Kõrvalehüpe. Santa Montefiore

mõte,” kiitis Angelica kohusetundlikult püsti tõustes. „See pidavat kurguvalu puhul väga kasulik olema.”

      Angelical polnud tegelikult üldse tuju üksinda välja minna. Ta oleks hea meelega Candace’i kaasa kutsunud, kuid sõbranna veetis kõik oma nädalalõpud Glouchestershire maamajas. Kate’il ja Letizial oli tänaseks kindla peale midagi glamuursemat plaanis. Siis tuli talle hea mõte. Ta kutsub Scarleti endaga kaasa. Scarlet on just selline, kellele meeldivad üllatused ja William ei tee oma naise käikudest iialgi numbrit.

      Angelica suureks rõõmuks leidiski Scarlet, et mõte on lausa suurepärane. Ta pani ette, et nad kõik sõidavad Birdworldi tema BMW-ga, kus on piisavalt ruumi kahele täiskasvanule ja neljale lapsele. Varsti helistaski Scarlet uksekella ja Olivier pani avama minnes kohe tähele saabuja teksariidest miniseelikut ja heledaid seemisnahast saapaid. Vaatepilt, mida pakkusid Scarleti päevitunud reied, tegi ta tuju palju paremaks ja hetke vältel pidas Angelica isegi võimalikuks, et Olivier muudab meelt ja tuleb siiski nendega kaasa.

      „Ma olen pisut tõbine,” vabandas Olivier, suutmata otsustada, kas võimalus imetleda võõra naise jalgu kaalub üles loomuliku soovi vedeleda televiisori ees ja endale südamest kaasa tunda.

      Scarlet langetas otsuse tema eest. „Ma ei taha, et sa nakatad mu lapsi selle pisikuga, mida sa praegu siin levitad,” kuulutas ta kindlameelselt. „Soovitan sul voodisse sooja teki alla pugeda ja ennast unega terveks ravida.”

      Olivier vaatas, kuidas nad minema sõidavad ja muretses, mida ta terve õhtupooliku peale hakkab, kui pole Angelicat tema eest hoolitsemas. Ta leidis, et naine poleks tohtinud haiget meest niimoodi hüljata. Ta oleks võinud vähemalt lõunasöögiks midagi head valmistada. Nüüd siis tuli leppida tühipalja supiga. Ta lohutas ennast mõttega, et õhtusöögiks on täna kindlasti midagi erilist – Angelica peab ju ometi pingutama, et heastada selline hoolimatus.

      „Sa kindlasti tunned kergendust, et majast välja said,” oletas Scarlet, kui nad Holland Parki maanteele keerasid.

      „Kurguvalu teeb ta pahuraks nagu karu.”

      „Mulle ta jättis pigem lamba mulje!”

      „Tean, ta on haigest peast alati kuidagi hale. Ja minus toob see esile kõik mu halvad küljed. Mind ärritab tema abitus ja samal ajal ma tunnen ennast süüdlasena, et ei hoolitse tema eest paremini.”

      „Mehed ongi sellised. Ma nimetan seda meestegripiks. Kui William jääb haigeks, siis ta hakkab järsku rääkima nagu tema vana lapsehoidja sada aastat tagasi. „Ma vist peaksin võtma ühe väikese Vicksi kurgupastilli ja jooma ühe väikese tassi teed meega.” Millegipärast on siis kõik asjad väikesed ja hääl kah nagu väikesel õnnetul orvukesel.”

      „Kas me peaksime süüdistama nende emasid? Kas meie oma pojad kasvavad samasugusteks, sest me oleme nad ära hellitanud?”

      „Loodan, et mitte, aga kardan, et just nimelt nii see läheb.” Scarlet heitis pilgu neljale lapsele auto tagaistmel. Poisid mängisid nintendoga ja tüdrukud lehitsesid Isabeli öökulliraamatut.

      „Ei oskagi öelda, mille üle Olivier suuremat nördimust tunneb – kas selle üle, et ma ta terveks päevaks ilma emaliku hoolitsuseta jätsin või selle üle, et ma ei teinud talle lõunasööki valmis.”

      „Armas aeg, mida ta siis sööb?”

      „Suppi.”

      „Kas sul häbi pole, Angelica!”

      „Tean. Oleksin pidanud külmkapi täis tassima, aga see jäi mul tegemata. Õhtuks peab vist midagi tõhusamat välja mõtlema, isegi kui see tähendab, et tellin midagi restoranist. Aga tead, mis mind sealjuures kõige enam vihastab?”

      „Et temal ei tuleks pähegi sulle süüa vaaritada, kui sina haigeks jääd?”

      „Justnimelt. Sest kõik see on millegipärast ühepoolne. Ikka olen mina see, kes ostab toitu, valmistab söögid ja katab laua, viib pintsaku keemilisse puhastusse – sellest tuligi meelde, et ma pole ikka veel tema Gucci ülikonda sealt ära toonud. Pagan võtaks!” Angelica ohkas ärritunult. „Nii palju oleks vaja teha ja päev lihtsalt kaob käest! Kogu majapidamine on minu õlul, aga mul on ju sellele lisaks ka oma karjäär.”

      „William on täpselt samasugune. Mina veedan terve päeva kontoris, jagan oma nappi aega klientide ja laste vahel, aga tema peab täiesti loomulikuks, et kodus ootab õhtusöök, kusjuures talle ei piisa supist ja salatist. Sellised need mehed kord juba on. Sinu iganenud vaadetega Olivier veel eriti.”

      „Ta on ju prantslane.”

      „Sina vähemalt kuuled voodis seksikat prantsuse aktsenti.”

      Siis, kui mu mees suvatseb minuga voodit jagada, mõtles Angelica kibestunult.

      Farnhami linnuparki jõudnud, jooksid lapsed kõigepealt poodi, et pigistada läbi kõik eksootilised mängulinnud, mis nende käes naljakat häält tegid. Scarleti poeg Charlie suundus otsejoones kommileti juurde. Scarlet marssis laste järel uksest sisse ja tema kõrge kontsaga seemisnahast saapad ja suured päikseprillid panid kõiki pead pöörama.

      Pargis mugis Charlie pehmeid karukomme, samal ajal kui teised lapsed jooksid puuri juurest teise juurde ning toitsid linde seemnete ja kuivatatud ussidega, mis emad olid neile pääslast kaasa ostnud. Scarlet ja Angelica lonkisid lastel sabas, lobisesid ja nautisid nii päikesepaistet kui ka pilti, mida pakkusid nende rõõmsad lapsed, kes elust mõnu tundsid.

      „See oli sul tõesti hea mõte,” teatas Scarlet, tegemata välja teda saatvatest pilkudest, kusjuures isegi linnud paistsid teda huviga silmitsevat.

      „Tegelikult ju lihtne lahendus. Küll tahaks samasugust maamaja nagu Candace’il.”

      „Kunagi me üürisime Tetbury lähedal suvemaja, aga pärast seda, kui Mustique’i saarele maja ostsime, pole sel enam erilist mõtet. Liiga palju maju käib üle jõu.”

      „Mina viiksin lapsed jõuludeks hea meelega kuhugi, kus on soe, aga Olivier on juba ära otsustanud, et me jääme Inglismaale ja siis veedame pika nädalalõpu külmas Provence’is tema kohutava perekonna juures.”

      „See on tegelikult tark otsus, masu muudkui süveneb ja tema on selle keskmes. Jumal tänatud, et me saime Mustique’i maja ära ostetud, enne kui põhi alt ära kukub.”

      „Mina vajan jõulude ajal päikest. Ma ei talu neid lühikesi päevi. Kell kolm päeval on juba öö käes.”

      „Peaksid tulema meie juurde Mustique’ile.”

      „Kui vaid saaksin. Jõudsin juba uurida võimalust üürida Cape Towni lähedal üht maja.”

      Scarleti nägu lõi särama. „Oi, siis sa saaksid külastada oma sõpra Jack Meyerit.”

      Angelica naeris ükskõikselt. „Ta pole ju minu sõber.”

      „Aga tahaks olla.”

      „Oletan, et tal on neid „sõpru” rohkem kui küllalt.”

      „Seda kindlasti.”

      „Milline see tema naine on?”

      „Väga kena inimene. Samuti lõuna-aafriklane. Väga tark ja nutikas ja tõesti tore. Nad kohtusid Harvardis.”

      „Kõlab üsnagi hirmutavalt.”

      „Mitte midagi taolist! See naine on nii lahe, et lahedam ei saakski olla, teeb joogat ja mediteerib.”

      „Täpselt minu maitse.”

      „Minu jaoks natuke liiga New Age – kõik need kristallid ja viirukid ja inglid! Aga iseloom on tal igatahes ingellik. Paar aastat tagasi oli Jack raskelt haige. Tal avastati vähk.”

      Angelica ehmus. „Kui kole! Aga nüüd on ta terve, on ju?”

      „Oo jaa, paranes täielikult. Lihtsalt raputas haiguse maha, oma jäljendamatu lohaka elegantsiga. Ega ei saanudki aru, et tal midagi viga oleks olnud, ainult juuksed langesid välja.”

      „Issand, kui