Mälestused. Ilmar Raamot

järele. Velikaja sild tundus terve olevat, sest õhkulaskmise mürtsu oleksime ka meie kuulnud.

      Mehed istusid hetkeks jalgu puhkama ja ootasid ilmse põnevusega, millise käsu ma annan. Seda käsku ei olnud mul aga taskust võtta, kuigi mu pea töötas palavlikult õige lahenduse leidmisel.

      Lahendus jooksis meile aga minut hiljem ise otse sülle: nähtavale ilmus aeglaselt manööverdav vedur kahe tühja kaubavaguniga. Meie kohale jõudes andsin käsu see vallutada, kuid nii, et vedurijuht putkama ei pääseks ega viga ei saaks.

      Ma ei ole oma elus varem ega hiljem nii kiiret ja täpset käsutäitmist näinud kui siis. Vedur vallutati ja suunati Petserisse minevale teeharule. Venelasest vedurijuhil ei olnud muud teha kui aur peale panna, ja hea õnne peale läks lahti kihutamine üle silla Irboska suunas. Sild ja raudtee olid terved ja nii jõudsime oma rongi juurde kuskil Pihkva ja Irboska vahel asuva Moglino peatuskoha piirkonnas.

      Meie soomusrong tulistas pealetungivat vaenlast suurtükkidest ja meie dessant oli kapten Reinvaldti juhtimisel lahingus. Sel moel hoiti meile taganemistee lahti ja see ettevõte õnnestus täiel määral. Meil oli olnud jälle sõduriõnne.

      Kalender näitas 25. augusti kuupäeva ja oma teada olime viimane Eesti väeüksus, mis Pihkvast väljus.

      Kui dessandist tagasi tulin, viibis leitnant Ots veel rongil ja ma pidasin tema lahkumise küsimuses saladust. Samal ajal aga mõtlesin, et kes küll võiks saada meie roodu uueks ülemaks. Kõne alla võis tulla ainult alamkapten Hendrikson kui 3. roodu vanemohvitser. See mõte mulle kuidagi ei meeldinud, sest Hendriksonil oli soomusrongil küll igat sorti kuulsust, ainult lahinguohvitseri oma mitte.

DESSANTROODU ÜLEMANA

      Siis ühel järgmisel hommikul, täpsemalt 1. septembril 1919 laskis rongiülem kapten Lepp mind kantseleisse kutsuda ja teatas seal ilma igasuguse sissejuhatuseta, et ta ülendab mind kapten Reinvaldti ettepanekul 2. roodu ülemaks ja et see kinnitus ilmub praegu koostamisel olevas soomusrongi päevakäsus. Meie jutt oli lühike: „Tänan, härra kapten!” – ja ma võisin minna.

      Eeldasin, et olen nimetatud rooduülema ajutiseks kohusetäitjaks, kuid tund aega hiljem lugesin must valgel, et ikkagi rooduülemaks, ning selles ametis teenisin ma kuni Vabadussõja lõpuni ja veel pisut edasi. Mõtlesin siis, et seega olen ka oma ülemuste juures dessantohvitseri „eksami” sooritanud. Nüüd oli mul veel pisut muret ja ka piinlikkust, et mida ütlevad selle ülenduse kohta minu sõjakoolisõbrad, minu roodu kaasohvitserid ja eriti Rotberg. Need aga oma oletatavat kadedust millegagi ei avaldanud ja suhtusid minusse endise kaasvõitlejalikkusega. Küllap nad võtsid seda ootamatut ülendust minu sõduriõnnena ja küllap ta seda ka oli, sest kui leitnant Ots poleks rongilt lahkunud, oleksin ma võinud ju sõja lõpuni roodu nooremaks ohvitseriks jääda.

      Pihkvas „vallutatud” veduri koos kahe kaubavaguniga oli kapten Lepp kirja pannud meie soomusrongi sõjasaagina. Venelasest vedurijuht oli aga sellest vahejuhtumist teatanud Loodearmee staabile. Kuna vedur juhtus olema moodne ja heas korras, asus Judenitši staap seda eestlastelt tagasi nõudma. Tekkis pikk ja veniv kirjavahetus, mille sisu võib ette kujutada, ja see kestis koos veduri „otsimisega” kuni Vabadussõja lõpuni ja Loodearmee likvideerimiseni.

SÜGIS 1919 LÕUNARINDEL

      Mis asjaolu põhjustas Pihkva loovutamise, mis oli meile väärtuslik raudteesõlmpunkt, ja üldse kõik, mis toimus rindel augustikuu teisel poolel Pihkva ümbruses, jäi mulle tol korral täielikult tumedaks. Küll aga sooviksin märkida üht omapära, mis tollal valitses meie soomusrongil nr. 2 ja võimalik et ka veel mõnes teises väeosas. Nimelt ei toimunud minu soomusrongil teenimise ajal meie ohvitseridele mitte ühtegi informatsioonikoosolekut, kus meile oleks antud kas või kõige algelisemgi ülevaade üldolukorrast rindel, meie rindelõigus või isegi meie soomusrongi otseses tegevuspiirkonnas. Ma ei tea tänapäevani, kas seda ülevaadet oli ka soomusrongi ülemal endal. Ja kui oli, siis kas ta seda vähemalt soomusrongi dessantpataljoni ja patareiülemaga jagas. Allapoole see igal juhul ei ulatunud. Minu teenistusastmes olijad hankisid teateid tavaliselt kas ülemjuhataja staabi igapäevastest napisõnalistest teadaannetest ajakirjandusele või niisama külajuttudest.

      Hiljem Eesti Vabadussõja ajalugu lugedes selgus, et tõepoolest olid Pihkva loovutamise olulisteks põhjusteks vaenlase arvuline ülekaal, meie sõdurite vastumeelsus sõdida Vene maa-aladel ja lõppeks ka kahe Judenitši Loodearmee kindrali, Rodzjanko ja Bulak-Balahhovitši omavaheline tüli võimu pärast, mis 23. augustil oli jõudnud oma kõrgpunkti. Tol päeval oli Rodzjanko saatnud Pihkva linna, kus asus Balahhovitši staap, terve polgu, et teda arreteerida. Nimetatud karistussalk haaras oma kätte ka Velikaja jõe silla. Kahe kindrali üksuste vahel oli arenemas kokkupõrkeõhkkond, mis oleks võinud ära lõigata ka meie väeosade ühendustee üle Velikaja silla.

      See oli olnud üheks põhjuseks, mispärast soomusrong nr. 2 ei saanud 23. augustil aega tulla silla juurde vaatama minu kompaniid – ta pidi valmis olema iga silmapilk Vene valgete omavahelisse võitlusse sekkuma, et ühendusteed tagalaga lahti hoida.

      Põhjakorpus või pärastise nimega Loodearmee formeeriti eestlaste poolt Eestis viibivatest venelastest – endistest Vene sõjaväelastest ja ka Eesti sõjaväe poolt vangi võetud punaväe sõduritest, kes olid nõus Loodearmeesse astuma.

      1919. a. novembri algul oli Loodearmee korratult taganedes liginemas Eesti piirile. Kuna Loodearmee oli põhiliselt Eesti iseseisvuse vaenuline, siis tegi Eesti Vabariigi valitsus oma otsusega 11. novembrist 1919 korralduse Loodearmeelt, kui see taganeb üle Eesti piiri, relvad ära võtta. Algas Loodearmee süstemaatiline likvideerimine. Osa selle armee väeüksusi jäi aga rindele püsima kuni Vabadussõja lõpuni.

      Eestisse taganes ja desarmeeriti siis 40 000–50 000 meest. See oli Loodearmee lõpp. Vahepeal oli Loodearmee nii suureline, et lubati ka Eesti „kubermang” jälle Venemaaga liita.

      Meie sõjarinne lõunas asetses Pihkva loovutamise järele Irboska raudteejaamast vaevalt kilomeetri kaugusel Pihkva suunas. Meist Pihkva poole, nii kaugele kui silm ulatas, oli soine, madala võsaga kaetud tasandik. Meie joonelt tahapoole laius aga kõrgenev, osalt künklik maastik. Sellele joonele oli suvel ehitatud ootamatult hea kaevikute ja punkrite kaitsesüsteem. Viimase ees oli isegi kolmekordne okastraadist kaitseaed. Nii tundsime endid ootamatuste eest enam kui hästi kaitstud olevat. Soomusrongid seisid tavaliselt Irboska raudteejaamas ja kui oli tarvidus vaenlasega mõned suurtükilasud vahetada, sõitis rongi löögiosa pisut ettepoole.

      Usun, et kõik Eesti väeosad asusid tollal selle kaitseliini varjus, välja arvatud üks erand: soomusrongid tahtsid Pihkva suunas teatud liikumisvabadust säilitada, ja nii hoidsime enda käes üht küla, mis asetses umbes kolm kilomeetrit meie kaitseliinist Pihkva pool. Paigutasime sinna oma valvetõkke, mis koosnes tavaliselt ühest rühmast valvekorras olevast dessantroodust ohvitseri juhtimisel. Rühma väljavahetamine toimus pimedas. Kogu see ettevõte tundus meile, dessantmeestele, kardetavana, sest vaenlasel oli kogu aeg võimalik sellele külale nägematult läheneda ja seda ootamatult rünnata. Nii otsustati lõppeks küla, mis ka meie vaadet Pihkva suunas segas, maha põletada. Ülesande sai üks minu sõpradest oma rooduga. Tegin selle „ekspeditsiooni” kaasa „reamehena”, et kondid tegevusetusest kangeks ei jääks. Lahinguvaene ajajärk pärast Pihkva loovutamist kestis soomusrongil nr. 2 kuni 10. oktoobrini, seega umbes poolteist kuud. Seda elavam oli meie soomusrongi siseelu.

ÜLEMAALINE AMETIÜHISUSTE KONGRESS TALLINNAS

      30. augustil 1919 tuli Tallinnas „Estonia” kontserdisaalis kokku tolleaegsete ametiühisuste ülemaaline kongress. Selle pidamiseks oli ametiühisustele antud ametlik luba. Kongressi saadikuid registreerus 417.

      Ametivõimud olid arvamisel, et seal midagi riigivastast ei juhtu, sest kongressi päevakorrast ei saanud sellist kavatsust välja lugeda. Tollal oldi kommunistide (bolševike-enamlaste) võtete suhtes lihtsameelsed mitte üksnes meie seltskonnas ja poliitilistes parteides, vaid ka siseministeeriumis. Nii juhtus, et kommunistid olid end niivõrd hästi ette valmistanud, et neil osutus kergeks ülesandeks kõik teisitimõtlejad kongressilt kõrvaldada. Järgmisel päeval võeti siis kongressil vastu resolutsioon, milles mõisteti teravalt hukka meie parlamentlik riigikord ja otsustati pooldada III Internatsionaali, s. o. töölisdiktatuurile rajanevat riigikorda.

      Nüüd