Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin Hobb

Aga kuidas ma saan sellise valuga mõelda? Palun. Masseeri mu pead, Serilla. Ainult natukene.”

      Serilla tõusis laua tagant ja manas otsustavalt näole lahke ilme. Ta meenutas endale, et Bingtowni küsimus tuli lahendada. Ja see võib laheneda isegi talle kasulikus suunas. „Magnadon Cosgo, ma ei taha teid kurnata. Kas teie pea valutab? Lubage, ma masseerin valu ära. Ja siis räägime Bingtownist. Nagu te ütlesite – see mure on pakiline. Ja minu meelest pole satraabi praegune seisukoht selle suhtes sugugi asjakohane.” Naine sammus üle kambri ja lükkas mitu patja põrandale. Ta istus diivani ühte otsa. Cosgo roomas otsekohe lähemale ja pani pea talle sülle. Nooruk sulges silmad ja hõõrus põske ta reie vastu nagu ema tissi otsiv talleke. Serilla surus hambad risti.

      „See on needus. Peavalud, kehvad sooled, puhitus. Mõni nõid on mu peale needuse pannud. Miks muidu pean ma kannatama nii palju valu?” Satraap oigas vaikselt. Ja tõstis ühe käe Serilla reiele.

      Naine asetas sõrmed ta kuklale ja hakkas sõrmeotstega pingepunkte kompima. Mingi valu tundus seal tõesti olevat. „Ehk aitaks värske õhk teil lõdvestuda. Värskes õhus liikumine on seedeprobleemide puhul väga tõhus. Templi lõunaküljel on praegu väga kena. Kui me läheksime tüümianiaeda, võib aroom teie valu leevendada.”

      „Lihtsam on lasta teenril taimeoksad siia tuua. Mulle ei meeldi eredad päevad nagu täna on. Valgus teeb mu silmadele haiget. Kuidas sa võid isegi soovitada, et ma omal jalal sinna kõnniksin, kui mul on säärased valud?” Peaaegu nagu muuseas kergitas nooruk Serilla rüüserva. Tema sõrmed avastasid siledat nahka selle all. „Ja viimati templi aias käies komistasin ma konarliku sillutisekivi otsa. Ma kukkusin põlvili nagu mõni ori. Mu käed said mullaseks. Sa ju tead, kuidas ma mustust vihkan,” pirtsutas satraap.

      Serilla seadis käed lihastele tema kaela ja õlgade vahel ja mudis tugevasti, pannes nooruki kergest valust võpatama. „Te olite rohuuimas, magnadon,” meenutas naine talle. „Sellepärast te kukkusitegi. Mustus teie kätel oli teie enda okse, milles need libisesid.”

      Satraap pööras järsult pead ja põrnitses talle otsa. „Ja see peab siis tähendama, et see oli minu süü?” küsis ta sarkastiliselt. „Ja mina arvasin, et kivisillutise ainus mõte on muuta maapind siledaks ja kõndimisel ohutuks. Minu vaene kõht sai kukkudes suure ehmatuse osaliseks. Pole ime, et ma ei suutnud toitu sees hoida. Kolm ravitsejat olid minuga selles osas ühel meelel. Aga ma olen kindel, et mu kõrgelt haritud Seltsiline on palju targem kui magnadon satraap Cosgo või tema ravitsejad.”

      Naine tõusis rutakalt, hoolimata sellest, et see satraapi häiris. Ta võttis noormehe kobava käe randmest ja tõukas selle vastikustundega ta oma kubeme poole. „Ma lahkun. Ma olen teie Südame Seltsiline. Miski ei sunni mind taluma teie liiderlikkust.”

      Cosgo ajas end istuli. Ta surus käed põlvedele. „Sa unustad end! Keegi ei kõnni minema magnadon satraap Cosgo juurest. Tule tagasi. Mina ütlen, kui sa võid lahkuda!”

      Serilla ajas end täies pikkuses sirgu. Ta oli vabalt peajagu pikem kui see kahvatu, ennasttäis nolk. Ta mõõtis satraapi pilguga pealaest jalatallani, nii et rohelised silmad sähvisid. „Ei. Teie unustate ennast, Cosgo. Te ei ole mõni Khaleetia nii-öelda aadlik haaremitäie orjataridega, kes sibavad teda hellitama ja musutama vähimagi kapriisi peale. Te olete Jamaillia satraap. Ja mina olen teie Südame Seltsiline, mitte mõni õlitatud ja lõhnastatud kehaga tööriist. Teie ütlete, millal ma võin lahkuda, tõsi. Aga see ei tähenda, et ma ei tohiks lahkuda, kui pean teid eemaletõukavaks.” Ta kõneles üle õla ukse poole kõndides. „Saatke mulle sõna, kui soovite teada saada, kui suuri pahandusi on teil Bingtowniga oodata. See on minu eriala. Oma kubemega tegelemiseks leidke keegi teine.”

      „Serilla!” protestis nooruk ärevalt. „Sa ei tohi jätta mind sääraste valude küüsi! Sa ju tead, et see on valu, mis sunnib mind end unustama. Sa ei saa seda mulle süüks panna.”

      Naine peatus uksel. Tema kulm läks kortsu, kui ta pahaselt mehe poole vaatas. „Saan ikka küll. Ja panengi. Vananedes kannatas teie isa oma liigeste tõttu kohutavaid valusid, ometi ei kohelnud ta mind kunagi lugupidamatult. Ega puudutanud mind vastu minu tahtmist.”

      „Minu isa, minu isa,” virises Cosgo. „Muust sa mulle ei räägigi. Et ma pole nii hea kui tema. Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen, kuidas see vana mees sind katsus. Kuidas võisid su vanemad anda nõnda noore tüdruku nii vanale mehele? See on vastik.”

      Serilla astus mitu sammu tema poole, käed rusikas. „Teie olete vastik, kui sääraseid asju ette kujutate! Minu vanemad ei „andnud” mind sinu isale. Ma tulin ise Jamaillialinna, ihuüksi, ainsa sooviga jätkata oma õpinguid. Minu teadmised avaldasid talle muljet, kui ta kord kuulis, kuidas ma Põhjamaade raamatukogus oma õpetajale ettekannet tegin. Ta kutsus mu oma Südame Seltsiliseks, et ma talle Bingtowni asjus nõu annaksin. Ma mõtlesin selle üle hoolikalt – kolm päeva –, enne kui oma nõusoleku andsin ja tema sõrmuse vastu võtsin. Ma andsin vande jääda satraabi kõrvale ja anda talle nõu. Sellel polnud vähimatki pistmist tema voodiga. Ta oli tore mees. Andis mulle võimaluse õppida ja kuulas alati, kui ma talle nõu andsin. Kui meil oli eriarvamusi, ei süüdistanud ta selles peavalu.” Serilla lisas tasa: „Ma leinan teda ikka veel.”

      Ta avas ukse ja lahkus toast. Teisel pool seda teesklesid kaks kivise näoga valvurit, et nad ei kuulnud riidu. Serilla kõndis nende vahelt läbi. Ta oli jõudnud koridoris vaevalt tosin sammu teha, kui kuulis, et uks avali paisati. „Serilla! Tule tagasi!”

      Ta ei teinud kõrki käsku märkamagi.

      „Palun!” Satraapi hääl kärises.

      Ta kõndis edasi, sandaalid marmorpõrandal sahisemas.

      „Magnadon satraap Cosgo palub viisakalt, et Seltsiline Serilla tema kambrisse tagasi pöörduks, et anda talle nõu Bingtowni küsimuses.” Need sõnad möirati talle piki koridori järele. Serilla peatus ja pöördus siis ümber. Tema näoilme oli sihilikult viisakas. Tema vanne nõudis seda. Ta ei võinud keelata satraabile oma seltskonda, kui too temalt ta pädevusalal nõu vajab. Ja läbimõeldud nõuanne oli ainus, mida ta oli vandunud satraabile anda.

      „See oleks mulle suureks auks, magnadon.” Serilla kõndis tagasi. Nooruk naaldus uksepiidale, tema tavaliselt kahvatud põsed punetasid. Tumedad juuksed verd täis valgunud silmade kohal olid sassis. Serilla pidi ilmetutele valvuritele au andma. Naine astus jälle kambrisse ega võpatanud, kui satraap ukse tema selja taga kinni lajatas. Ta kõndis hoopiski üle toa ja vedas rasked kardinad akna eest. Pärastlõunane päikesevalgus ujutas ruumi üle. Ta läks laua juurde, seadis end istuma ja kummardus siis ettepoole, et puhuda surnuks tuli, mida oli enne kasutanud. Pärastlõunasest valgusest piisas, kui kardinad olid eest tõmmatud. Cosgo tuli ja istus vastumeelselt tema kõrvale. Serilla oli meelega küünarnukid laiali ajanud, et noormeest kaugemal hoida. Too istus talle nii lähedale, kui ilma teda puudutamata oli võimalik. Ta tumedate silmade pilk olid süüdistav.

      Serilla osutas lauale laotatud tekstidele. „Siin on meil algse Bingtowni harta koopia. Siin meile esitatud kaebuste nimekiri. See kuhi koosneb uute maa-annetuskirjade koopiatest, mida sa oled Bingtowni piirkonnas jaganud.” Ta pöördus näoga satraabi poole. „Rääkides nende kõige esimesest punktist – minu arvates oleme päris kindlasti nende hartat rikkunud. Kõik need uued maa-annetused rikuvad vana lepingut. Sul ei ole vähimatki õigust jagada Bingtowni maadel uusi maaomandeid ilma enne kaubaisandatega konsulteerimata. See on nende algses hartas selgelt kirjas.”

      Satraap kortsutas tigedalt kulmu, kuid ei öelnud midagi. Serilla libistas sõrmeotsaga mööda pärgamenti alla. „Lisaks protestivad nad nii uute tollitariifide kui ka vanade tõstmise vastu. Ma usun, et neid suudame me ehk põhjendada, kuigi peame tõenäoliselt protsendi osas tagasihoidlikumaks jääma.” Ta uuris kaubaisandate kaebuste nimekirja. „Nad kurdavad ka selle üle, et uued kaupmehed kaubitsevad orjadega ja kasutavad orje ka oma valduses. Ja viimane kaebus käib khaleedi valvelaevade rahastamise ja nende viibimise kohta Bingtowni sadamas. Neis punktides suudame ehk läbirääkimiste käigus kompromissile jõuda.”

      „Kompromissile,” pomises Cosgo põlglikult. „Kas ma polegi satraap? Milleks mul on üleüldse kompromissi tarvis?”

      Serilla