Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

hirmus vaikus, kui mehel õhk otsa sai.

      „Lõika juba, ole sa neetud!” kriiskas Etta Wintrowle. „Tee see juba ära! Tee ära!”

      Wintrow oli maha põlvitades täiesti kange, Kenniti piinast halvatud. See voogas temast üle kui jäine laine, selle jõud jahmatav ja kõikeneelav. Teise inimese tunde vägi uhkas läbi hapra sideme laevaga, otse Wintrow sisse. Poiss kaotas selles oma olemuse. Ta vaid jõllitas juhmilt hoora ja imestas, miks too temaga niimoodi teeb.

      Kennit hingas habinal sisse ja kisendades välja. Wintrow paiskus kildudeks nagu külm klaas, kuhu kallatakse kuum vesi. Ta oli eikeegi, ta polnud miski ja siis oli ta järsku Vivacia ning seejärel jälle Wintrow. Ta kukkus ettepoole, peopesad vastu tekki, ja imes puidust endasse oma olemust. Vestrit, ta on Vestrit – enamgi veel, ta on Wintrow Vestrit, poiss, kellest oleks pidanud saama preester …

      Värin, ja Kennit jäi järsku teadvusetult lebama. Sellele järgnenud rahus sai Wintrow endast jälle sotti, ta mähkis end jälle iseendasse. Kusagil jätkus palve: halastus, jõud, halastus, jõud. See oli Vivacia, kes andis talle hingamise rütmi. Wintrow sai enesevalitsuse tagasi. Etta nuttis ja vandus korraga. Ta oli siruli üle Kenniti rinna, meest ühtaegu ohjeldades ja emmates. Wintrow ei pööranud naisele tähelepanu. „Hoidke teda kinni,” ütles ta napilt. Ta võttis umbes ühe noa. Järsku ta teadis, mida tuli teha. Kiirus. Kiirus oli kõige olulisem. Säärane valu võis inimese tappa. Kui tal on õnne, saab ta lõikamisega enne valmis, kui mees uuesti teadvusele tuleb.

      Wintrow seadis särava metalli vastu paistes ihu ning tõmbas üle liha ja allapoole. Selleks kogemuseks polnud miski teda ette valmistanud. Tapaajal oli ta kloostris veristamisel abiks olnud. See polnud meeldiv ülesanne, aga seda tuli teha. Siis oli ta lõiganud külma liha, mis oli päevasest rippumisest kõva ja tihke. Kenniti ihu oli elus. Selle palavikuline pehmus andis ihutud terale teed ja sulgus selle järel. Veri pulbitses töö ajal nahapinnale. Wintrow pidi lõikekohast allpool jalast kinni hoidma. Sealt oli ihu tuline ning sõrmed vajusid kaugelt liiga kergesti sisse. Ta püüdis lõigata kiiresti. Liha noa all liikus, lihased tõmblesid ja kiskusid, kui Wintrow need läbi lõikas. Veri voolas katkematu karmiinpunase joana. Hetkega oli noa käepide korraga kleepuv ja libe. Veri kogunes tekile Kenniti jala alla, levis laiemale ja imbus Wintrow rüüsse. Poisi pilk märkas korraks kõõluseid, läikivaid valgeid paelu, mis kadusid, kui nuga need läbi lõikas. Tundus kuluvat terve igavik, enne kui nuga puudutas luud ja pidi peatuma.

      Ta viskas noa maha, pühkis käed vastu särki puhtaks ja hõikas: „Saag!”

      Keegi lükkas selle tema poole ja Wintrow haaras tööriista. Selle haava surumine ajas tal südame pahaks, aga ta tegi seda. Ta tõmbas saega üle luu – hääl oli jube nagu märg kratsimine.

      Kennit virgus uuesti, kilades nagu koer. Ta tagus peaga vastu tekki ja viskles hoolimata kõigi nende kaalust, kes teda maas hoidsid. Wintrow valmistus jälle selleks, et piraadi valu temast üle uhkab, kuid Vivacia hoidis seda tagasi. Poisil polnud aega aru pidada, mis selle endale hoidmine laevale maksta võis. Tal polnud aega isegi tänulik olla. Ta surus saele ning tegutses kiiresti ja jõuliselt. Veri purskas tekile, tema kätele ja rinnale. Ta tundis selle maitset. Ootamatult andis luu järele ja enne, kui ta jõudis end tagasi hoida, lõikas saag kärinal lihasse. Ta tõmbas tööriista pigistavast haavast välja ja heitis eemale, kobades käega värske noa järele. Kusagil haukus Kennit. „Ouh! Ouh! Ouh!” See oli midagi enamat kui karjed. Järgnes ladisev heli.

      Wintrow haistis mereõhus okse haput lehka. „Vaadake, et ta ära ei lämbu!” käskis ta järsult, kuid see polnud Kennit, kes oli oksendanud, vaid üks teda kinni hoidnud meestest. Tal polnud selleks aega. „Neetud küll, hoia teda kinni!” kuulis Wintrow end kirumas. Ta tõmbas pihus oleva noaga allapoole, peatudes just täpselt enne jala lõplikku eraldumist. Siis keeras ta tera viltu ja nüsis köndi katmiseks õhukese nahalapi, enne kui jala lõplikult lahti lõikas ning mädanenud jalajäänused kõrvale lükkas.

      Ta silmitses iiveldusega oma kätetööd. See polnud mingi kenasti lõigatud lihatükk nagu pühadepraad. See siin oli elus ihu. Ühenduse kaotanud lihaskimbud lõtvusid ja tõmblesid ebaühtlaselt. Luu kilgendas tema poole nagu süüdistav silm. Kõik kohad olid verd täis. Wintrow teadis ääretu kindlusega, et oli mehe tapnud.

      Ära mõtle sellele, hoiatas teda Vivacia. Ja siis, peaaegu anudes: Ära sunni teda seda uskuma. Sest praegu, kui me kõik oleme ühendatud, peab ta uskuma, mida meie mõtleme. Tal ei jää muud üle.

      Verest määrdunud kätega leidis Wintrow pudelikese, milles oli kvaasipuu koor. Ta oli selle väest kuulnud, kuid kogus tundus nii üüratu valu leevendamiseks armetult väike. Ta püüdis valada seda kokkuhoidlikult, et säästa midagi ka homse valu tarvis. Kooretükid ummistasid pudelikaela. Poiss raputas pudelit ja kahvaturoheline vedelik pritsis ebaühtlaselt välja. Kuhu tilk Kenniti ihul langes, sealt oli valu järsku kadunud. Wintrow teadis seda, ta tajus seda läbi Vivacia. Verisesse pudelisse oli jäänud vähem kui pool tinktuurist, kui ta sellele korgi jälle peale pani. Poiss surus hambad risti ja puudutas värskelt lõigatud ihu, et paks roheline vedelik ühtlasemalt laiali hõõruda. Valu vaibumine oli nii äkiline nagu oleks taanduv laine nad kuivale visanud. Enne, kui see lakkas, polnud Wintrow arugi saanud, kui palju sellest oli Vivacia kilbist läbi tunginud. Ta tajus ka Vivacia järsku kergendust.

      Wintrow püüdis meenutada kõike, mis talle vähegi meenus Sa’Partet tegevusest pärast mehe jala mahalõikamist. Ta oli sidunud kinni paari veritseva arteri otsad, keeranud need sissepoole iseendasse ja kinni õmmelnud. Wintrow üritas. Ta oli järsku väsinud ja segaduses ega suutnud enam meelde tuletada, kui mitu oli ravitsejapreester kinni õmmelnud. Tema ainus soov oli selle enda loodud verise laga juurest minema pääseda. Ta ihkas põgeneda, tõmmata end kusagil kerra ja kõike seda eitada. Aga ta sundis end jätkama. Poiss tõstis nahalapatsi üle Kenniti jalaköndi veritseva otsa. Ta pidi paluma, et Etta mehe peast veel juukseid tõmbaks ja need tema tarvis nõela taha ajaks. Kennit lebas nüüd täiesti liikumatult, hingeõhk liikus ta huulte vahelt sisse ja välja. Kui mehed hakkasid haaret lõdvendama, kutsus Wintrow nad korrale.

      „Hoidke teda kõvasti paigal. Kui ta õmblemise ajal liigutab, võib kõik lahti rebeneda.”

      Nahalapats ei ulatunud hästi. Wintrow andis oma parima, venitades nahka, kui seda vaja oli. Ta mähkis köndi pehmesse puuvilla ja sidus siidiga kinni. Sama kiiresti, kui ta seda kattis, imbus veri jälle läbi, määris ta käed kleepuvaks, immitses läbi kanga ja lõi sellel vereva lillena õitsele. Wintrow kaotas järje, kui mitu kihti ta köndi ümber mässis. Kui see oli viimaks tehtud, pühkis ta käed jälle särgiesise külge puhtaks ja sirutas käe rihma järele. Kui ta selle lahti tegi, tõmbus puhas side pea otsekohe punaseks. Wintrow oleks tahtnud hirmust ja masendusest karjuda. Kuidas võis ühes inimeses nii palju verd olla? Kuidas sai nii suur osa sellest välja joosta ja ometi jätta ta veel hingitsema? Poisi süda kloppis hirmust, kui ta köndi veel korra kinni sidus. Seda kätega toetades ütles ta tuimalt: „Ma lõpetasin. Nüüd võib teda liigutada.”

      Etta tõstis pea Kenniti rinnalt. Ta oli näost valge. Naise pilk langes äralõigatud jalale. Hetkeks väänas tema suujoont ahastus. Silmanähtava pingutusega sundis ta näo siledaks. Naise silmis läikisid ikka veel pisarad, kui ta mehi karedalt käskis: „Võtke kanderaam.”

      See oli kohmakas retk. Kennit tuli peateki lühikesest redelist alla manööverdada. Kui nad olid sellega hakkama saanud, ootasid ees ohvitseride eluruumide kitsad koridorid. Etta lõrises iga kord, kui kanderaami puust käepidemed vastu seina kraapsasid ja Kennitit raputasid. Kui nad ta raami pealt voodisse tõstsid, avanesid mehe silmad viivuks ja ta pomises meeletult: „Palun, palun, ma olen hea, ma luban. Ma kuulan ja kuuletun. Ma teen seda.” Etta kortsutas nii ähvardavalt kulmu, et kõik mehed lõid tema ees silmad maha. Wintrow oli täiesti kindel, et kapten ei kuule kunagi ühtki küsimust nende sõnade tähenduse kohta. Voodisse saanud, sulges Kennit silmad ja jäi lebama sama liikumatult kui varem. Mehed lahkusid kajutist nii kähku, kui said.

      Wintrow viivitas veidi kauem. Etta kortsutas kulmu, kui poiss Kennitit puudutas, esmalt rannet ja siis kõri. Pulss oli nõrk ja ebaühtlane. Wintrow kummardus haigele lähemale ja püüdis temasse kindlust hingata. Ta pani oma kleepuvad käed mehe näole, nii et sõrmeotsad puudutasid