Mälestused. Ilmar Raamot

saadeti kõik need 102 kommunisti kohe üle piiri Venemaale. Mis nendega tegelikult juhtus, sellest järgmistes ridades.

      Minu rood oli ööl vastu 3. septembrit valvekorrateenistuses. Pool roodu lipnik Rotbergi juhtimisel viibis valvetõkkes, kuna mina teise poolega moodustasin varuüksuse ja istusin poollahingukorras soomusrongil. Hommikul vara pisut värsket õhku hingama minnes kuulsin soomusrongi valvemeeskonnalt, et öösel on Tallinnast Irboskasse toodud salk arreteeritud kommuniste ja et need asuvad kuskil tagavararööpmeil seisvas vagunis. Nad saadetavat hommikul, kui valgeks läheb, üle piiri Venemaale. Kes nad nimeliselt on või kui palju neid on, valvemeeskond ei teadnud. Kaugemale ei ulatunud ka minu huvi selle loo vastu.

      Siis hakkas juba koitma ja rongi ümber võis märgata erakordset sagimist. Astusin rongilt maha ja kuulsin siis, kellega on tegemist ja et 26 neist kuulub Tallinnas toimunud sõjakohtu otsusel mahalaskmisele, ülejäänud tulevat Venemaale ajada. Mahalastavate grupp pidi olema juba ühe Tallinnast kaasasoleva siseministeeriumi või politseiametniku poolt teistest eraldatud.

      Alustati suurema grupiga, s. o. Venemaale saadetavatega. Nendele määrati piirile saatjateks mõned mehed ühe allohvitseri juhtimisel. Selles salgas oli vanu ja noorukeid, mehi ja naisi. Salk pidi liikuma kuni meie valvetõkkeni ja sealt Pihkva suunas edasi juba omal käel. Nii see rühm hakkaski ilma kiirustamata sammuma Venemaa suunas.

      Mis puutub Tallinna korraldusel hukkamisele määratuisse, siis oli nende mahalaskmine vahepeal jäetud korrapidajaohvitseri hoolde. Viimane hõikas siis rongi kõrval seistes, et tal läheb vaja tosin vabatahtlikku kommunistide mahalaskmiseks.

      Tarviline arv mehi ilmus ilma pikemata, püssid käes, rivisse. Märkasin, et umbes pooled olid neist minu roodu mehed, kuna minu poisid juhtusid parajasti riides olema. Oli ka teisi tuttavaid. Siis toodi arreteeritud ja juhiti need meie rongi löögiosa suunas. Ma ei tundnud nendest ühtegi. Nende hulgas oli ka kaks hästi riietatud naist, üks neist – rohekaspruunikas kostüümis – pidi olema näitleja Marta Umberg, teine Pauline Gutmann.

      Mahalastavad olid nähtavasti arvamisel, et nad üle piiri saadetakse. Kui löögiosa sõdurid olid nende arvel paha nalja tehes neile leiba pakkunud märkusega, et mine tea, kunas teie seda jälle saate, oli kommunistide tuju tõusnud päris heaks.

      Soomusrongi löögiosa sõitis siis arreteerituid peale võttes kaevikuteni ja seal, seljaga vastu traattõkkeid, olid nad kolmes grupis hukatud. Ühe grupi moodustasid eelmainitud kaks naist. Hukatud maeti samasse ühishauda, naised omaette.

      See kõik aga ei olnud toimunud ilma vahejuhtumiteta. Nimelt oli üks 26 hulgast põgenemiskatse teinud ja otse uskumatul viisil üle kolmekordse traattõkke Vene poolele hüpanud, kus laskjate kuul teda surmavalt tabas. Ühes teises mahalaskmisele toodus oli minu klassivend Arnold Tols (pärastine keemiamagister), kes tollal teenis kapralina kuulipildujakomandos, ära tundnud ühe oma perekonnatuttava Ado Pärteli. Tols kinnitanud, et siin peab olema tegemist eksitusega, et Pärtel ei ole tema teada mingi kommunist. Tolsi sõna peale pääses see mees eluga. Teda pidid Võrru ülekuulamisele toimetama kaks 7. rügemendi sõdurit. Need olid olnud arvamisel, et küllap mees on õige, sest muidu ta juba soomusronglaste käest eluga ei oleks pääsenud. Nad olid tema valvamisel teel Võrru hooletud ning see võimaldas vangil põgeneda. Ta litsus otse Venemaale.

      Asutavas Kogus hakati aru pärima, kas vastab tõele, et ametiühisuste kongressi presiidium on Irboskas hukatud. Kes selle käsu andis ja kes oli selle käsu täideviija? Leppisime kokku, et keegi sellest midagi ei tea. Asi hakkas juba avalikkuses vaibuma, kuid sõjaväe prokuratuur pandi tööle ja see uuris nimetatud juhtumit tagajärjetult edasi. Siis juhtus minuga äpardus, mis mulle eluks ajaks meelde jäi ja õpetuseks oli, nimelt 1920. a. suvel Haapsalus. Minu vanemad suvitasid tollal Haapsalus kuursaali vastas asuvas Jaan Poskale kuuluvas majas ja mina olin lastud sõjaväehaiglast kahekuulisele puhkusele. Poskadega oli meil igapäevane perekondlik läbikäimine. Selles seltskonnas liikus ka sotsiaaldemokraatide üks juhte, Asutava Kogu liige kirjanik Karl Ast. Ühel jutuajamisel hakkas Ast minult pärima, kuidas see mahalaskmine seal Irboskas õieti toimus. Ta seletas, et selle kohta liigub kõiksugu jutte, üks hullem kui teine. Seda teadsime ka meie, soomusronglased, et see nii oli. Ast ütles, et ta on veendel, et mina seda kõike tean, kuna olin ju tollal soomusrongiga Irboskas. Vastasin, et küllap ikka midagi olen sellest kuulnud, kuid et ma ei soovi sel teemal kõnelda. Ast aga pinnis mind edasi – ütles, et annab mulle ausõna, et ta seda edasi ei kõnele ega kuskil ei kasuta. Kas ma soovin seda ausõna saada temalt kui Asutava Kogu liikmelt, sotsialistide ühelt liidrilt, 1905. aastast alates meie perekonnatuttavalt või ka kõikide nende nimel kokku – ta annab mulle selle. Lõpuks olin pehmeks räägitud ja lubasin mainitud tagatistel kõnelda, kuid lisasin juurde, et kui ta juttu siiski kurjalt kasutab, siis vannun kohtus ja ka mujal, et ma sel teemal Astiga ühtegi sõna ei ole vahetanud ja et kogu lugu on Asti enda väljamõeldis. Ka sellega oli Ast nõus.

      Võtsin Asti ausõna siiralt ja jutustasin, kuidas mahalaskmine toimus – ilma ühegi asjaosalise nime nimetamata.

      Mõned päevad hiljem sain alampolkovnik Hendrik Vahtramäelt kirja ilmuda Tallinna Pagari tänavas asuvasse sõjaväeprokuratuuri. Ilmusin määratud ajal kohale. Mind juhatati Vahtramäe kabinetti. Vahtramäe istus ruumikas toas ukse vastas seina lähedal oma kirjutuslaua taga. Lõin kannad kokku, võtsin valvelseisaku ja raporteerisin, et olen lipnik Raamot ja ilmunud sinna tema korraldusel. Selle peale viipas Vahtramäe mind lähemale. Astusin sõjamehelikult tema laua juurde ja võtsin uuesti valvelseisaku. Vahtramäe silmitses mind sõna lausumata altkulmu ja ütles siis kuivalt, et Asutava Kogu liige Karl Ast on esitanud prokuratuurile avalduse, et mina olevat teadlik, kuidas Irboskas ametiühisuslaste mahalaskmine toimus ja et ma olevat seda temale jutustanud. Küsis siis, mis minul on selle kohta ütelda. Võtsin veel kindlama seisangu, vaatasin talle otse silma ja vastasin kindla häälega: „Härra polkovnik, ma ei ole härra Karl Astiga sel teemal ühtegi sõna vahetanud ja ei tea sellest asjast midagi.” Selle peale tõstis Vahtramäe pea üles ja vaatas mulle uuriva ning üllatunud pilguga otsa. Palus siis mind oma vastas istet võtta, ulatas mulle tühja paberilehe ja küsis, kas ma olen nõus praegu öeldud sõnu oma käega paberile panema ja neid oma allkirjaga kinnitama. Vastasin: „Just nii, härra polkovnik!” ning täitsin tema soovi. Selle peale võttis polkovnik minu kirjutatud lehe, luges selle läbi, tõusis püsti, ulatas mulle jumalagajätuks käe ja ülekuulamine oli sellega lõpetatud. Küllap ta mõtles endamisi, et sihuke lipnikunolk, laskis end Astil sisse vedada, kuid siiski päästis sõprade, ametivõimude ja enda olukorra.

      Hiljem mind selles küsimuses enam keegi ei tülitanud. Nüüd, mil sellest on möödunud umbes viiskümmend aastat, jutustasin New Yorgis kogu loo Karl Astile, et talle vähemalt kord meelde tuletada, kuidas ta oma ausõnaga talitas. Ast ei leidnud mulle muud midagi vastata, kui et lausus: „Ah või kohe kirjalikult teatasin prokuratuurile”, mille peale ma omakorda vastasin, et nii ma sain kolonel Vahtramäest aru. Sellega lõppes meie jutuajamine sel teemal.

SOOMUSRONGI NR. 2 SISEELUST

      Sellel Irboska-perioodil toimus meie rongi juhtkonnas, samuti meeskonnas mitmeid ümberkorraldusi. Nende kõikide eesmärgiks oli soomusrongi lahinguvõime suurendamine. Sõjakoolist tulekust saadik oli meie rongi dessantroodude juhtimine praktiliselt noorte lipnikkude õlgadel. See olukord sai nüüd ka vormilise tunnustuse: 3. roodu ülemaks ülendati lipnik Karl Tarik, kuna lipnikud Schiffer, Rotberg ja Ostrat ülendati oma roodude vanemateks ohvitserideks (võrdub rooduülema abiga). Samast dessantroodust viidi alamkaptenid Jakobsen ja Hendrikson kuulipildujavagunite koosseisu. Nii säilitas vanadest rooduülematest oma ametikoha ainult nooremleitnant Hiob (pärastine kolonelleitnant). Hiobil oli rongil vanast ajast lahinguohvitseri kuulsus, kuid arvan, et sõja lõpuosas oli tegelik roodu juhtimine lipnik Schifferi „eesõigus”. Dessantpataljoni ülemaks jäi sõja lõpuni kapten Reinvaldt. Ta täitis oma ametiülesandeid nii vaikselt ja tähelepandamatult, et teda justkui olemaski ei olnud. Samal ajal oli meil kindel teadmine, et see vana kogenud lahingumees jälgib iga meie liigutust täpselt ning on valmis vähimagi viperuse puhul meid abistama kas oma isaliku nõuandega või pataljoniülemana.

      Eraelus oli kapten Reinvaldt tulevane zooloog ja teadusemees. Tol korral tegi ta vaikselt üht uurimistööd rottidest-hiirtest, ja nii olid tal hiirelõksud seljakotis ka lahingus kaasas. Koju, s. o. rongile tagasi jõudes tõi