Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

juustest aasadesse kinnitatud sõrmeluud. Ähvardavas lõrinas haigutas tühi hambavahe.

      „Mis põhjusel?” nõudis Althea enda ümber seisjatelt, kuid kapten Tenira ei kulutanud sääraste küsimuste peale aega.

      „Ei. Ei tule. Teil pole meie üle võimu. Tõmmake eest,” lausus kaubaisandast kapten galeeri peale alla vaadates kindlalt. Tema hääl oli ühtlane ja vankumatu.

      „Satraabi nimel, visake köis alla ja kuuletuge käsule.” Khaleet irvitas nende poole üles, näidates rohkem hambaid kui sõbralikkust. „Ärge sundige meid teid jõuga võtma.”

      „Proovige,” soovitas kapten Tenira süngelt.

      Galeeri kapten võttis oma tüürimehe käest peotäie dokumente. Ta vehkis rullikeeratud pärgamendiga üles Tenira poole. Rull olid punase paelaga seotud ja selle küljes kõikus raskest metallist kurrutatud pitser. „Meil on volitused. Siinsamas. Me toome käsud endaga tõestuseks kaasa. Kui te olete aus laev, pole teil midagi karta. Satraap sõlmis Siseväilas piraatide ohjeldamiseks Khaleetiaga liidu. Meil on õigus peatada iga kahtlane laev ning otsida sellelt varastatud kaupu ning teisi märke aktiivsest röövtegevusest.” Samal ajal, kui kapten rääkis, olid mitu tema meest edasi astunud, käes köied ja haardekonksud.

      „Ma olen aus Bingtowni kaupmees. Teil ei ole põhjust mind peatada ning ma ei luba läbiotsimist. Minge meie teelt eest!”

      Haardekonksud juba keerlesid ja kui Kapten Tenira jutu lõpetas, lendas kolm neist Ophelia poole. Ühe hoog jäi lühikeseks, kui eluslaev kõrvale nihkus. Teine maandus kenasti tekile, kuid Ophelia meeskond haaras selle otsekohe ja heitis tagasi üle parda, enne kui see jõudis puitu kinnituda.

      Kolmanda püüdis kinni Ophelia ise. Järsu liigutusega noppis ta selles õhust ära, kui konks temast mööda vuhises. Vihahüüdega krabas ta köiest altpoolt konksu ja tõmbas. Selle heitnud mees, kerkis vandudes ja üllatunult jalgadega vehkides koos köiega õhku. Vastikusega pillas Ophelia haaratsi, köie ja madruse vette. Ta seadis rusikad sinna, kus naisel oleksid olnud puusad. „Proovige vaid uuesti!” hoiatas ta vastast vihaselt. „Kaduge eest või ma sõidan teist üle!”

      Galeerilt kostsid hämmastus- ja hirmuhüüded. Kuigi paljud neist olid kahtlemata Bingtowni eluslaevadest kuulnud, olid vähesed khaleedi meremehed üldse mõnda neist kunagi näinud, rääkimata siis veel vihasest eluslaevast. Eluslaevad juhtusid harva Khaleetia sadamatesse – nende kaubateed viisid lõunasse. Galeerilt heideti vees rabelevale madrusele köis.

      Ophelia pardal röögatas kapten Tenira: „Ophelia, las ma tegelen sellega ise!”, samal ajal kui galeeri tekil neist allpool hõikas khaleedist kapten vihaselt, et tulepotid valmis pandaks.

      Ophelia ei teinud oma kaptenist väljagi. Tulepottide mainimise peale ahmis ta esmalt õhku ja tõi siis kuuldavale sõnatu raevukriiske, kui märkas suitsevaid tõrvapotte tekile toodavat. See, et need nii kärmelt valmis olid, tähendas, et kapten oli käsu juba varem andnud. „Ei, Sa nimel!” karjus Althea, kui nägi, et anumad pannakse laskevalmis. Väikestesse paksudesse pottidesse torgati nooled, teravik ees – nende küljes kõlkusid söestunud linasest süütenöörid. Need süüdatakse enne noolte lendulaskmist, et poti sisu jõuaks süttida. Opheliat tabades tõrva ja õliga täidetud nõud purunevad ja leegid löövad lõõmama. Laev ei suuda nende kõigi eest kõrvale hoida ja tuli on ohuks igale eluslaevale. Althea ei kartnud mitte ainult tagalase ja tekkide, vaid Ophelia enda pärast. Ainus eluslaev, kes oli kunagi otsa saanud, oli hukkunud tules.

      Ophelia oli kaubakoge, teda polnud ehitatud mingit sorti võitluseks. Piraadid kimbutasid eluslaevu harva. Oli hästi teada, et eluslaev ületas oma kiiruse ja manööverdusvõimega ükskõik millise sarnase tavalise laeva. Althea kahtles, kas üldse kunagi oli keegi tema teed takistanud, rääkimata veel pardale tulemisest. Laeval polnud relvi – tema meremeestel polnud sedasorti ohuga toimetulekuks vähimatki kogemust. Kui Tenira karjus käsud, et Ophelia kõrvale juhitaks, tormasid madrused alluma. „Sellest ei piisa,” pomises Althea summutatult Gragile enda kõrval. „Nad panevad meile tule otsa.”

      „Too trümmist õli. Kostitame neid oma tulepottidega!” käskis Grag vihaselt.

      „Ja vinnake tule kustutamiseks vett!” hõikas Althea. „Grag. Tagavarapeel, aer, ükskõik mis asi. Anna Opheliale midagi, millega ta saab võidelda! Vaata. Ta ei tagane.”

      Samal ajal, kui tekkidel käis meeleheitlik sagin, võttis Ophelia järjekordselt asja oma kätesse. Tüüriratta taga seisva mehe tegevusest väljagi tegemata kummardus ta uuesti galeeri poole, mitte sellest eemale. Ta sirutas mõlemad käed välja ning samal hetkel, kui tulepotid süüdati ja vibud vinna tõmmati, vehkles ta galeeri poole metsikult nagu vihaleaetud koolitüdruk, kriisates samal ajal solvanguid. „Khaleedi sead! Arvate, võite meid peatada meie endi vetes? Te valelikud hoorapojad! Just teie oletegi tõelised mereröövlid, te orjakauplejatest kahjurid!” Üks tema tuuleveskina lahmivatest kätest tabas midagi. Ta suur puust käsi puutus vastu värvitud hobust, galeeri käilakuju. Otsekohe sulgusid Ophelia sõrmed selle ümber. Ta tõukas seda metsiku ropsuga – meeletu liigutus, mis kallutas mõlema laeva tekke. Meremehed kummalgi alusel karjusid, kui nad jalust paisati. Väiksem galeer sai rohkem kannatada. Ophelia lasi laevanina lahti nii järsku, et laev kerkis ahtri peale püsti nagu hullunud kiikhobu. Vinnatõmmatud vibud läksid lahti, tõrvapotid lendasid laiali. Üks purunes ja süütas galeeri enda teki, kaks vihisesid Opheliast üle ja kustutasid end musta suitsu ja susinaga teisel pool laeva.

      Üks tabas vööri paremat parrast. Hetkegi kõhklemata pühkis laev käega põlevat läga. Ta tõmbas käe tagasi ja tõrv kerel lõi uuesti leegitsema. Ophelia karjatas, kui ta sõrmed järsku põlema lahvatasid.

      „Summuta leegid!” karjus Althea, samal ajal kui ülejäänud meeskonnaliikmed tule vaigistamiseks mööda laevakülge vett alla kallasid. Aga Ophelia paanika oli liiga suur, et Altheat kuulata. Puhta tahtejõuga tüüri trotsides langes ta järsult galeeri peale ning põlevad käed krabasid väiksemast laevast kinni. Ta raputas galeeri nagu mänguasja ja paiskas selle siis põlglikult kõrvale. Suurem osa Ophelia kätel olnud põlevast ainest jäi teise laeva külge. Lahti lastes surus käilakuju oma suured käed kokku. Metsikult hambaid krigistades pigistas ta need rusikasse ning summutas põletavad leegid. Ja siis, nagu solvunud daam, kes kergitab seelikuserva ja tuhiseb toast välja, allus ta järsku nii tüürile kui purjedele. Ta pöördus hättasattunud galeerist kõrvale, jättes enda ja väiksema aluse vahele laia veeriba. Vastasest mööda purjetades heitis Ophelia pea selga.

      Leegid lõõmasid ning põlevale laevale lõksu jäänud madruste karjetega koos kerkis galeerilt must suitsupilv. Vaid üksikutel meestel jätkus võhma ja tahtmist, et Opheliale ähvardusi järele karjuda, kuid tulemüha summutas nende sõnad arusaamatuteks hõigeteks. Ophelia purjetas edasi.

      Kuues peatükk

      SATRAAP COSGO

      „Mul on igav ja mu pea valutab. Juhi mu tähelepanu valult kõrvale. Lõbusta mind.” Hääl kostis diivanilt tema selja taga.

      Serilla ei pannud isegi pliiatsit käest. „Magnadon satraap, see pole minu ülesanne,” märkis ta vaikselt. „Te kutsusite mind selleks, et ma teile Bingtowni asjus nõu annaksin.” Ta viipas lahtirullitud pärgamentide ja avatud raamatute poole laual. „Ja nagu te näete, olen ma valmis seda tegema.”

      „Kas sa tõesti arvad, et ma suudan su nõuannetele mingit tähelepanu pöörata, kui mu pea niimoodi lõhub? Ma olen valust peaaegu pime.”

      Serilla lükkas kõrvale teksti, mida oli parajasti uurinud. Ta pööras oma tähelepanu kõhuli diivanil vedelevale noormehele. Satraap oli siidpatjadesse peaaegu uppunud. Serilla püüdis ärritust häälest mitte kuulda lasta. „Ma ei saa kahjuks lubada, et minu nõuanne teid kuidagi lõbustada võiks. Kuid kui te tuleksite siia laua taha minu juurde, võiksin valgustada teid Bingtowni kaubaisandate vaidlusküsimuse asjaolude osas.”

      Satraap ägas. „Serilla, sa naudid mulle peavalu tekitamist. Kui sa ei suuda kaastundlikum olla, siis mine minema ja saada Veri sisse. Või siis see uus Seltsiline, Nefriidisaarelt. Mis ta nimi oligi? See meenutas mulle üht vürtsi. Muska. Saada Muska sisse.”

      „Allun