmine, et ta iga mu liigutust jälgib, tekitas minus … alandust.”

      „Tal polnud mingit õigust sinuga niimoodi käituda,” täheldas Grag vaikse häälega. Sügaval tema silmis põles kaks vihatulukest. „Sinu isa võttis ta oma tiiva alla, kui keegi teine seda ei teinud. Ta on teie perele võlgu. Vähim, mida ta oleks teha võinud, oleks sind kaitsta, mitte su pingutuste üle irvitada.”

      „Ei, see ei olnud nii, üldse mitte.” Järsku Althea juba kaitses Brashenit. „Ta ei irvitanud minu üle. Suurema osa ajast ei teinud ta minust väljagi.” Kui Gragi nördinud ilme süvenes, selgitas tüdruk kiiresti: „Just seda ma tahtsingi. Mitte mingit erikohtlemist. Ma tahtsin ise hakkama saada. Ja saingi lõpuks. Mind häiris pigem see, et ta nägi pealt, kui väga ma pidin vaeva nägema … Ma ei tea, miks me sellest üldse räägime.”

      Grag kehitas õlgu. „Sina võtsid selle teema üles, mitte mina. Selle üle on kogu aeg veidi imestatud, miks su isa Brasheni üles korjas, kui oma pere talle käega lõi. Tal oli aastate jooksul nii paljudesse pahandustesse segatud, et kui perekond ta välja heitis, ei üllatanud see õieti kedagi.”

      „Mis sorti pahandustesse?” Althea kuulis oma küsimuse innukust ja püüdis seda summutada. „Ma olin alles plikatirts, kui see juhtus, ja mul polnud Bingtowni kõlakate vastu mingit huvi. Aastaid hiljem, kui ta Vivaciale tööle võeti, keeldus isa sellest rääkimast. Ta ütles, et meest tuleb hinnata selle järgi, kes ta on, mitte selle järgi, kes ta oli.”

      Grag noogutas endamisi. „See polnud kärarikas skandaal. Mina teadsin sellest peamiselt seetõttu, et me käisime koos koolis. Kõik algas väikestest asjadest. Tembutamine ja rumalused. Vanemaks saades oli alati tema see poiss, kes minema lipsas, kui õpetaja korraks selja keeras. Alguses tegi ta seda vaid tundidest pääsemiseks või turuleminekuks, et maiustusi osta. Hiljem sai temast see, kes tundus meist kõigist rohkem teadvat sellistest asjadest nagu tüdrukud ja erkverohi ja täringumängud. Minu isa ütles ikka, et see on Trelli oma süü, et ta poisi käest ära lasi. Brashenil oli alati enda lõbustamiseks liiga palju raha ja vaba aega käes. Keegi ei keelanud talle midagi. Kui ta mingisse jamasse sattus – mängis maha rohkem raha, kui tal oli, või oli õhtul kusagil avalikus kohas juua täis –, lohistas isa ta lihtsalt koju ja ähvardas teda.”

      Grag vangutas pead. „Ta ei viinud ähvardusi kunagi täide. Päev või paar hiljem oli Brashen jälle vaba ja tegeles samade asjadega. Trell lubas kogu aeg, et tühistab tema krediidi, laseb talle malka anda või sunnib oma võlgu tööga tasa teenima. Aga ta ei teinud seda kunagi. Ma kuulsin, et ta ema nuttis ja minestas alati, kui isa tahtis teda karistada. Ta pääses terve nahaga kõigest, mida korda saatis. Kuni tuli ühel päeval koju ja avastas, et uks on kinni. Niisama lihtsalt. Kõik, tema ise kaasa arvatud, arvasid, et see on bluff. Me kõik ootasime, et paari päevaga on torm möödas. Aga ei olnud. Mõned päevad hiljem tegi vana Trell avalikult teatavaks, et on ametlikult oma noorema poja pärijaks määranud ja Brashenist täielikult lahti öelnud. Ainuke üllatav asi selle kõige juures oli, et vana Trell tõmbas lõpuks mingi piiri ja jäi sellele ka kindaks.

      Mõnda aega püsis Brashen linnas, ööbis, kus sai, aga varsti polnud ta enam kusagil teretulnud ja raha sai otsa. Ta kogus kuulsust kui nooremate poiste pahandustesse ja metsiku elu juurde vedaja.” Grag naeratas teadvalt. „Nii minul kui mu nooremal vennal oli keelatud temaga suhelda. Varsti ei tahtnud enam keegi temaga tegemist teha. Siis ta kadus. Keegi ei teadnud, mis tast sai.” Grag krimpsutas nägu. „Mitte et keegi oleks eriti hoolinud. Temast jäi kõvasti võlgu maha. Selleks ajaks oli juba teada, et ta ei kavatsegi neid maksta. Nii et ta kadus. Enamiku inimeste arvates oli Bingtown ilma temata parem paik.” Grag keeras pilgu Althealt kõrvale. „Pärast tema lahkumist käisid jutud, et üks Kolmelaeva tüdruk oli lapseootel. Laps sündis surnult – õnneks, minu arvates. Aga tüdruku maine oli sellegipoolest rikutud.”

      Althea tundis kerget iiveldust. Talle ei meeldinud, et Grag Brashenit niimoodi maha tegi. Ta oleks tahtnud kuuldut mitte uskuda, aga oli selge, et Grag teadis, millest räägib. Brashen polnud mingi valestimõistetud ja vääritikoheldud nooruk. Ta oli olnud ärahellitatud vanem poeg, kellel puudus nii kohuse- kui sündsustunne. Tema isa oli aastaid hiljem Brasheni oma tiiva alla võtnud ja alles siis oli temast saanud korralik mees. Ilma tema isata poleks seda pööret olnud. Althea pidi endale tunnistama, et see on tõsi. Purjutamine, erkverohi. Ja ringihooramine, lisas ta endale karmilt.

      Halastamatult rappis ta tõe kõigist narridest ilustustest puhtaks. Ta oli teeselnud, et mees on temasse armunud, kui temaga voodisse läks. Tõsi, Althea oli ise käitunud nagu hoor ja leidnud partneri, kelle oli ära teeninud. Selle tõestuseks ei pidanud ta tegema muud, kui vaid meenutama, kuidas nad olid lahku läinud. Samal hetkel, kui mees oli taibanud, et Althea on aru pähe võtnud ja enam talle oma keha ei paku, oli ta pöördunud tema vastu. Häbi mattis tüdruku enda alla. Kuidas ta oli küll võinud olla nii rumal ja kergemeelne? Kui Brashen peaks kunagi Bingtowni tagasi pöörduma ja sellest rääkima, on tema maine samamoodi rikutud nagu selle Kolmelaeva tüdruku oma, kelle ta oli oma kiiluvees maha jätnud.

      Grag oli tema vaevadest teadmatuses. Ta oli kükitanud maha kirstu juurde koiku jalutsis ja soris selles. „Ma olen näljane nagu hunt. Kuna mul on see hambavalu värk, toob kokk mulle ainult suppi ja leiba, mida selles leotada. Kas sa tahaksid natuke kuivatatud puuvilju? Jamaillia aprikoosid ja datlid?”

      „Mul ei ole isu. Aitäh.”

      Grag lõpetas sobramise ja pöördus siis ringi, et talle naeratada. „See on nüüd küll esimene kord pärast pardaletulekut, kui su jutt kõlab tõeliselt nagu Bingtowni korralikul kaubaisandatütrel. Ma ei teagi, kas tunda kergendust või pettumust.”

      Althea polnud päris kindel, kas see oli kompliment või solvang. „Mida sa öelda tahad?”

      „Noh.” Noormees tõstis puuviljapaki välja ja istus sellega koikule. Ta patsutas kohta enda kõrval ja Althea istus. „No näed nüüd!” hüüatas Grag võidukalt. „Vähe sellest, et me olema omavahel ja ilma saatjata suletud ukse taga, sa istud vähimagi hirmuta minu kõrvale voodile. Kui ma rääkisin sulle, et Brashen tegi ühe naise rasedaks, sa ei kahvatunud ega noominud mind sääraste asjade rääkimise pärast. Sa tundusid mõtlik.” Ta raputas hämmeldunult pead.

      „Tekil on su juuksed mõistlikult patsis, ma olen näinud, kuidas sa särgiesise külge käsi pühid ning kogu selle aja, mil sa teesklesid end olevat laevapoiss, lasid sa ringi paljajalu ja pükstes. Kuid sellegipoolest mäletan ma seda vägagi naiselikku naist oma käte vahel, kes lõhnas kannikeste järele ja tantsis graatsiliselt nagu … noh, sama graatsiliselt, kui sa taglases turnid. Kuidas sa sellega hakkama saad, Althea?” Grag naaldus vastu vaheseina, aga pilk, millega ta tüdrukut