Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

ja noormehega juttu ajada. Nende vahel valitses kerge, nauditav ja teadvustatud pinge. Grag pidas teda kütkestavaks ning neiu kompetentsus ei heidutanud teda. See tundus talle muljet avaldavat. Althea jaoks oli see uus ja meelitav kogemus. Ta soovis, et oleks võinud kindlalt väita, et sellega tema tunded piirdusidki. Hoolimata armuloost Brasheniga ja aastatepikkusest elust koos meestega laeva pardal, oli ta mõnes osas ikkagi äärmiselt kogenematu. Ta polnud kindel, kas Grag köitis teda iseendana või vaid seepärast, et nooruk tundus olevat temast sisse võetud. Kindlasti polnud nende vahel enamat kui vaid süütu flirt. Mida muud võis see olla kahe võõra vahel, kelle saatus on kokku paisanud?

      Ta hingas sügavalt sisse ja koputas.

      „Sisse.” Gragi hääl kõlas summutatult.

      Althea leidis noormehe koikul istumas, nägu sidemetesse mässitud.

      Õhus heljus tugev nelgilõhn. Kui Grag tüdrukut nägi, kerkis tema sinistesse silmadesse rõõmus helk. Kui Althea ukse enda järel kinni tõmbas, sikutas ta mähise lõua ümbert ja lasi sellel tänulikult maha kukkuda. Valeside olid ajanud ta juuksed sassi nagu poisikesel. Althea naeratas. „No nii. Kuidas hambavaluga on?”

      „Mõnus.” Noormees ringutas, sirutas laiu õlgu ja viskas end siis demonstratiivselt pikali. „Ma ei mäleta, millal mul viimati enda jaoks nii palju aega oli.” Ta tõstis ka jalad voodile ja ristas pahkluud.

      „Kas sul igav ei hakka?”

      „Ei. Meremehe jaoks on vaba aeg uus ja põnev asi. Me leiame alati midagi, millega seda täita.” Grag õngitses käega koikuserva all ning tõi välja peotäie nööri. Ta rullis selle oma süles laiali ja asi osutus oskuslikult sõlmitud nöörist matiks. Tugev nöör, mida oli punumiseks kasutatud, näis keerukas mustris pitsilisena. Oli raske uskuda, et nõnda elegantne töö võis pärineda mehe tööst mõhnaliste sõrmede alt.

      Althea puudutas mati serva. „Ilus.” Tema sõrmed libisesid üle nöörist sõlmitud mustri. „Mu isa võis võtta tühja veinipudeli ja veidi nööri ja teha sellest klaasi ümber täiesti uskumatu sõlmemustri. See nägi välja nagu lilled või lumehelbed … Ta lubas alati, et õpetab mulle, kuidas seda teha, aga ei leidnud kunagi aega.” Haigutav kaotusetunne, mida ta oli arvanud end juba olevat valitsema õppinud, haaras tüdruku endasse. Ta pöördus järsult kõrvale ja põrnitses seina.

      Grag püsis hetke vait. Siis pakkus ta tasa: „Ma võin sind õpetada, kui sa tahad.”

      „Aitäh, aga see poleks sama.” Tema hääle järskus üllatas Altheat ennastki. Ta raputas pead, häbenedes ootamatult silmi kerkinud pisaraid. Ta lootis, et mees ei näinud neid. Need muutsid ta haavatavaks. Grag ja tema isa olid tema heaks juba nii palju teinud. Althea tahtis, et nad näeksid teda tugeva isiksusena, kes võtab talle antud võimalustest parima, mitte nõrga ja hädisena. Ta hingas sügavalt sisse ja lükkas õlad sirgu. „Kõik on korras,” vastas ta väljaütlemata küsimusele. „Vahel ma lihtsalt tunnen isast nii väga puudust. Osa minust lihtsalt ei suuda leppida tema surma ja sellega, et ma teda enam kunagi ei näe.”

      „Althea … Ma tean, et see küsimus võib tunduda julmana, aga ma olen sellele mõelnud. Miks?”

      „Miks võttis ta minult laeva, kellel ma olin nii palju aastaid töötanud, ja pärandas selle hoopis mu õele?” Althea heitis pilgu Gragi poole ja nägi kärmet noogutust. Tüdruk kehitas õlgu. „Ta ei öelnud mulle. Kõige lähem asi selgitusele oli midagi, mida ta ütles minu õe ja tema laste eest hoolitsemise kohta. Parematel päevadel kinnitan ma endale, et see tähendab seda, et ta teadis, et mina saan enda eest hoolitsemisega ise hakkama, ja et ta ei kartnud minu pärast. Halvematel päevadel kardan ma, et ehk pidas ta mind isekaks ja kartis, et ma võtan Vivacia ega hooli nende käekäigust karvavõrdki.” Ta kergitas jälle õlgu. Viivuks silmas ta oma peegeldust Gragi habemeajamise peeglis. Ühe kummitusliku viivu vaatas sealt talle vastu tema isa. Tal olid isa traatjad mustad juuksed ja tumedad silmad, aga mitte tema kerekus. Ta oli väike nagu ema. Sellest hoolimata oli sarnasus isaga siiski suur lõuajoones ja viisis, kuidas ta kulmud kipra tõmbusid, kui ta mures oli.

      „Ema ütles, et see oli tema mõte ja et tema veenis isa seda tegema. Tema arvates ei tohtinud omandit jagada, eluslaev tuli pärandada koos maavaldustega, et ühe sissetulek toetaks teist, kuni võlad makstud saavad.” Althea hõõrus laupa. „Küllap sel on oma mõte sees. Kui isa otsustas Vihmaoruga enam mitte kaupa teha, mõistis ta meid elama palju väiksema sissetulekuga. Kaubad, mida ta lõunamaadest kaasa tõi, olid eksootilised, aga ei midagi sellist nagu Vihmaoru võlukraam. Meie maad tõid kenasti sisse, aga need ei suuda võistelda Khaleetia orjade jõul toodetud vilja ja aiasaadustega. Seetõttu on meie laevavõlg endiselt märkimisväärne. Enamgi veel, maavaldused on selle tagatiseks. Kui me võlga tasuda ei suuda, kaotame nii laeva kui perekonna maad.”

      „Ja ka sina oled selle võla pantvang,” märkis Grag vaikselt. Pärinedes ise Bingtowni kaubaisanda perest, kellele kuulus eluslaev, oli ta selliste tehingute tavatingimustega hästi tuttav. Eluslaevad olid haruldased ja kallid. Laeva virgumine ja teadvusele toomine võttis aega kolm põlvkonda ning mitu põlvkonda võttis aega ka laeva eest tasumine. Vaid Vihmaoru kaubaisandad teadsid nende võlupuupalkide allikat, millest olid valmistatud laevakered ja käilakujud. Ainult võlupuust valmistatud laev sai ohutult mööda Vihmajõge ülesvoolu sõita ja äris nende peaaegu maagiliste kaupadega kaasa lüüa. Eluslaevade väärtus oli nii suur, et nende nimel panid perekonnad mängu kogu oma varanduse. „Veri või kuld, võlg tuleb maksta,” lisas Grag vaikselt. Kui Vestritid ei suutnud laeva rahas kinni maksta, võidi selle tasuks nõuda perepoeg või – tütar.

      Althea noogutas aeglaselt. Kummaline. Ta oli lepingu tingimusi teadnud sestajast saadik, kui ta naiseikka jõudis, aga millegipärast polnud ta seda tingimust kunagi endaga seostanud. Tema isa oli olnud võrratu kaupmees – ta oli alati hoolitsenud selle eest, et majapidamises oleks kättejõudnud võlakohustuste tasumiseks piisavalt raha. Nüüd, kui nende rahaasjad ja eluslaev olid tema õemehe Kyle’i kätes, kes oskas öelda, kuidas asjad lähevad? Ta polnud oma õemehele kunagi meeldinud. Viimane kord, kui nad olid ühes ruumis viibinud – selles lõplikus, suurejoonelises peretülis – oli mees öelnud, et tüdruku kohus on teha hea partii ja vabastada pere enda ülalpidamise koormast. Ehk just täpselt sellele oligi ta vihjanud, et kui Althea vabatahtlikult mõne Vihmaoru mehega naituks, võiks perekond nautida võla vähenemist.

      Perekonna au puudutavad nõuded olid Altheasse istutatud juba väga noores eas. Bingtowni kaubaisand maksis oma võlad ja pidas oma sõna. Ükskõik kui suured kaubaisandate omavahelised erimeelsused võisid olla, kui neid ähvardas miski väljapoolt, koondasid nad ridu ja pidasid vastu. Needsamad hõimlus- ja kohustussidemed hõlmasid ka neid kaubaisandaid, kes olid valinud elu Vihmaorus ja sinna paigale jäänud. Vahemaa ja aastad võisid neid küll lahutada, kuid Vihmaoru kaubaisandad olid endiselt Bingtowni omade hõimlased. Nendega sõlmitud lepinguid täideti ning perekonna kohustusi hoiti au sees. Althea tajus, kuidas miski tema sisemuses sihikindlalt kalgiks ja külmaks tõmbus. Kui Kyle ei suuda Vestritite perekonna kohustusi täita, võib olla tema kohus ennast välja pakkuda. Viljakus oli üks selline asi, millest Vihmaoru rahvas puudust tundis. Ta on sunnitud minema Vihmaorgu, abielluma seal ja sünnitama mehele lapsi. Seda olid tema esivanemad lubanud, väga palju aega tagasi. Oleks olnud mõeldamatu seda mitte teha. Kuid Althea ei suutnud sellegipoolest taluda, et ta võis olla selleks sunnitud Kyle’i õeluse või suutmatuse tõttu.

      „Althea? On sinuga kõik hästi?”

      Gragi hääl tõi ta mõtetest välja ja tagasi iseendasse. Tüdruk taipas, et oli vaheseina põrnitsenud. Ta võbistas end kergelt ja pööras näo noormehe poole. „Tegelikult tulin ma sinult nõu küsima. Mul on ühe madrusega väikesed probleemid. Ma ei suuda otsustada, kas peaksin seda isiklikult võtma või mitte.”

      Murelik ilme Gragi näol süvenes. „Kellega?”

      „Feffiga.” Althea vangutas teeseldud ahastuses pead. „Ühel hetkel ta kuulab ja kuuletub otsekohe, kui käsu annan. Järgmisel vaatab mulle sirgelt otsa ja lihtsalt seisab, tobe naeratus näol. Ma ei tea, kas ta irvitab mu üle või …”

      „Ah!” Grag naeratas. „Feff on kurt. Vasakust kõrvast. Oh, ta muidugi ei tunnista seda kellelegi. See