Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

heitis pea selga ja naeris. „No näed. Sellist vastust poleks ma kaubaisanda tütrelt samuti oodanud. Vähemalt mõne meie põlvkonna omalt. Korralik tüdruk oleks naerda kihistanud, kui ma ta tantsuoskuse kohta komplimendi teen, mitte hakanud taga nõudma õigust olla hea meremees. Sa meenutad mulle neid lugusid, mida Ophelia räägib. Tema jutu järgi oli kunagi aeg, kui naised töötasid meestega kõrvuti igal alal ja olid neist vahel paremadki.”

      „Igaüks, kes meie ajalugu tunneb, teab, et kui meie esivanemad Neetud Kallastele tulid, pidid kõik pingutama, et ellu jääda. Sa tead seda sama hästi kui mina.” Tüdruk tundis kerget ärritust. Kas ta käitus mehe arust sobimatult?

      „Ma tean,” nõustus mees vaikselt. „Aga Bingtownis on väga palju naisi, kes seda enam tunnistada ei taha.”

      „Peamiselt sellepärast, et see pole enam moekas. Ja peamiselt sellepärast, et nende isadel või vendadel oleks häbi, kui nad seda teeksid.”

      „Tõsi. Aga sind vaadates olen ma hakanud mõistma, et nad on võltsid – mitte ainult ajalugu, vaid elu silmas pidades. Althea. Hiljuti on vanemad hakanud mind tagant utsitama, et ma naise võtaksin. Ma sündisin nende ellu hilja – nad tahaksid näha lapselapsi enne, kui nende nautimiseks liiga vanaks jäävad.”

      Althea kuulas jahmunud vaikuses. Noormehe ootamatud sõnad rabasid teda. Ta ei kavatse juttu ometi selles suunas juhtida, ega ju?

      „Kui ma olen Bingtownis, kutsub ema lõputult hulgal kaubaisandate emandaid ja nende tütreid teed jooma. Ma olen kuulekalt käinud kõigil koosviibimistel ja ballidel. Ma olen tantsinud nii mõnegi naisega.” Ta naeratas Altheale soojalt. „Mitu neist on paistnud minust huvitatud. Sellest hoolimata on kõik minu kurameerimised lõppenud pettumusega. Alati sama asi. Mu isa vaatab naist, keda ma parajasti püüan, ja küsib: „Kas ta suudab kanda hoolt iseenda, majapidamise ja laste eest, kui sina merel oled?” Siis vaatan ma seda naist selle mõttega ning ükskõik kui armas, vaimukas või võluv ta on, ei tundu ta kunagi piisavalt tugev.”

      „Ehk pole sa andnud neile naistele võimalust end tõestada?” söandas Althea öelda.

      Grag raputas kahetsevalt pead. „Ei. Kahelt neist küsisin ma seda otse. Ma meenutasin neile, et ühel päeval saab minust eluslaev Ophelia kapten. Kuidas tundub teadmine, küsisin ma, et nad peavad mind laevaga jagama? Nõudliku ja omandihimulise laevaga, lisasin ma juurde, et aus olla. Ma meenutasin neile, et mind pole vahel kuude kaupa Bingtownis. Et ma ei pruugi olla kodus, kui sünnivad minu lapsed või kui katus hakkab läbi laskma või kui algab saagikoristusaeg.” Ta kehitas kõnekalt õlgu. „Nad vastasid mõlemad nagu üks mees, et kindlasti saan ma asjad nii korraldada, et olen pärast abiellumist rohkem kodus. Kui ma ütlesin, et ei saa, lükkasid nad mu käe tagasi. Genver läks koguni nii kaugele, et tuli Ophelia pardale ja pakkus, et ta võiks pärast abiellumist koos minuga seilata, kui ma kaptenikajuti suuruse kolmekordistan. Aga ainult senikaua, kuni meil tulevad lapsed. Siis peaksin ma korraldama asjad kuidagi niimoodi, et minu elu toimuks rohkem kodus kui mujal.”

      „Kas sa kurameerisid ka kellegagi, kes oli sündinud perekonda, kellel on eluslaev? Mõne sellise tüdrukuga, kes mõistaks, mida laev sulle tähendab?”

      „Ühega ma ükskord tantsisin,” vastas mees vaikselt.

      Vaikus püsis. Kui Grag ootas, et tüdruk midagi ütleb, siis polnud Altheal igatahes aimugi, mis see võiks olla. Grag liigutas end väga aeglaselt, nagu kartes, et võib teda ehmatada. Ta puudutas ühe sõrmega Althea voodil lebavat kätt. Kerge puudutus, aga see pani terve tüdruku käsivarre kihelema ning kartus täitis ta südame. Grag meeldis talle ja Althea pidas teda köitvaks, aga praegu polnud küll õige aeg, et selle alusel tegutsema hakata. Kas ta oli selle ise välja kutsunud? Mida ta peaks tegema? Kas Grag kavatseb teda suudelda? Ja kui ta seda teeb, kas ta lubab sel juhtuda?

      Ta kahtlustas, et lubab.

      Grag ei tulnud lähemale. Tema hääl muutus madalamaks ja vaiksemaks. Noormehe sinised silmad olid leebed ja usaldavad. „Sinus näen ma tugevat naist. Sellist, kes võiks seilata minuga koos või suudaks majandada asju kaldal, kui mind pole. Ma näen inimest, kes pole Ophelia peale armukade.” Ta vaikis hetkeks ja naeratas kahetsevalt. „Kui üldse, siis olin mina armukade, nähes kui ruttu ta sinusse kiindus. Althea, ma ei suuda ette kujutada, et keegi sobiks mulle naiseks sinust paremini.”

      Kuigi Althea oli neid sõnu oodanud, rabasid need teda sellegipoolest. „Aga …” alustas ta, kuid noormees tõstis hoiatavalt sõrme.

      „Kuula mind ära. Ma olen selle peale palju mõelnud ja ma näen siin kasu ka sinu jaoks. Pole mingi saladus, et Vestritite käsi pole viimasel ajal just hästi käinud. Vivacia võlg on veel tasumata – see teeb sinust perekonna võla pantvangi. Samuti on hästi teada, et Vihmaoru kaupmehed ei võta kunagi naist, kes on abielus või end ära lubanud. Ainuüksi minu ettepanekut kaalumisele võttes oleksid sa nende käeulatusest väljas.” Ta jälgis tähelepanelikult Althea nägu. „Me oleme rikas perekond. Minu pulmakink sinu emale saab olema märkimisväärne – sellest piisaks, et tema vanaduspõlv kindlustada. Sa oled selle päris hästi selgeks teinud, et sul pole usku, et Kyle tema eest hoolt kannab.”

      Althea avastas, et tal on raske rääkida. „Ma ei tea, mida öelda. Me rääkisime kui sõbrad, ning jah, me oleme ka veidi flirtinud, aga mul polnud aimugi, et sinu tunded on nii sügavad, et teha abieluettepanek.”

      Grag kehitas korraks õlgu. „Ma olen ettevaatlik mees, Althea. Ma ei näe mingit mõtet lasta tunnetel endast ette jõuda. Suhte praeguses staadiumis peaksime minu arvates jagama pigem plaane kui kirge. Me peaksime kõnelema teineteisega ausalt, et näha, kas meie ambitsioonid ja eesmärgid on ühised.” Ta jälgis hoolikalt Althea nägu. Otsekui omaenda sõnu valeks tunnistades puudutas ta uuesti sõrmeotsaga tüdruku kätt. „Ära arva, et sa mind ei ahvatle. Küllap sa tead, et see pole nii. Sellegipoolest ei ole ma mees, kes lubaks südamel minna sinna, kus pea pole juba käinud.”

      Ta mõtles seda tõsiselt. Althea püüdis naeratada. „Ja mina kartsin, et sa võid üritada mind suudelda.”

      Grag vastas tema naeratusele pearaputusega. „Ma ei ole impulsiivne poisike ega ka tahumatu meremees. Ma ei suudle naist, kes pole mulle selleks luba andnud. Pealegi pole mõtet kiusata end millegagi, mida ma ei või veel enda omaks nimetada.” Ta pööras pilgu tüdruku jahmunud näolt kõrvale. „Ma loodan, et ma polnud liiga jäme. Hoolimata karmist laevaelust, mida me oleme jaganud, oled sa sellegipoolest daam ja kaubaisanda tütar.”

      Puudus vähimgi võimalus, et Althea oleks saanud temaga jagada mõtet, mis talle äkitselt pähe turgatas. Ta teadis – ülima selgusega –, et ei ihka iialgi suudlust mehelt, kes enne selleks tema luba küsib. „Luba pardale tulla!” sosistas mingi ülemeelik osa temast ja Althea püüdis naeratust tagasi hoida. Äkki, mõtles ta, ongi Brashen ta juba ära rikkunud, aga mitte seltskondlikus mõttes. Pärast Brasheni sõnaselget kiretunnistust tundus Gragi vaoshoitud ja viisakas kuramaaž peaaegu tobe. Mees meeldis talle, tõesti meeldis. Ometi ei liigutanud tema hoolikalt läbimõeldud kavatsused neiu südant. Ootamatult oli olukord kujunenud väljapääsmatuks. Ja nagu oleks Sa teadnud, et Altheal pole vähimatki võimalust end ise päästa, astus saatus vahele.

      „Kõik mehed tekile!” möirgas keegi häälega, milles segunesid uskumatus ja hirm. Althea ei kõhelnud ja sööstis ukse poole, samamoodi ei peatunud ka Grag isegi mitte hetkeks, et hambavaluside lõua ümber seada. Kõik mehed tähendas kõiki mehi.

      Ophelia meeskond seisis reelinguservas ja vahtis alla. Nendega ühinedes ei uskunud Althea pilti, mis tema silmadele avanes. Ophelia teed tõkestas Khaleetia sõjagaleer, mis purjetas satraabi värvides. Suurusevahe kahe laeva vahel oleks võinud kogu asja naljaks muuta, kui galeer poleks olnud tulvil sõdureid ja relvi. Neile väljakutse esitanud väiksem ja kergem laev oli kaugelt liikuvam kui koge. Säärane alus oli sageli purjelaevastki kiirem. Kerges õhtutuules ei suutnud Ophelia sel ei eest ära sõita ega seda ka vältida. Galeer oli talle tuulealusest küljest peale lennanud, kasutades ära kerget briisi, mis neid üksteisele lähemale lükkas. Nüüd ei jäänud neil muud üle, kui galeeriga toime tulla. Eluslaeva käilakuju põrnitses hobusekujulise täävi peale alla, liikumatu ja jahmunud. Ophelia käed olid tõrksalt risti rinnal. Althea tõstis silmad